Minu Ameerika III. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

      Nii me siis istume, siinkandi ühes vanimas majas, laiade laudpõrandatega ja vanade akendega pikal verandal pika laua taga, suurte küünalde valgel, suurte, toitu täis vaagnate ees, ja lärmame nagu külakõrtsis.

      „Meie” – see on päris kirju seltskond.

      Dave’i isa Gary – pikk ja pooleldi indiaanlane. Väga tark ja samas poisiliku olemisega, sellise moosivarga näoga, millest mõni inimene mitte kunagi välja ei kasva. Ta on teadlane, bioloog, nii et oma esimesed seitse eluaastat elas Dave koos perega hoopis Saksamaal, sest isa tegi seal teadust. Siis kolisid nad siia, tänu Stony Brooki ülikoolile – lisaks tüüpilisele Long Islandi rahvale elabki siin naabruskonnas ülikooli tõttu ka ebatüüpilist eeslinnarahvast. Aga ega ülikooliga seotud rahvas suhestugi eriti Long Islandiga. Nad on inimesed, kes käivad näiteks kultuuri tarbimas Manhattanil, samas kui tüüpilised longislandlased käivad enda lähedal asuvas suurlinnas harva.

      Davidi ema Karen – krussis juustega, tedretäppidega ja rohekashallide silmadega ateistist juut, kes juhib Waldorfkoolidele mõeldud flöötide firmat. Pealtnäha tasane, aga siis järsku hüppab püsti ja karjub peenikese häälega: „Toasts for the hosts!”12 Tema ja Rebecca-Hailey vaheline sümpaatia olevat alanud üksteist aastat tagasi kõige esimesel päeval, kui lesbipaar majja sisse kolis ja Karen naaberkrundile kaema läks.

      Pole midagi imestada, et neil kohe omavahel haakus. Nad on erilised, imelikud. Teistmoodi kui enamik siinkandi rahvast.

      Ka Kareni ema, Dave’i vanaema, on eriline. Samamoodi rõhutatult ateistist juut – üks neid, kes pikalt, haritult ja kompleksivabalt räägib oma rahvast. Tänaöiste jututeemade seast kerkibki esile juutlus. Teatud mõttes haakub see eestluse teemaga. Kas rahvus on geneetiliselt määratletav kategooria? Davidi vanaema on lasknud hiljuti endale teha siinkandis üsna populaarse DNA geograafilise päritolu testi (selleks tuleb saata testimisfirmasse suus hoitud vatipulgake) ja selgus, et ta on testi andmetel keldi, iiri ja inglise päritolu. Samas on ta kultuuriliselt Poola juut, kelle emakeel on saksa keelel baseeruv jidiš. Kuidas on võimalik, et DNA-test temas üldse juuti ei leidnud? Sest kas ei peaks juudid algselt olema mitte kusagilt sealt Siiani kandist pärit?

      Ei tea. Igatahes on mõnus neid teemasid vana aasta viimasel tunnil taeva poole lasta. Kuni köögist tuleb majaperenaine Hailey ja hõikab maailma mõnusaima sõnumi: „Pearoog on valmis!”

      Hailey on üks ilusama kehaga inimesi, keda ma üldse tean. Ta on õppinud teatridekoraatoriks, aga töötanud eelkõige puusepana – on näha, et see töö hoiab lihased toonuses. Ta kannab alati käsivarsi vabaks jätvaid särke ja on sellise olemisega, et „ära minuga tüli nori!”. Sama pingul nagu musklid on ka ta huumorimeel ning näitlemisanne, ja täna õhtul on meil võimalus tutvuda ka tema suure õpetaja ja inspiratsiooniga, New York University näitlejate õppejõu Jimmyga. Poliitiliselt ebakorrektne ja üliirooniline Jack Nicholsoni nägu eatu mees esitab meile tubateatrit, näiteks eeslinnainimeste teemal, kes nõuavad, et mitte ainult majade suurused, vaid ka autode suurused oleksid kohaliku seadusega reguleeritud. Et kellelgi poleks liiga suur või liiga väike!

      Hailey elukaaslanna Rebecca kõnnib nüüd kandikutega ringi. Romantiline punapea, kes jätab esimesel hetkel naiselikult õrnukese mulje, tegelikult aga on just tema nende paarist see, kes kuulub kohalikku volikogusse ja võitleb muide ka selle eest, et siia tekiksid kunagi ometi ka kõnni- ja rattateed. Üks tema sõber on kirjastusäris toimetav keskealine särtsakas Brenda, veel üks annus säravat irooniat. Nii Jimmy kui Brenda on kunagi elanud aastaid Euroopas.

      Jutt sujubki sellele, mismoodi ameeriklastel on Euroopas raske elu.

      Brenda: „Ja siis nad ütlevad Londonis: teil oli ju orjapidamine. Ma küsin: mis mõttes meil? Selle algatas ju teie riik! Ja lõpetas meie riik!”

