Minu Ameerika III. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ elu ees. Aitäh, Justini vanemad, et te meile vaba õhtu andsite; aitäh, saatus, et sa mulle Ameerika kogemise võimaluse oled andnud!

      Uus aasta tuleb huvitav, tunnen aknast värsket sätendavat lund vaadates.

      JAANUAR

      2008

      KAS TAHAD TULLA ŠOPPAMA?

      Ilma igasuguse kahtluseta on Marta vanaema Christine, hüüdnimega Mimmi, pesuehtne poesõltlane. Kui on paha ilm, võib ta öelda: „Uh, paha ilm, lähme poodi!” Kui on hea ilm, võib ta öelda: „Nii ilus ilm, lähme sõidame poodi!”

      Juba varakult õpetas ta ka Marta välja. „Kas tahad tulla šoppama?” Ning lapsuke rabaski oma kingad ja jooksis välisukse juurde, silmad säramas.

      Paar korda olen käinud ka ise nendega kaasas ja näinud, kuidas see toimib. Põhimuster: mida iganes Marta tahab, see kärusse tõstetakse. Ka sätendavad hõbekingad ja muud pisikeste tüdrukute meelest ilusad asjad, mida vanaema küll ise heaks maitseks ei pea. Lisaks hunnik selliseid kaupu, mida vanaema fännab, kuigi Marta neist suurt ei arva, näiteks valged triiksärgid.

      „Ta ei pea ju kõike saama,” katsun ma ostukäru kõrval kõndides rääkida.

      „Ära muretse, mina maksan,” ütleb Justini ema. „Miks ta ei võiks seda saada? Ma näen teda niigi harva, las mul olla siis vähemasti see rõõm, et saan talle asju osta!”

      Ja mul on süda verd tilkunud: nii kasvab mul tütar, kes arvab, et ta peabki kõike saama ja et kõike peab olema palju… Ameerikas. Eestis me poes eriti ei käi, või kui, siis nihverdan ahvatluste korvitõstmisest enamasti ära, näiteks „äkki jõuluvana toob?”-teemaga.

      Sellist kogemust pole Martal vist varem olnudki, et Ameerikas oleks talle poes midagi keelatud. Mul on seda paha vaadata, nii et tahaksin pigem neilt retkedelt koju jääda.

      Aga eile käisime Marshall’sis: mina, Mimmi ja mõlemad tüdrukud. Marshall’s on selline kaubamajade kett, kus müüakse tavahindadest odavamalt riideid, jalatseid ja kodukaupu. Poole odavam hind on võimalik, sest need on tootjate ülejäägid – eks tootjad teevad ju kaupa igaks juhuks rohkem ja kui suurte kaubamajade tellimus on väiksem, lõpetavadki tootmisjäägid Marshall’si ketis. Sa ei tea kunagi, mida ja mis suuruses sealt võib leida. Igal tootel on juures kirjad: tavalises poes maksab see nii palju, meie juures vaid nii palju, näiteks poole vähem. Nii tuhnivad naised nagu kullakaevajad hasartselt restide ja stangede vahel, igaüks lootmas oma kullaleiule.

      Mehi on seal poeketis näha vähe. Justin näiteks hakkas lapsepõlves seda poodi kirglikult vihkama: „Ema tuli siia minuga hommikul ja lahkus õhtul!” Vahepeal veetis väike Justin aega end ema eest stangeridade vahele ära peites või kodukaunistusosakonnas õunte ja käbidega mängides, vähemasti nii ta räägib.

      „Mida sa ajad!” pahvatab Justini ema, kui kuuleb oma poja versiooni lapsepõlvest. „Tegelikult oli see hoopis nii…”

★★★

      Peab ütlema, et erinevalt oma isast on meie Marta ostlemisest täitsa huvitatud. Eilsel Marshall’si-külastusel istus ta mu ostukärus – need on siin hiiglaslikud ja laste istumiseks on nii suur koht, et sinna mahutaks isegi koolilapse ära, nelja-aastasest rääkimata – ja kolistasime temaga poesaalis ringi. „Oo-oo!” haaras ta ühel hetkel endale kärusse lühikese volangidega seeliku – sellise, mis on cheerleader’itel tagumiku ümber, kui nad pallimängude vaheaegadel platsil tantsivad ja hüppavad.

      Ma ei lasknud end segada – las mängib seelikuga, kuni me poes oleme. See oli valge, vikerkaarevärvides pritsmed peale kujundatud. „Kui ilus! See keerutab!” õhkas Marta, istus ostukärus ja vaimusilmas ilmselt juba kujutas ette, kuidas ta ilmub selle seelikuga teiste ette nagu printsess ballile.

