Minu Ameerika III. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sageli tunnen, et telerist karjutakse maha pseudouudiseid, siis see teema täidab mind omamoodi rahuloluga. Ma ju ütlesin, et jama on tulemas, kui aina võlgu elada! Meie Justiniga elame juba teist aastat oma elu mitteameerikalikult, ilma krediitkaartideta. Me rabelesime sellest elustiilist välja, kuigi lihtne see polnud.

      Mäletan, kuidas minuni jõudis kunagi viis-kuus aastat tagasi arusaam säravate Ameerika elude tegelikust telgitagusest. Majad, mida ma näen, ei kuulu neile inimestele, kes nendes elavad; majade-esised on kaunistatud peamiselt võlgu ehk krediitkaarditsi ostetud kaubaga; majade taga on basseinid, mille peale on võetud lisahüpoteek; lapsed on kolledžitest läbi koolitatud õppelaenudega; kodu ja poe vahet sõidetakse liisitud autodega…

      „Aga mis siis saab, kui maja väärtus langeb?” küsisin ma Justini emalt kaks aastat tagasi, kui ta hakkas korraldama lisahüpoteeki uhke sopilise basseini kaevamiseks tagaaeda.

      „Ei ta lange, või kui, siis ainult ajutiselt. Turg on tõusnud kogu see aeg, mil meie oleme oma majasid vahetanud.”

      Sellistel teemadel on Christine’iga võimatu teoretiseerida. Mis seal imestada, just niisuguses süsteemis on ta terve elu kasvanud ja jõukust kogunud. Esimese maja ostsid nad Johniga 1977. aastal, see maksis 41 000 dollarit; seitse aastat ja „umbes mõnikümmend tuhat” dollarit investeeringut hiljem müüsid nad sama maja maha aga tervelt 339 000 dollari eest. Oma praeguse kodu ostsid nad 240 000 dollari eest, panid ümberehitustesse „umbes 100 000 dollarit” ja praegu, kaks kümnendit hiljem, hinnatakse maja hinnaks vähemalt miljon dollarit. Nii pole imestada, et sellesama maja peale saab lisaks olemasolevale vormistada uusi hüpoteeke.

★★★

      John ja Christine tunduvad oma säravalt võlgu elavas elustiilis hakkama saavat. Kuidas aga inimesed jäävad võlamasina hammasrataste vahele – see mehhanism on saanud mulle üha selgemaks. Algab kõik roosiliselt. On mullegi Ameerikas sattunud telefonikõnesid, kus uuritakse, kas ma sooviksin krediitkaarti, ja kingituseks on… Kõige kurioossemana on meelde jäänud võimalus osaleda loosimisel ja võita kohtumine Eric Claptoniga. Ma siiski loobusin ka sellest kaardist. Küllap toimuski kunagi kusagil kellelegi see veidi piinlik kohtumine: kaks eri maailmast inimest, keda ühendas üks asi, rahahimu – sest mille muu pärast superstaar sellises tobedas kampaanias osaleks.

      „Alalõpmata oli mõne panga reklaamlaud kolledžis koridoris üleval,” on Justin meenutanud oma koolipõlve. „Küll jagati krediitkaartidele tasuta kaasa seljakotte ja mütse, küll mõne kohaliku kõrtsi sooduskuponge. Loomulikult me kõik võtsime need kaardid!”

      Mis edasi võib juhtuda, sellest räägib raamatukogust koju toodud teemakohane film „Maxed Out” – „Lõhki laenatud”.

      Film algab noorte enesetappudega. Näiteks sattus üks 18aastane poiss suurtesse võlgadesse, samas polnud ta vanematel aimugi, et pojale on krediitkaart kaela määritud. „Muidugi ei osanud me talt küsida, et ega sul juhuslikult 12 000 dollarit võlgu pole! Ta oli just saanud 18, tal polnud mingit sissetulekut, täiesti ebaloogiline, miks talle krediitkaart anti!” Selgub aga, et just sellised kolledži esmakursuslased on krediitkaardifirmade üks olulisemaid sihtrühmi ja firmad arvestavadki, et küll lapsevanemad hakkavad lõpuks viivistega võlakoormat ära maksma.

      Filmitegijad uurisid ka seda, mismoodi süsteem ongi loodud võlglaste tekitamiseks: näiteks hoitakse tšekke kinni, et saaks lisada hiljaksjäämise tasu. Ameerikas on internetipangandus arenenud aeglaselt, ikka veel kasutatakse põlist tšekkide väljakirjutamise ja postiga saatmise süsteemi – ja selles süsteemis ongi adressaadil lihtne väita, et „me pole saanud teie tšekki õigel ajal”. Edasi toimub võlapakettide müük ühelt firmalt teisele, segane värk, aga lihtsalt öeldes teenivad korporatsioonid suure osa oma kasumist inimestele teadlikult võlgu luues ja neid tekitatud võlgu omakorda edasi müües. „Praegu läheb rohkem ameeriklasi pankrotti, kui lahutab abielu või haigestub vähki,” väidab film.

