Minu Bollywood. Ragne Jõerand

Чтение книги онлайн.

      Õhtuhämaruses jõuame Agrasse ja olen valmis kohtuma ühega seitsmest maailmaimest – Taj Mahaliga, mille ehitas mogulite keiser Shah Jahan 1631. aastal ehk ligi nelisada aastat tagasi mälestuseks oma abikaasale Mumtaz Mahalile, kes suri nende neljateistkümnendat last ilmale tuues. Olen valmis isegi maksma need soolased 20 USA dollarit välismaalastele kehtestatud sissepääsumaksu, et maailma armastuse sümbolit oma silmaga näha.

      Kuid minu üllatuseks ja meelepahaks selgub, et plaan kuuvalgel Taj Mahali näha jääb ära. Kuigi kuu on taevas ja öö on valge, pole täna see õige öö, mil Taj Mahal on avatud. India reisiraamat, mida enne siiasõitu sirvisin, on jätnud targu mainimata, et Taj Mahali saab näha vaid mõnel üksikul kuuvalgel ööl aastas ja millal just see õige aeg on, saab teada vaid maailmaime kodulehte jälgides.

      Krishnale ei jää mu pettumus märkamata ja teel hotelli püüab ta mind lohutada, et kohe hommikul suundume Taj Mahali ja nägemata ei jää see kuulsaim armastuse sümbol, mida India poeet Rabindranath Tagore on poeetiliselt nimetanud „kastepiisaks igaviku palgeil”, mul kohe kindlasti.

      Oma sõnade kinnituseks embab ta mind hellalt ja ma tunnen, kuidas tema kehasoojus mind kõrvetab. Terve hotelli vastuvõturuum, kuhu vahepeal jõudnud oleme, valgub minu jaoks täis imelist soojust ja sära. Praegu ei suudaks tekitada tugevamaid emotsioone isegi mitte Taj Mahal, kui mind sinna ka kuuvalgel viidaks.

      Ja just siis kostab meie kõrvu hotelli administraatori nõudlik hääl.

      „Härra, tulge palun siiapoole, teie dokumentidega on probleeme!”

      Imeline hetk on kadunud, nagu poleks seda olnudki. Selgub, et administraator on märganud meie passides erinevaid perekonnanimesid ja seetõttu meid kaheinimesetuppa ei lubata. Krishnat ei näi see häirivat – kärmelt surub ta midagi administraatorile pihku ning saame eraldi tubade võtmed.

      Kui Krishna mind minu numbritoani saadab, kipuvad mulle millegipärast vägisi pisarad silma. Kuigi kaine mõistus ütleb, et me ei tohiks nii või teisiti ühte sängi heita, on keha juba teist meelt.

      Tõstan veekalkvel pilgu – ja samal hetkel vaatab üle õla tagasi ka juba minekule pöördunud Krishna.

      Meie pilgud põrkuvad ja jäävad teineteisesse kinni. Mitte kauaks, sest juba on Krishna minu juures tagasi ning surub mu huulile lahkumissuudluse.

      See suudlus põletab.

      Seisan oimetult oma toa ukse juures. Niisama kiiresti kui Krishna mind suudles, niisama kiiresti ta ka kadus. Mu käed värisevad, kui lõpuks sunnin end võtit lukuauku pistma ja tuppa astuma. Vajun nõrkenult voodile ja tunnen end ülekohtuselt üksikuna.

      Kes küll tahaks veeta üksinda ööd Maailma Armastuse Templi kodulinnas, eriti kui nii hullutav kaaslane on siinsamas ja süda jätab ainuüksi juba tema silmavaatest lööke vahele?

      Ja siis kõlab vaikne koputus.

      „Kallis, ava uks…”

      See on Krishna. Meil pole enam selgituseks sõnu vaja. Sume lõunamaa öö haarab meid endasse.

      Nagu selgub, tegid ennist administraatorile altkäemaksuks pihku pistetud 20 USA dollarit oma töö. Mulle oli antud kaheinimesetuba, kuid ametliku sündsuse säilitamiseks pidi Krishna võtma eraldi üheinimesetoa ning teesklema seal ööbimist.

      Ärkan sellest, et tunnen endal Krishna pikka hella pilku. Hommikuvalgus piilub tuppa. Hetk on nii sulnis, et ma ei taha seda sõnadega rikkuda.

      „Armastuse piibli „Kamasuutra” keeles leidsid sel ööl Pull ja Mära end joomas armastuseallikast hunnitult lõhnava jasmiinipõõsa all,” sosistab Krishna minu ärkamist märgates õrnalt. See oleks romantiline, aga… miks ometi mära? Eesti naise kõrvade jaoks see küll ülemäära sulnilt ei kõla.

      Õnneks oskab Krishna seegi kord vastata minu veel esitamata küsimusele.

      „„Kamasuutra” järgi jagunevad mehed peenise pikkuse järgi kolmeks tüübiks: jänesmees, pullmees ja hobumees. Naised omakorda jagunevad vagiina sügavuse alusel hirvnaiseks, elevantnaiseks ja märanaiseks,” selgitab Krishna ja ma kuulan teda huviga. Krishna, kes räägib seksist „Kamasuutra” sünnimaale omase loomulikkusega, eeldab minult kui eurooplaselt ilmselt teistsugust reageeringut, kuid nähes, et ma isegi mitte ei kohmetu, jätkab veelgi detailsemalt.

      „Omavahel seksuaalselt sobivateks paarideks peetakse jänesmeest ja hirvnaist, pullmeest ja märanaist ning hobumeest ja elevantnaist,” jätkab Krishna selgitustööd. „Ülejäänud kombinatsioonid ei ole nii soodsad, kuid hea tahte korral on edu armuasjus siiski võimalik. Peale linga15 ja jooni16 suuruse liigitab „Kamasuutra” mehi-naisi ka kire tugevuse järgi: vähese ihaga, keskmise ihaga ja väga iharad. Meie oleme…”

      „Krishna, kas Indias on kõik „Kamasuutra” seksiõpetustega tuttavad?” püüan kiiresti juhtida vestlust vähem isiklikule pinnale. Üks asi on kuulda armuasjadest „Kamasuutras”, kuid ennast selle järgi liigitama hakata tundub siiski liig.

      „„Kamasuutra” on midagi palju enamat kui ainult seks,” on Krishna mõnevõrra solvunud. „Sinna on koondatud õpetused pisimatestki nüanssidest, mis kurameerimisega kaasnevad, alustades sellest, kuidas silma vaadata ja luuletusi lugeda ning õrnalt kõrva näkitseda ja kuumalt õhata…”

      „Oh, vabandust… Mina, nii nagu ilmselt enamik eurooplasi, teab seda ainult kui vanimat seksipooside raamatut. Nii ma siis mõtlesingi, et kuidas „Kamasuutra” seksuaalsus on praegust kultuuri mõjutanud ja kui palju СКАЧАТЬ