Minu Ameerika III. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

      Kui olin kuus aastat tagasi esimest korda siin majas külas, siis sõin varahommikul lennuväsimusest silmi vaevu lahti hoides kogemata ära kassitoidu. See oli siinsamas külmkapis, pisike pasteedikonserv, mille ma avatult leidsin ja saia peale määrisin. Imestasin läbi poolune küll, et miks ameeriklased nii magedat pasteeti söövad, aga leidsin soolatoosi.

      „Uh, on teil Eestis ikka kombed!” naersid nad hiljem. Ja seleta siis, et kogemata…

      „Ja kuidas see kassisöök siis maitses?”

      „Mhm… huvitav…”

      Kaks aastat tagasi ootas mind aga üllatus pärast jõululaupäeva jumalateenistust – kingitus kohalikust iirlaste poest, verivorst! Ma olin neile kunagi rääkinud, et Eesti komme on süüa verivorste jõuluõhtul pärast kirikut.

      Mantlid veel üll, seisid nad mu ümber, ootusega jälgisid nad, kuidas ma selle äsja külmkapist võetud kinkevorsti kätte võtsin.

      „Kuidas sa seda siis sööd?” katkestas Justini ema ootushärda vaikuse. „Kas tuleb ära ka soojendada? Või sööte niisama?”

      Tagaaia varjud on pikaks veninud. Varsti on jõululaupäeva õhtu käes, asumegi kirikusse. Lastele on selgapanemiseks uued punased mantlid ja mütsikesed. Mina olen nendega enamiku ajast nagunii keldris pühapäevakooli ruumis, sest nad hakkavad tseremoonia ajal lärmama. Aga minema peab: lapsed tuleb ju kogukonnale ette näidata!

      Kuue möödunud aastaga on tekkinud traditsioonide rütm, mis aitab siin hakkama saada ja mis tekitab kohati juba nostalgiatki. Natuke veel, ja saab kuulda, kuidas kirikus kumiseb vana armas „Glo-oo-oria in excelsis Deo!”3.

      SEE MAJA

      Sest ma tunnen kopsudega õhku enda ümber. Õhuvärskendajad, peegli- ja nõudepesuvahendid, jõululõhnadeodorant, ja muidugi see uus sünteetiline vaip… Kõik vaibad siin majas on sünteetilised, aga see on uus, nagu ka vängest aroomist tunda.

      Teiseks, ma kuulen õhku siin majas. Hommikust peale on kõrvus kummaline õrn pinin. Käin tagaaias ja kuulatan, seal seda pininat pole, niisiis tuleb see majast. Kõnnin ringi ja otsin.

      Siin on traadita interneti ala ja siin on releed, mis reguleerivad jõulutulesid majas sees ja majast väljas. Ja suured telekad. Stereosüsteemid. Kus see on?

      Ma ei tahaks oma naha ja karvadega ja oma lastega siin sünteetilise keemia ja elektromagnetväljade keskel olla, aga ma tahaksin, et mu lastel oleksid mõnusad vanaema- ja vanaisamälestused. Tunnen end süüdi, et mu unistus ja ideaal on hoopis teistsugune kui siinne maja.

      On hetked lennujaamas, mil me jõuame siia kohale, on rõõmupisarad laste ja vanavanemate silmis, on härdad silmapilgud suurperega koos jõululaupäeval kirikus. Ja on hetked, kus miski vastikult piniseb ja meie üle ookeani lendamise elukorralduse kõvasti kahtluse alla seab. Nii et juba teise päeva hommikuks tõmbab siinne olemine mind seest kuidagi kuivaks.

      Seekord taban ära, et ma ei hakka siin majas liialt sööma mitte lihtsalt sellepärast, et siin on alati nii palju süüa, vaid… midagi on puudu, ning just see kraapiv puudustunne panebki külmkapi suuri uksi avama. See miski on kaduma läinud siia vaipade, ekraanide, stereosüsteemide ja peeglite vahele. Kui üritad sellele näppu peale panna, siis – ei saa. Kas karjuv telekas ja asjade kuhjad tekitavad ülesöömist? Või on peamine ahistaja see kuklas tiksuv teadmine: minema kõndida sa siit ei saa? Ilma eluga riskimata võid olla ainult oma maja taga, ning muidugi saad ühineda autokultuuriga ja sõita spetsiaalsetesse jalutuskohtadesse.

