Minu Bollywood. Ragne Jõerand

Чтение книги онлайн.

      „Om Mani Padme Hum, Om Mani Padme Hum…” pomiseb Tsuglagkhangi gompa ukse ees omaette vana naine, kelle nägu on parkunud kõrgmäestiku päikesest tumepruuniks ja kortsuliseks ja kelle hambutu suu kisub siiraks naeratuseks, nähes üha uusi ja uusi inimesi pühakotta voorimas. Siis ajab ta end püsti ning hakkab tegema midagi väga kummalist – eriti arvestades tema vanust, mis võiks minu meelest olla vabalt üle saja. Nagu noor neiu, kelle lihased on nõtked ja painduvad, viskub ta püstiolekust prantsti maha tema ees olevale puulauale, siis jälle püsti ja jälle pikali, saateks ikka püha palve. Käelabade kaitseks on tal nende külge seotud puust tahvlikesed, mis aitavad ühtlasi ka puulaual edasi libiseda.

      „Seda erilist täiskummardust ehk prostratsiooni, mis otsetõlkes tähendab jumala ees maas lömitamist, kasutakse ülima alandlikkuse seisundi saavutamiseks ja viimsegi uhkuse ja upsakuse endast välja ajamiseks,” ütleb Krishna minu kõrval.

      „Issand, kas tal tõesti valus pole? Ja kuidas ta küll suudab seda füüsilist pingutust nõudvat palvet nii mitmeid kordi sooritada?”

      „Temaga on ühe võimsaima budistliku palve vägi.”

      „Om Mani Padme Hum” – ma tean, see budistlik mantra on lahutamatu osa tiibetlaste igapäevaelust, see on nagu sõõm vett, ilma milleta pole elu. Ja ta kõlab ju nii kaunilt, eriti kui selle taustaks on kõlamas vasksete gompakellade helin.

      „Nendes neljas sõnas on kogu budistliku õpetuse sisu,” selgitab Krishna. „Mantra igal silbil on eriline vägi, mis selle kordajat õnnistab. Esimese silbi Om ütlemine vallandab inimeses energia, mis aitab kaasa suuremeelsuse avaldumisele, teine silp Ma aitab kaasa eetilisuse kasvule, Ni soodustab tolerantsust ja kannatlikust, Pad sihikindlust ning Me keskendumisvõimet. Viimase silbi Hum missiooniks on aga elutarkuse süvendamine.”

      Järgmiseks kutsub Krishna mind suure, ligi kahemeetrise vasest mani-palveratta juurde. See kujutab endast seadeldist, kus ühe telje ümber on pöörlema pandud sadu ja sadu pisikesi vaskseid anumaid, millede sees on õhukesele paberile sanskriti või tiibeti keeles kirjutatud „Om Mani Padme Hum’i” palved. Samad palvesõnad on graveeritud ka anumate välisküljele.

      „Mani-palveratast tuleb keerutada alati vaid päripäeva ning usutakse, et kes mani-palveratast keerutab, saab osa vaimsest õnnistusest,” juhendab Krishna. Rõõmuga lasen sõrmedel libiseda üle vasksete anumate ja ümisen endamisi kaasa „Om Mani Padme Hum’i” palvet.

      Mida enam ma ratast keerutan, seda enam hakkan tundma, et kontakt ümbritsevaga ähmastub üha enam ja enam. Tekib imeline kergus ja tunne, et viimaks olen kohal. Näib, nagu oleksin terve elu seda tunnet otsinud ja kui Krishna mu palveratta keerutamist ei peataks, keerutaks ma seda ilmselt lõputult, kuni viimaks transsi langenuna maha kukuks.

      Paraku on on mu rahutu meel jälle tagasi siin maailmas ja viivuks kohal olemist jääb meenutama vaid mälestus. Tõden endamisi, et südamest tulev palve ja meditatsioon võib inimese tõesti viia kaugustesse, kust enam tagasi tulla ei tahagi.

