Minu Bollywood. Ragne Jõerand

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aga pole käinud Himaalajas, on jäänud ilma suurest osast India imest,” räägib ta rooli taga nagu endamisi. „Himaalaja mäestik ümbritseb Indiat põhjaküljest ja tähendab lume kodu. Kuigi Himaalaja on maailma noorim mäestik, asub siin, nagu sa tead, maailma kõrgeim tipp Džomolungma ehk Mount Everest. Lumised mäetipud Kangra orus, mis helklevad hõbedaselt varahommikuses päikesekiirte kullas, ning karge mägiõhk, mis oma puhtuses võtab pärast tolmust Delhit heas mõttes hingetuks… Üks võimalus näha neid mägiseid iludusi ongi Dharamsalas, mis otsetõlkes tähendab hindu palverändurite puhkemaja ja on vaid 12-tunnise sõidu kaugusel Delhist.”

      „Jah, ka mina olin kindlalt plaaninud käia välja need 1200 ruupiat17 edasi-tagasi bussipileti eest Dharamsalasse McLeod Ganjisse, et pärast öist bussisõitu tervitada päikesetõusu Himaalajas. Olen kuulnud, et sellest kaunimat päikesetõusu polevat maailmas olemas!”

      Krishna naeratab.

      „Kas sa ikka tead, et kuigi Himaalaja on hingematvalt kaunis, on ta ka äärmiselt ohtlik? Ilmselt just selleks, et esimest korda mägede kuningriiki sõitev turist oma plaanist ei loobuks, ongi turistibuss Dharamsalasse sätitud sõitma just öösel – turisti närvisüsteemile on säästlikum, kui ta ei näe mägitee käänulistelt ja järskudelt serpentiinidelt alla kukkunud autosid ja busse. Lisaks takistab öine pimedus nägemast ka seda, kui olematud on kohati sõiduteed.”

      Õnneks või õnnetuseks on praegugi pime, nii et ma ei näe kõiki neid pead pööritama panevaid järske teekäänakuid. Ent tunnen, et ka öösel ei oleks paha teinud pakike kõrgmäestikuhaiguse vastast ravimit: parem olnuks võtta sisse üks tabletike kui võidelda tahtmisega tühjendada kõrgetest käänakutest pööritavat südant kilekotti. Sest metsapeatust paluda on ilmselt lootusetu: see siin on Himaalaja. Peatus valel ajal ja vales kohas – ja oledki ühik statistikareas, mis võtab kokku Himaalajas sõidukiga allakukkunuid…

      „Roko, roko!”18 on Krishna ilmselt mu olukorda märganud ja palub autojuhil sõiduk pimeduses kinni pidada. Löön teepervepoolse autoukse tormakalt valla ning olen valmis välja astuma. Ja kuristikus ma oleksingi, kui Krishna tugev haare mind tagasi ei tõmbaks.

      „See siin on Himaalaja, ole ettevaatlik!” manitseb Krishna mind tõsiselt, avab teepoolse autoukse ja soovitab mul väljuda sealt. Astun pimedasse öhe ja tunnen mägede külma hingust. Ühel pool on kuristik ja teisel pool pruunikas-hallikas kidurate tumeroheliste mägitaimedega kaetud nõlv, vahel kitsuke tee autosõiduks. Kui auto esituled valgust ei heidaks, ei näeks ma mitte midagi. Krishna võtab mul käest ja hakkab mind kuhugi talutama. Ootamatu hirmuvärin läbib mu keha ja külm higi tõuseb otsaette: äkki tahab mind kaljuservalt alla tõugata? Olen ju tuhat ja üks korda kuulnud, et hindude jaoks on valged turistid kõndivad rahakotid. Nii et äkki ta loodab, et minu autosse jäänud käekotis on siiski üht-teist kasulikku ja krabisevat?

      Endale viimase pääsetee andmiseks mainin nagu muuseas, et kodused lubasid mulle Western Unioniga palju raha saata – siis, kui Delhisse tagasi jõuan.

      „Mis rahajuttu sa äkki ajad? Ma ju ütlesin sulle, et ma sain aru, et sul pole raha. Nii, et relax ja aja, aja!”19

      Järgnen Krishnale kõvasti tema käest kinni hoides, kuni jõuame mäekuru vahele peidetud kaljusse raiutud imepisikese templi juurde.

      Hubiseva küünlaleegi valgusest vaatavad mulle vastu kelmikad ahvisilmad. Ei, ei – mitte päris pärdiku, vaid ahvjumal Hanumani omad.

      „Hanuman on minu lemmikjumal. Kui poleks Hanumani, siis poleks ka mind. Oh, kui palju kordi on mu elu olnud ohus ja olukorrad keerukaks kujunenud! Ainult palvetamine Hanumani poole on mind päästnud. Eriti just Himaalajas, kus töötasin kuus aastat turistibussi juhina. Juhtidel on tava Himaalajas sõites teha peatus esimeses teelejäävas templis ja paluda Hanumanilt õnnistust,” selgitab Krishna.

