Minu Ameerika III. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võttes taandub see väärtustele. Ma väärtustan seda, et laps saab olla oma vanaema-vanaisaga. Minagi olin lapsena palju koos oma vanavanematega, aga selle olemise juures peaaegu puudus tarbijalik dimensioon. Tähtsad olid metsad ja loomad, heinamaa, karjamaa, marjulkäimine… Nüüd olen ma abitu: mismoodi saaksin anda lapsele vanaema-aega, aga mitte nii palju poeaega?

      Sest vanaema Christine on õppinud armastust väljendama just asjade ostmise rituaaliga. Ta ei ole selles suhtes erand, pigem vastupidi, just niimoodi armastust siinkandis väljendataksegi. Samas kuulen sageli pealt, mismoodi keskealised inimesed meenutavad nostalgiaga oma lapsepõlve: me ei lennanud kusagile, me ei olnud arvuti-zombie’d, me ei nõudnud vanematelt aina asju juurde… Kord näiteks juhtusin raamatukogus rääkima kahe keskealise emaga (siinkandis on tavaline, et lapsed sünnivad pärast karjääri kindlustamist ja esmasünnitaja on 40. eluaasta piirimail).

      „Kujutate ette, seitsmeaastasel on vaja oma telekat, oma DVD-mängijat, oma CD-mängijat, mitte midagi pole ta nõus vennaga jagama…” loetles üks ema ja teine noogutas hasartselt kaasa: „I know! Ma tean! Iga kord, kui nad näevad kellelgi midagi uut, tulevad nad koju ja teatavad: mina tahan ka seda!”

      „Rääkisin talle ükspäev, et kui mina olin noor, polnud igas majas telekatki, arvuteid polnud veel olemaski, tema vastu: mida te siis üldse tegite, igavusse ei surnud või?!” Emad naersid koos. Mind hämmastas, et nad ei paistnud kogu olukorda karvavõrdki taunivat, pigem võis nende toonis aimata uhkust.

      On vist utoopia, aga küll oleks mõnus, kui Ameerika pered suudaksid kogukonna tasandil kokku leppida näiteks selle, kui suur on tossudele kulutatav summa (nagu ma nendesamade emade jutust aru saan, on lastetossud üks suur kulutamisallikas, sest lapsed nõuavad klassikaaslaste järgi samu ja muidugi kõige kallimaid brände). Tossusid kannavad lapsed siin palju ja need on üheks staatuse sümboliks. Aga kui lepiks omavahel lastevanemate koosolekul kokku, et näiteks üle 50 dollari tossupaari peale ei kuluta? Siis ei saa ju ka tulla eakaaslaste survet, et kõigil teistel on…?

      Kujutan ette, mismoodi ma tõuseksin lastevanemate ees püsti ja tutvustaksin oma plaani. Ja kuidas inimesed omavahel pilke heidaksid, mulle vastuseks sõnu otsiksid. Mis mõttes, piirata ostu hinda, seega piirata oma armastust?

★★★

      Kui vaadelda Ameerika elu muid rutiine lisaks laste varustamisele, siis peab ütlema, et regulaarne šoppamine on siinse kultuuri kohustus. „Oi, sain uue kutse – kahe nädala pärast on peretuttavatel house warming party16, pean kingituse ostma. Ja õigus küll, nädala pärast olen oodatud sõbranna kihluspeole, tuleb kink osta… Möödunud nädalal oli aga naabrimehe pensionilemineku pidu. Kolleegi tütar sai lapse, ma pole küll seda tütart mitu aastat näinud, aga oleks ikka viisakas kink saata. Koolivaheaeg hakkab lähenema, mida oma lapse õpetajale veerandilõpukingiks osta?”… Niisugused mõtted käivad peas ühel tavalisel ameeriklannal. See on võõra pilgu jaoks kummastav, kuivõrd palju tehakse Ameerika kultuuris kingitusi. Ja nii sa jälle sinna ostukeskusse satud: võid ju mõelda, et sul pole endale praegu mitte midagi uut vaja, aga kinkimata ei sobi ju jätta.

      Ning müügikunst on Ameerikas arendatud filigraanseks. Hiljuti märkasin, et raamatupoe lasteosakonnaski on asjad asetatud kavalalt: ema-isa kõrgusel on nende maitse jaoks mõeldud klassikalised muinasjutud, aga laste tasandile on pandud Disney Barbie-printsesside sari ja muud multikategelased. Supermarketis on kommid lasteputrude ja mähkmete vahel, täpselt selles kõrguses, et ostukärudesse istutatud lapsed saaksid neid haarata. Kõik tarbijate paremaks teenindamiseks! On poode, kus keset müügisaali on arvutiprogrammid, mille kaudu saab teada, kus mida müüakse. Ka istekohti kipub Ameerika poodides olema palju rohkem kui Eesti poodides, näiteks proovikabiinide juures on ootevõimalus abikaasadele-sõpradele. Igal pool on allahindluskärud; vabadel seintel vaatavad vastu peeglid, mis teadupärast aeglustavad inimeste tempot; oma osa mängib lõhnamaailm, näiteks grillitarvete müügiosakonnas korraldatakse grill-liha degusteerimist, aga lasteriiete osakonnas käib ringi müüja, kes laseb harda atmosfääri tekitamiseks õhku beebipuudrit. Ja muidugi muusika, mis kindlasti on mingisuguste uuringute tulemusel välja valitud kui võimalikult paljude jaoks mõnus ja hea.

