Minu Bollywood. Ragne Jõerand

Чтение книги онлайн.

      Päev on juba hilises pärastlõunas, kui me viimaks oma armupesast Taj Mahali jõuame. Tõelise Don Juanina toob Krishna oma südamedaami Armastuse Templisse toimetamiseks kohale kaamelirikša. Romantika idamaade moodi on põnev.

      Raamatutest ja filmidest tean, et Taj Mahal on suur valge marmorloss, mille seinad on kaunistatud tuhandete vääriskivide ja imepeente gravüüridega, mille valmimist saab näha ka Taj Mahali kõrval töökojas. Taj Mahali peamine vaatamisväärsus on keiser Shah Jahani ja tema naise Mumtaz Mahali marmorist kirstud ning Mumtaz Mahali kirstu ääristab kaunistusena pühatekst, kus kirjas kõik jumala 99 nime.

      Pärast kümneminutilist sõitu aga peatub meie kaamelirikša hoopis punastest tellistest kindlust meenutava ehitise ees. Vaatan nõutult Krishnale otsa – see ju küll Taj Mahal pole?

      Hetk hiljem selgub, et Taj Mahali valge marmorloss on peidetud kindlusevalli meenutava punase müüri taha.

      Krishna võtab mul käest ja juhib tohututest rahvahulkadest mööda ühe eraldiseisva sissepääsu juurde. Turvamees sissepääsu ees naeratab Krishnale omamehelikult. On näha, et see pole Krishnal mitte esimene kord Taj Mahali külastada.

      Üritan heita peast armukadedad mõtted, et ei tea mitmes naisturist ma küll olen, kellega ta niimoodi käsikäes Taj Mahali nautima läheb, ja püüan võtta hetke nii, nagu ta on.

      „Kas sa tahaksid sellist fotot, millel sa hoiad kinni Taj Mahali tipust?” pärib Krishna minult, kui oleme hauakambrile tiiru peale teinud.

      „Mis mõttes?”

      „Sõna otseses.”

      „Ma ei hakka ju ometi Taj Mahali tippu ronima!”

      „Seda polegi vaja, tule vaid veidi siiapoole,” tõmbab Krishna mul varukast, ise samal ajal oma fotokaamera objektiivi sättides. Haarab siis mu käe, tõstab selle üles ja sätib mu sõrmi õigesse asendisse.

      Hetk hiljem sähvatab kaameravälk ja seejärel näitab Krishna digikaamera ekraanilt võidukalt fotot, kus ma tõepoolest Taj Mahali tipust sõrmedega kinni hoian.

      „Kuidas sa seda tegid?” ei suuda ma oma imestust varjata. Olles fotonduses täielik võhik, ei tea ma, et tegemist on päris lihtsa visuaalse trikiga: foto kahedimensioonilises maailmas kaovad vahemaad ning taamal olev Taj Mahal tundub olevat mu ülestõstetud näppude vahel. Alles siis, kui Krishna mulle „saladuse” ära seletab, saan pihta, kuidas selliseid pilte tehakse.

      Krishna on vaimustuses, et tal õnnestus mind millegagi üllatada, ja asub kirjeldama oma piltnikukarjääri.

      „Töötasin kunagi fotograafina ja mul oli isegi oma fotostuudio. Hiljem hakkasin pulmades pildistama ning videoid tegema. Eks sealt siis need nipid õpitud saidki. Kui tahad, võin teha sinust foto, kuidas sa päikest alla neelad nagu ahvjumal Hanuman või suisa Himaalaja mäe otsast alla hüppad!” pakub ta õhinal.

      „Olgu, olgu,” poetan mokaotsast, sest 45-kraadine leitsak hakkab vägisi rammestama ja innukust maha võtma. Kui Krishna palub mul istuda legendaarsele kivipingile Taj Mahali ees, kus on istunud tuhanded suurkujud alustades printsess Dianast ja lõpetades Venemaa peaministri Vladimir Putiniga, olen rõõmuga nõus veidi jalga puhkama. Aga juba sekundi murdosa pärast hüppan karjatades üles.

      „See pole ju pink, vaid tulikuum praepann!” Kohmetult tirin oma salwar kameez’i tuunikat allapoole, ise hirmuga mõeldes, et ilmselt ilutseb nüüd minu kottpükste strateegilises kohas suur kõrvetatud auk. Ah nii siis köetaksegi taguots pattude pärast kuumaks, tuleb meelde Eesti vanasõna. Et aga see taguotsa kuumakskütmine karmaseaduse järgi elavas Indias nii kiiresti toimub, seda poleks ma osanud arvata. Patt vaevalt tehtud, kui juba karistus platsis!

      „Kas pole mitte kaunid neiud?” viipab Krishna käega kõrvallaua poole hotelli restoranis, kus me pärast ilusat päeva õhtueinet võtame.

      See on nagu külm dušš. Milline taktitus! Ta võiks ju ometi niikaua uue saagi jahtimisega oodata, kuni mina silmapiirilt kadunud olen!

      „Ega sa ei pahanda, kui ma nende lauda istun?” küsib Krishna otsekoheselt.

      „Oh ei, mis sa nüüd, mine, mine,” püüan võltsi naeratust suule manada, ise pisaraid koos India lapikleiva chapati’ga alla kugistades.

      Ja Krishna lähebki… et siis koos kahe naisega meie lauda naasta. Seda nähes tõusen ma otsustavalt püsti ja hakkan astuma. No nii meeldiv ei suuda olla isegi mina, et Krishna kahe uue vallutusega kohvilauajuttu ajada.

      „Hei, tšikk, tahad siis minuga rääkida või ei?” kostab mu kõrvu räme mehehääl. Ja see hääl ei kuulu mitte Krishnale, selles olen ma veendunud.

      Pööran end ümber ja oma suureks üllatuseks näen, et hüüdjaks on Krishna kõrval istet võtnud kaunis naine. Ja on see vast naine – huuled pruntis ja punaseks võõbatud, silmad suitsuseks meigitud, keha kilinaid-kulinaid täis riputatud ning kärtsu värvi salwar kameez üll. Ning ega tema sõbrannagi vähem krehvtine pole: punase sari alt paistab karvane jalg ja paksu meigikorra alt turritab habemetüügas.

      Uudishimu nende kummaliste naiste vastu saab solvumisest võitu ja suundun tagasi laua poole – mis seal salata, oma osa on ka ajakirjaniku uudishimul, mis ei lase huvitavaid indiviide kohates niisama ära jalutada.

      „Need on hijara’d,” selgitab Krishna. „Nad on osa meie kultuurist. Tahtsin neid sulle tutvustada, СКАЧАТЬ