      Tõsi ta on: ma ei taha lahkuda sealt, kus mu meel tundis rahu, ja ma ei taha lahkuda ka Dharamsalast, kuid mul pole valikut. Vargsi hakkab meeltesse tungima kurbus, et mu puhkus Indias ja aeg Krishnaga on kohe-kohe läbi saamas: vaid paar päeva ja siis on seegi vaid mälestus.

      „Chori, miks nii mõtlik? Tee nüüd veidi rõõmsam nägu ja lähme sööme midagi eht-tiibetlikku,” teeb Krishna ettepaneku, kui templist väljume.

      Oh, India – anna mulle andeks, aga pärast Tiibeti momo’de (täidetud pelmeenide sarnane toit), thukpa (jämedastest nuudlitest supp) ja õunapiruka maitsmist maailmakuulsa näitleja ja budisti Richard Gere’i lemmikrestoranis Kunga tunnen ka toidu suhtes, et Tiibeti köök on palju enam minulik kui India oma, mille toidud on tundunud mulle kõik kas liiga vürtsised või liiga magusad.

      Kui aus olla, olen seni ainult Krishna meeleheaks ja üsna vägisi söönud neid chapati’sid, õhukesi ümmargusi India leibu, mis maitsevad nagu pannkook, kuhu on jäetud lisamata kõik vajalikud maitseained ja muna ning mis on praetud ilma õlita.

      Veidi paremates suhetes olen ma thali’ga, erilise Põhja-India roaga, mida serveeritakse spetsiaalsel alumiiniumist sektoritega taldrikul, igas sektoris eri road, nagu näiteks riis, dal (vürtsine läätsesupp), jogurt ja köögiviljasalat… Uskudes, et vaevalt ma enam Indiasse tagasi tulen, olen püüdnud end alati kokku võtta ja pakutavaid India toite proovida. Ega siis lood nii hullud ka pole – tandoori kana, grillitud kala ning lassi, eriline jogurtijook jää ja puuviljadega, on väga maitsvad ja neid sööksin ma isukalt. Paraku on Krishna täistaimetoitlane ja neisse kohvikutesse, kus ka mina midagi maitsvat leiaksin, me kuigi tihti ei satu. Oma lihahimu selle sõna kõige otsesemas mõttes olen leevendanud aeg-ajalt tänavanurgal kanakintsu järades, Krishna ohutus kauguses pealt vaatamas – tema jaoks on isegi kana puudutamine tabu.

      Minu visiiti Dharamsalasse jääb meenutama mägiteele jändriku mägimänni otsa lehvima seotud siidsall – see on rahu sümbol ja traditsiooniliselt pannakse see kaela, kui minnakse dalai-laamale külla. Siidisallile seltsiks lehvivad tuules Tiibeti palvelipud, millest horisontaalselt rippuvaid kutsutakse lungta’deks ja vertikaalselt lehvivaid darchori’deks. Need oma kollastes, punastes, sinistes, valgetes ja rohelistes värvides on kui killukesed taevast maa peale laskunud vikerkaarest. Kolmvõi nelinurksete lipukeste nurkadesse on joonistatud ka draakon, tiiger, garuda ehk inimlind, kes kannab jumal Vishnut, või lumelõvi – mütoloogiline loom, keda kujutati 1959. aastani ka Tiibeti vapil ja kelle järeltulijateks peetakse haruldasi valgeid tiibeti mastifeid. Need sümboliseerivad tarkust, jõudu, enesekindlust, kartmatust ja rõõmu. Palvelippudele on trükitud mantrad, mis tuules lehvides peaksid kõigile ümberkaudseile õnnistust tooma.

      Ma ei tea, millist sõnumit levitab minu siidsall, kuid loodan, et see on midagi sooja ja head. Selliste tunnetaga ma ta sinna oksa külge ju sidusin.

      KÜLASKÄIK СКАЧАТЬ