★★★

      Lugesin kusagilt statistikat, et 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakule järgnenud päevadel suurenesid hüppeliselt Ameerikas kaubamajade läbimüügid. Kujutan seda ette, nähes, kui paljud ameeriklased peavad oma töö tõttu riigis ringi reisima: pärast õnnetust oli mass inimesi, kelle lennud lükati edasi ning kes pidid midagi peale hakkama võõrastes linnades, kodu järele igatsedes ja ängi tundes.

      Aga mitte ainult. Ka need inimesed, kes olid kodudes, pidid ärevuse vaigistamiseks midagi peale hakkama, kuhugi minema, midagi katsuma, nuusutama…

      Poodlemine on USA naisteajakirjades sageli läbi jooksev teema. Õpetatakse, kuidas poodides paremini lõõgastuda, ning jagatakse soovitusi jätta kell koju ja süüa kõht enne minekut parajalt täis. Arutletakse muidugi selle üle, miks leevendab šoppamine nii hästi stressi. Näiteks katke kohalikust naisteajakirjast: „Ma olen märganud, et paljud meist lähevad poeretkele just siis, kui tunnevad ängistust. Mul on oma teooria: erinevate asjade katsumine aitab stressi vähendada. Meie vanaemadel oli võimalik katsuda vardaid ja teha omale riideid. Et saavutada samasugust mõnusat, rahustavat tunnet, suunduvad tänapäeva naised kaubanduskeskustesse, asjademaailmaga manuaalkontakti saama.”

      Samas, selle teooria vastu räägib katsumisvaba, aga üha populaarsemaks muutuv internetikaubandus. Tean, millest räägin, sest olen kergelt olnud ka ise selle sõltlane. Ameerikasse kolides avastasin üsna pea, kui mugav on kodus arvuti ees istudes endale kaupa tellida. Mõnu suurim osa on valik, aga mõnu teine laine tuleb siis, kui postimees pakiga ukse taga… Ühesõnaga, pidin laskma Justinil toona meie PayPali konto17 koode muuta, et saaksin oma netiostuharjumusest vabaneda.

      Mitte et ma oleksin valimatult igasugust kraami ostnud, oh ei. Just sel ajal jõudsin ma tõdemuseni: ostuvalikud on üks viis enda identiteeti taaskinnitada. Kui jõuad oma sissetulekutega sinna, et raha on rohkem kui hädavajalik, hakkavad su ostusid mõjutama mingisugused sotsiaalsed tuuled. Ameerikas, rikkal maal, on see selgemini näha kui Eestis. Kelle jaoks on põhiväärtuseks moeajakirjades näidatud värsked suunad, kelle jaoks raha kokkuhoid, kelle jaoks keemiavaba tarbimine, kelle jaoks looduskeskkonna hoidmine (viimased kaks on erinevad, kuid sageli kattuvad), kes eelistab oma ostudega kaasa aidata heategevusele (ja ka siin on mitmeid valikuid: kas soovid toetada eksootilisi vaeseid rahvaid või rinnavähideemoni tõttu raskustesse jäänud Ameerika peresid või kedagi kolmandat, neljandat…).

      Saan ühest küljest aru, et ka see heategevusele või looduse päästmisele rõhuv turundus on äri nagu iga teinegi, ilma kasumita seda ei tehtaks, aga mina olen siiski relvitu, kui näen reklaame, mis küsivad näiteks nii: „Mis sa arvad, kas tavalisel ameeriklasel on kuidagi võimalik mõjutada Amazonase vihmametsade allesjäämist?” Juba ma piilun, mis toodet ma siis peaksin ostma, et saaksin olla osaline vihmametsade päästmisel!

      RAHA, SEE ON ÕNN JA ARMASTUS…

      On mõned teemad, mis siin peres alati korduvad ja sellest kordumisest hoolimata mind alati uuesti ärritavad. Näiteks see, et Justin peaks vanemate meelest olema oma karjääri edasiarendamisel aktiivsem. „Ma tahan oma lastele parimat!” on selle mentaliteedi loosunglik ja ilus pool.

      Hetk õhtusöögilauast.

      „John luges just seda ajakirja… Forbes… ja mulle tuli pähe idee, et Justin peaks sinna saatma oma CV, sest neil ei ole veel biotehnoloogia alal ajakirjanikku. Ta võiks saada palju rohkem raha!”

      Viimase sõna hüüab Justini ema kirgliku respektiga. Raha! Nad tähistavad seda e-kirjades rea dollarimärkidega. Nad põhjendavad sellega kõike ja respekteerivad СКАЧАТЬ