      Niisugust filmi on omamoodi hea vaadata, see aitab reaalsusel kohal olla. Sest teine, pseudoreaalsus, tungib iga päev uksest sisse. Äraspidise loogika esindaja on näiteks Justini isa: „Muidugi te peate oma krediitkaarte kasutama! Muidu ei kasvata te ju omale head krediidireitingut ega saa pärast korralikku eluasemelaenu võtta!” Aga äkki me ei tahagi kunagi laenu võtta? Võimatu, pööritab papa John silmi ja naerab meie „nalja” üle.

      Või läheme näiteks mis tahes suuremasse poeketti, kassas pöördub müüja meie poole: „Te saaksite praegu kohe 20 % allahindlust, kui vormistaksime teile meie poeketi kaardi…” Korra langesimegi Justiniga sellesse lõksu. Vastasime: „Jah, tehke kaart!”, saamata aru, et jutt käib krediitkaardist. Justin andis oma andmed, ulatas ka olemasoleva pangakaardi korraks müüjale ja mõtles, et on maksnud ning hiljem saadetakse koduaadressile kaupluse kliendikaart. Kui aga koju hakkasid saabuma hoopis kuumaksed, saime aru, et olime kogemata võlgu ostnud.

      „Ära maksa seda ühekorraga ära!” õpetas Justini isa. „Maksa kuude kaupa, kogu omale mainet, krediidireitingut, saad aru!”

      Aga Justin maksis kogu portsu ja lõikas uue krediitkaardi katki. Ta on oma elus kaardivõlgade valu üle elanud, ta on näinud pealt, mismoodi üks ta parimaid sõpru nendes vingerdas, ühe võla äramaksmiseks teist kaarti vormistades, kuni jõudis üksikisiku pankrotini… Ei. Kaartidega on meil nagunii piisavalt jama. Näiteks oli kord meie deebetkaartidega kusagilt Queensi kullapoest juveele ostetud ja sellest peale kontrollime regulaarselt, et jälle mingi raha poleks kaduma läinud, mida pangalt tagasi nõuda… See on meiesugustele boheemidele piisav koormus: deebetkaartide väljavõtetel silm peal hoida.

      „Isa, ma lihtsalt ei taha oma elus kulutada aega sellisele jamale nagu see kuradi krediitkaarditeadus,” ütleb Justin.

      „See ei ole keeruline! Tuleb lihtsalt võtta igalt poolt pakkumisi, uurida intresse, end kursis hoida, kas tuleb paremaid pakkumisi…” Papa Johnile see sobib, aga enamik inimesi tundub olevat krediitkaardivõhikud. Nende harimiseks on eraldi veebisaidid ja koolitused. „Tule siia, maksa meile ja me õpetame, kuidas korralikult võlgu elada!”

★★★

      Äsjased, jõulujärgsed uudised ongi keskendunud sellele, mida meie Justiniga oleme kartnud ja samas lootnud: tundub, et lõhkilaenamise sündroom on pärale jõudnud. Sajad tuhanded, vabandust, miljonid ameeriklased on viimaste kuude jooksul ostelnud just nii, nagu nende kultuur on neid õpetanud: jõuluks peab ostma väga palju asju ja maksmise asemel tuleb ulatada plastist kaart, mis lükkab maksmise kuude kaugusele edasi.

      Nüüd on käes aasta lõpp ja selgub, et enamik kaardiomanikke ei suuda oma rütmilist igakuist maksekohustust täita – nagu suured pangad raporteerivad, on maksehädadega klientide arv käesoleva detsembrikuu jooksul tõusnud eelmise kuuga võrreldes kahekordseks.

      Neil hetkedel tunnen, et nurgas pröökav telekas on mu sõber. Ta räägib ju tõtt, ja nii kõva häälega, et isegi Justini vanemad kuulavad ja ohkavad. Seekord ei kahtle ma teleuudiste autentsuses. Mitu aastat siin riigis elades tundsin ma, et võlgu elamisest saab varem või hiljem alguse suurem jama.

      Nüüd on mu sõber teler endast välja kiirgamas vestlusringi, kus sotsioloogid arutavad plastraha fenomeni. Jah, just nimelt, õige jutt! „Kaartidega arveldades kiputakse jätma igal pool keskmisest suuremat jootraha ja üleüldse kaotama reaalsustaju. Kui sul on näiteks viis krediitkaarti, siis on lihtne hakatagi arvama, et sa oled rikas, kuigi võib-olla oled hoopis viis korda võlgu.” Või: „Krediitkaardivõlgadega käib kaasas eitussündroom. Marylandi ülikoolis uuriti seda küsimust ja selgus, et enamik inimesi pidas oma krediitkaardivõlgu kolm korda väiksemaks, kui need olid tegelikult.”

      Vaatan statistikat, mida teler oma ekraanile manab. Naljakas, kuidas kõige rekordilisemad laenajad tänapäeva Ameerikas on keskklass, kes võiks end ju tunda niigi kindlustatuna – СКАЧАТЬ