      Kui meil said muud ostud valitud, siis pöörasime jälle tähelepanu Martale. Tema istus ikka õndsalt ostukärus ja imetles oma seelikut.

      „Oot, see on ju number 14, see on 14aastastele tüdrukutele,” märkasin ma, sikutades tootesilti Marta käte vahelt. Ei! Pisikesed käed olid volangide ümber kibekõvas rusikas.

      Ka Mimmi üritas omakorda seelikut enda kätte saada, aga Marta lasi seepeale lahti seatapukisa. „This is mine! See on minu oma!” Väike Anna, kes oli teises kärus vahepeal magama jäänud (siinsetel emadel on tavaline asi lapsi uneajaks ostukeskustesse tuua), hakkas omakorda tihkuma.

      Edasi järgnes kohutav tund. Kõigepealt üritasime leida, kas seda seelikut on väiksemates suurustes, et Marta ainult kisa järele jätaks. Ei olnud. Siis sikutas vanaema seeliku Marta käest ära ja pani selle tagasi rippuma.

      Marta võika kisa saatel üritasime minna kassade poole. Ta tahtis ostukärust välja saada, siis jooksis mööda poodi, lõpuks viskas end selili ja käitus nagu langetõbine, maas vintsklemas. „Oh, sellel tüdrukul on täna küll paha päev,” märkis kassas töötav naine pika hambaga. Mitte et see nii haruldane vaatepilt oleks – olen ise küllalt pealt näinud laste tujutsemist ja röökimist poodides. Poed ei ole laste jaoks normaalsed kohad. Ja sellistest kriisiolukordadest ei olegi head väljapääsu. Sain järsku väga hästi aru neist vanematest, kes viskavad oma kärru mida tahes, peaasi, et võsuke röökimise järele jätaks…

      „Mina pole nõus!” jäi Mimmi järjekindlaks, kui mina olin juba peaaegu valmis investeerima kahe ja poole dollarilisse seelikusse, mida mu laps saaks kümne aasta pärast kandma hakata… „See on põhimõtte küsimus! Ma olen talle välja valinud terve kärutäie teisi riideid.”

      „Ma ei taha su teisi riideid!” röökis laps, ja inimesed otsisid liikluseks teisi teid, meist võimalikult kaugel.

      Kuidagi sikutasime ta autosse. Kogu kodutee ta nuttis ja kisas. Minu süda tilkus verd: vaat, kuidas asjad võivad inimese õnnetuks teha. Oleks me poeskäigu asemel parem parki jalutama ja parte söötma läinud…

      Mimmi üritas vahepeal rääkida: „Marta, vaata, sa pead ära õppima, et vahel lihtsalt ei ole poes hea päev. Minul on ka nii juhtunud! Tahan midagi osta, aga pole minu numbrit! Sellised asjad kuuluvad poeskäimise juurde, sweetie15.”

      „See oli MINU SEELIK!” röökis Marta vastu ja tagus jalaga Mimmi tooli, mille taga ta istus. Siis hakkas Mimmi vastu kisama – vahel see mõjub vaigistavalt, seekord mitte eriti. „See on kõik sellest, et ta on harjunud poes alati kõike saama,” viiksatasin mina vahele, kui neil oli hingetõmbehetk. Muidugi valel ajal öeldud, tõmbasin vaid mõlema poole viha enda peale. Kodus panime Marta tema tuppa ja ta nuuksus seal veel tükk aega, enne kui rahunes. Siis ilmus pisaraseguse häbeliku naeratusega välja, kallistasime.

      „Emme, kas me läheme varsti ja toome selle minu seeliku ära?” küsis ta siis.

      Ja nii seletasin veel kord, et see oli liiga suur…

      Ei tea, kas keegi meist õppis sellest olukorrast midagi – ja mida? Mina õppisin, et lapsele ei tohiks ka poes viibimise ajaks midagi sellist näppu anda, mida hiljem osta ei plaani. Marta – kas tema õppis, et ei saa ka Ameerika poes alati kõike seda, mida tahab? Või jääb see erandiks ja ta unustab selle? Eile õhtul võtsid Papa ja Mimmi ta uuesti poodi, „juveele ostma”, tulid tagasi plastist kaelakeede, käevõrudega ja laulva mobiiltelefoniga.

      Kas ma peaksin ütlema konkreetsemalt: „Me absoluutselt ei luba neile enam nii palju asju osta?” Justin on ostuhullusele samamoodi vastu, aga vanematega võitlemisel veel passiivsem kui mina.

СКАЧАТЬ