      Heake küll, kõndida saab ikka: võtsin ju täna varahommikul, liiklusvaesel kellaajal, oma väikese Anna kandelinasse ja läksin, ronisin „selles kohutavas kurvis” võsasse, naabrite eramaa sisse. Rahuldasin enda kõndimisvajadust, ja tõesti hakkas parem.

      …Kuni märkasin, et hommikuvalguses majade ees seisavad just nagu mingid kummitused: mustad kotid lehtedega, oodates prügiautosid. See mees olevat saanud väga rikkaks, kes mõtles välja lehtede kogumise süsteemi – elektriimuriga otse kottidesse.

      Inimesed, lehed käivad ju kompostihunnikusse? Aga ei, siin naabruskonnas saadetakse lehed kottides minema, muu kompostimaterjal läheb samuti prügisse, ning kevadel aeda kõpitsedes ostetakse pakendatud kompostturvast. Kõik mainitud kotid on kilest ja rõhuvas enamuses ühekordselt kasutuses.

      See maja siin on umbes neli korda suurem kui tavalised majad näiteks Tartus Tähtveres. Muidu ei mahuks siia asjad ära.

      See maja on üks miljonitest. Nad on kerkinud viimastel aastakümnetel ja inimesed elavad neis, uskudes, et niimoodi saab see jätkuda: iga jõulu ajal tuleb osta üha rohkem, alla normi kulutada ei sobi.

      Pool tundi autosõitu siit majast viib meidki ostukeskuste regiooni, see on koht, kus enamik siinseid inimesi nii-öelda jalutamas käib.

      Ma olen lõhestunud. Üks pool on praktiline naine, kes ütleb, et riided on USAs mitmeid kordi odavamad kui Eestis. See naine suundubki siin külas käies ka ostukeskusesse, autos teeb ta ootusärevalt plaane, mida vaja on… sest midagi on ju alati vaja.

      Ent kohale jõudes saab temas tavaliselt võimust teine pool. Ostukeskuses on samamoodi imelik õhk. Tugev pinin ja kuivus. Mingid kummalised lõhnad.

      Me kõik oleme siin osalised eksperimendis, mõtleb ta rahutult. See sünteetiline keemia on kasutusele võetud ju alles nüüd, põlvkond tagasi.

      „Mis siis, et made in China,” mõtleb esimene Epp. „Mis need paar hilpu ikka teevad: kas ma ostan need või mitte, miski sellest ei muutu, järelikult võin osta!”

      Teine Epp hakkab vaatama, kas ta näeb siin poes kas või ühte eset, mis poleks tehtud teisel pool planeeti. Hiina, India, Hiina, Hiina… Ja see on vaid üks ostukeskus miljonitest. Iga nädal tuuakse Hiinast USA sadamatesse 200 000 tonni kaupa, sadamad ja kaubalaevade teed olla satelliidifotodel näha, nii reostunud on need. Ta on näinud salakaameraga filmitud kaadreid ühest Hiinas asuvast tehasest ja selle ühiselamust: naised jagasid seal asemeid, nii et kui üks vahetus hakkas tehasesse tööle minema, saabus eelmine vahetus ja keeras veel soojadele madratsitele magama. Riided olid riputatud akendest välja, sest ühiselamutoad olid nii paksult madratseid täis. Kõigil ühtemoodi sinised vormiriided, pead-jalad koos räpane elamine, nagu koonduslaager.

      Edasi viisid kaadrid vabrikusse, kus suur madala laega saal oli täis naisi, kes higist tilkudes, küünarnukkipidi koos, kummardusid õmblusmasinate kohale. Väidetavalt on neid naisi õpetatud tööinspektoritele valetama, et nad töötavad nädalas kuus, mitte seitse päeva. Ja väidetavalt on näiteks ühe sellise riidehilbu tootmise omahind 18 senti, USA poes müüakse seda aga hiljem 18 dollariga. Naiste päevapalk on umbes 3 dollarit.

      Filmis4 räägib ka üks Hiinat väisama saabunud ameeriklasest mänedžer, kuidas ta esimest tehast nähes otsustas kirjutada raporti inimõiguste rikkumisest. Koju naisele helistades olevat ta nutma hakanud, kui üritas kirjeldada, mis olukorras nende tooteid valmistatakse. Järgmisel päeval läks ta järgmisse ja ülejärgmisse tehasesse ning sai aru, et tegu pole üksikjuhtumitega, just selliseid tehaseid ongi Hiina täis. „Mul oli valida, kas teenida seda süsteemi edasi või lahkuda ametist.” Ta valis viimase.

      Jah, СКАЧАТЬ