      Jimmy: „Selge see, et iga ameeriklane peab Euroopas ennast kõigepealt tõestama! Aga kas te olete märganud, et ameeriklane, kes on käinud Euroopas, muutub kuidagi? Toimub suur sisemine laienemine…”

      Kõik noogutavad agaralt. Märkan seltskonna peasid üle lugedes järsku, et siit on pooled inimesed minu kodukontinendil elanud ja teine pool käinud seal enam kui kord pikal reisil. Raske on niimoodi hilisöises söögilauas kiirelt sõnastada, mis see siis on, mis meid ühendab, aga me kõik tunneme seda.

      Brenda abikaasa on algaja kirjanik, huvitav sügavate silmadega vaikne vanem mees, kes ütleb kogu õhtu jooksul mu meelest kaks sõna, need on „Vietnami sõjast” – siis, kui uurin, millest ta esimene, äsja trükist tulnud raamat räägib. Ülejäänud aja räägib nende pere nimel Brenda, kes tutvustab ka fakti, et nad hakkavad peagi siitkandist ära kolima. Paljud ameeriklased kolivad siis, kui pensionile lähevad. Pensionipõlveks sobivate linnade ja maakondade tutvustuseks on loodud nii palju raamatuid ja internetisaite, et seda võib nimetada omaette tööstusharuks.

      Brenda: „Me otsisime kolm aastat, hakkasime juba varakult peale. Idee oli algusest peale üks: kolida kusagile, kus me saame oma raha eest korraliku maja, aga jääb piisavalt üle elamiseks – see jätab meile sisuliselt kogu maailma, eks, New Yorgi kinnisvarahindade juures, okei, San Francisco ehk välja arvatud. Igal pool mujal on ju odavam elu kui meil! (Kõik itsitavad kibeda uhkusega.) Kõigepealt oli meil tahtmine kolida Kanadasse. (Kõik noogutavad, sest Kanada on siin alternatiivsema rahva hulgas väga hinnas.) Aga siis me käisime kohapeal mitmes linnakeses – idee oli kolida kusagile Montreali lähistele. (Jälle noogutused… „Oo, mulle meeldib french!” ütleb Rebecca.) Või siis Põhja-Vermonti, eks ole, kusagile romantilistesse mägedesse… Aga siis me saime aru, et nii külm ja pime on! Laiuskraadi vahetus oli absoluutselt tunda, kui me neid kohti külastasime! Ma ei taha elada ülejäänud elu kusagil pimedas ja külmas. Aga no mida siis teha – enamik lõunaosariike on ju… vabariiklased!” (Kõik vangutavad kaastundlikult pead.)

      Siis läheb jutt korraks sellele, kui nõmedad on spetsiaalsed vanurite külad ja linnakud.

      Brenda: „Esiteks on enamik sinna kolinuid vabariiklased! Ja teiseks… see pole ju päris elu, kui sa enam lapsi ja noori inimesi ei kohta. Las need lapsed parem karjuvad vahel, aga loomulikult ma tahan neid oma elus veel näha! Inimesed muutuvad imelikuks seal vanurite linnades. Näiteks kolis meil üks hea tuttav pensionäride golfikülasse. Ta mängib päevad otsa golfi ja mitte millestki muust enam ei mõtlegi!”

      Aga kuhu nad siis endale kolmeaastase hoolsa otsingu järel kodu leidsid? Tulemus kõlab Brenda suus nii hästi, et ma oleks juba isegi valmis kotid pakkima… Nimelt Santa Fe linna piirkond New Mexico osariigis. „See pole mitte lihtsalt sinine, vaid ka roheline! See on üks suuremaid keskkonnakaitsjate keskusi kogu riigis! Me ostsime maja, mis käib päikesepatareidega, ja seina sees on soojustuseks kasutatud postiteenistuses käibel olnud vahtplasti kuulikesi!” Ümberringi on imeilus loodus, on rohelist, on mägesid, on kõrbe… On päikest! Ma hoian seal nohu- ja köharohtude raha ka kokku!”

      Nohurohtudelt veereb jutt sellele, kui nõme on USA tervisekindlustuse(tuse) süsteem ja kui hea on Michael Moore’i uus film „Sicko”, mis toob kogu selle süsteemi nõmeduse halastamatult ekraanile… Dave’i naine Alli ootab last, ta vangutab pead ja küsib kaks korda üle, kas Eestis tõesti tuleb haiglas sünnitamise eest maksta null krooni. Kas tõesti mitte midagi?! Ja rasedatele on tervisekindlustus automaatselt tasuta? Ja lastele ka? Siis peavad teil maksud ikka ülikõrged olema? Ah ei olegi?

      „Damnit13, meil siin läheb ju riigi eelarve sõjaväe ülalpidamisele!”

      Ja kõlabki uue aasta toost: „Elagu 2008, uue ja parema presidendi saamise aasta! Ja läbi on saamas selle aeg… kelle nime me ei nimeta!” Järjekindlalt öeldakse СКАЧАТЬ