      „Krishna, aga miks on Hanumanil ühel pühapildil käes sõjanui, teisal neelab ta päikest ning kolmandal hoiab kogu Himaalajat peopesal?”

      „Legend räägib, et kui Hanuman poisikesena päikese meloni pähe alla neelas ja kogu maailm pimedusse mattus, sai vihmajumal InderBhagwan pahaseks ning läks oma valge elevandi seljas Hanumanilt aru pärima. Hanuman-poisike aga pidas ka vihmajumala valget elevanti ahvatlevaks puuviljaks ja üritas sedagi alla neelata. See oli vihmajumalale liig mis liig ja ta virutas Hanumanile oma sõjanuiaga pähe. Sellest ajast peale on Hanumani lõug veidi viltune ja põsed punnis – aga see on väike ohver selle eest, et tugeva löögi mõjul hüppas päike Hanumani kurgust välja ja maailm sai valguse tagasi.

      Himaalaja, kõikide hindu jumalate kodu, sattus aga Hanumani peopeseale Kurukšetra sõja ajal. Hanuman saadeti Himaalajasse haruldase ravimtaime Mrita Sanjivan’i järele. Suure ähmiga unustas Hanuman aga ravimtaime nime ära ja tõi igaks juhuks kaasa terve Himaalaja tema hiilguses. Ega ta väga valesti ei teinudki: Mrita Sanjivani on nii haruldane, et paljudel ei õnnestu seda innukast otsimisest hoolimata iialgi leida.”

      Krishna võtab taskust kookospähkli ja maiustuse prashadi ja asetab need Hanumani altarile. Seejärel põlvitab ta kitsukesel mägiteel altari ette ja hakkab palvetama.

      Om Namo Hanumate Bhaibhanajany Sukham Karu Fat Swaha…

      Ja nii kes teab mitu korda järjest.

      Hoolimata sellest, et minu sanskriti keele oskus on olematu, mõjub see meloodiline palvus oma ühtlase ja rütmilise voogamisega rahustavalt ja ebamaiselt. Küllap vastab siis tõele kuskilt meelde jäänud tarkus, et sanskrit on maailma ainus keel, mille helivõnked mõjutavad otseselt inimese energiakanaleid. Sel juhul pole tõesti tähtis, kas sa mõistad nende helide tähendust või mitte, võnked toimivad ikkagi.

      Mulle tundub, et mida enam Krishna seda palvet kordab, seda enam kaugeneb minust reaalsus ja seda enam tunnen ma, et India vaimsus ei olegi võib-olla ainult müüt. Tuleb vaid osata tabada õiget aega ja kohta, et sellest osa saada.

      Oma viis minutit kulub vähemalt, enne kui Krishna viimaks tõuseb ja mulle otsa vaatab.

      „Nüüd oleme Hanumanilt oma Himaalaja retkeks kaitset palunud ja võime julgelt edasi sõita!”

      Olen taas sügavas hämmingus – see esimesel hetkel playboy’ks põlatud, mulle poolvägisi reisikaaslaseks saanud ja siis mu südame ootamatult värelema pannud mees üllatab nüüd sügava usuga jumalasse.

      Varahommikul jõuame McLeod Ganjisse Dharamsalasse. Siin on kõik teistmoodi kui mujal Indias. Tegelikult on ju ka see India, aga kuna siinsed asukad on põhiliselt tiibetlased, kes oma juhile dalai-laamale pärast Hiina okupatsiooni algust Tiibetis üle Himaalaja mägede järgnesid, on ka õhustik Dharamsalas teine.

      Pean tunnistama, et ma ei kuulu nende inimeste hulka, kelle jaoks olnuks India mingi unelmate reisisiht. Tõtt-öelda tulin siia ainult sellepärast, et Finnair pakkus soodsaid lennupileteid. 6000 Eesti krooni edasi-tagasi lennu eest pole ju palju – nii et siis miks mitte India.

      Ma ei paista kuuluvat ka nende hulka, keda India-armastus valdab kohe esimesel kohtumisel. Pigem tunnen end skeptikuna, kes küll silmad pärani ringi vaatab, kuid suhtub kõigesse pigem eelarvamuse kui piiritu vaimustusega.

      Ent varahommikune Himaalaja päikesetõus Dharamsalas võtab hingetuks ka kõige suurema skeptiku. Karge mägiõhk kaljuste nõlvade kohal, mida kaunistavad tumerohelised Himaalaja männid, kidurad, aga ühtaegu nii sitked – midagi kargemat on raske ettegi kujutada.

СКАЧАТЬ