Minu Bollywood. Ragne Jõerand

Чтение книги онлайн.

      Krishnaga veedetud päeva ja poolt ööd jääb lõpetama korralik kõrvakiil Krishna raseeritud põsele.

      „Ma ju ütlesin sulle, et oleme ainult sõbrad!” pahvatan ma, kui mees hüvastijätuks äkki mu huuli riivab. See puudutus on põgus, aga põletav.

      Krishna ainult naeratab malbelt. Kummaline mees, mõtlen end hotellitoas magama sättides, huuled ikka veel tema puudutusest hõõgumas.

      KAMASUUTRA TAJ MAHALIS

      Järgmine päev minu korralikult planeeritud päevakavas näeb ette armastuse sümboli ja seitsme maailmaime hulka kuuluva Taj Mahali külastamist.

      Loomulikult oleks seda meeldiv teha oma eluarmastusega käest kinni hoides, süda armastusest hell, aga mis parata, kui seda härra Õiget hetkel minu elus pole. Nii ei hakka ma pikalt puiklema, kui härra Playboy ehk Krishna hommikul oma valge turistitakso hotelli ukse ette ajab. Enne sõidu algust võtan talt loomulikult püha tõotuse, et ei mingeid varastatud suudlusi enam ning meie suhe olgu igati viisakas ja mõistlik.

      Veel enne, kui viietunnine autosõit Delhist Agrasse võib alata, tahab Krishna korraks oma kodust läbi lipsata ja kutsub mindki kaasa. Mis võib mul olla selle vastu, et näha ehedat India elamist seestpoolt, seda enam, et Krishna sõnul on kodus ka tema naine ja lapsed! Tundub ohutu variant!

      Tuleb välja, et elu Delhis, eriti just Pahar Ganji piirkonnas toimub enamasti katustel ja seda sõna otseses mõttes. Kui turist näeb tolmuseid ja räpaseid tänavaid, kus segamini grillkana lõhnaga hõljub pissuaaride hais, siis maailm, kus suurlinnade hindud oma igapäevaelu elavad, jääb puhtamatesse kõrgustesse. Ühele sellisele lamedale, justkui lõpetamata katusele ronin Krishna järel ka mina.

      „Krishna, kas su maja on pooleli jäänud?”

      „Ei – kuni majal pole katust peal, siis ei pea hoone eest tasuma kinnisvaramaksu. Ning avatud lamekatusel saab kuumadel suveöödel magada, siia saab pesu kuivama riputada, siin saab ühiselt suure laua taga süüa ja kas või tuvide võidulende korraldada.”

      „Tuvide võidulende?”

      „Jaa, paljud Delhi elanikud peavad oma katustel kodustatud tuvisid ehk kabotaar’e ja korraldavad naabrituvidega võidulendamisi. Tuvid on targad linnud, kes lendavad oma peremehe kudrutava vile peale kodukatusele tagasi, kui neil tänaval patseerimisest isu täis on saanud… Aga kuule, kui keegi mu kodustest sinu kaasasoleku kohta pärib, siis ütle, et soovid tualetti minna ning sinu mees ja veel kolmkümmend turisti ootab sind tänaval!”

      Ma ei jõua küsidagi, milleks küll sellised valed, kui uksele ilmub mustade hirvesilmadega ja punasesse sarisse mähitud noor hindu naine. Esimesel hetkel keeldub ta kategooriliselt mind tuppa laskmast. Oh kui piinlik – küllap on ta väsinud järjekordsest „pissihädalisest” naisturistist, Krishna järjekordsest vallutusest! Krishna karmi käsu peale tuleb aga kaunitaril uks avada ja mind kempsu juhatada. Hea meelega tahaks Dolly (nii, nagu selgub, on Krishna naise nimi) mind pärast pissipausi välja visata, aga kuna Krishna leiab, et on õige aeg külalisele midagi söögiks pakkuda, ei jää Dollyl muud üle kui kööki siirduda.

      „Proua, kus on teie abikaasa?” pärib Dolly konarlikus inglise keeles, enne kui end kööki asutab.

      „Ootab väljas koos veel 30 turistiga,” vuristan ma kätteõpitud valet soravalt nagu luuletust. Ilmselt on see hetkel tõesti meie kõigi jaoks parim lahendus.

      „Näita oma abielusõrmust!” nõuab Dolly. Kuna too esemeke on üle seitsme aasta leidnud taas tee minu sõrme – küll selleks, et metsikuid hindu mehi eemale peletada, mitte nende naiste armukadeduse leevendamiseks – sirutan Dollyle oma rõngastatud sõrme. Kuldne sõrmus sulatab Dolly palgeilt meelepaha nagu kevadised päikesekiired talvise jää.

      Ma ei pane Dollyle pahaks tema huvi minu perekonnaseisu kohta – arusaadav, et kui minutaolisi naisturiste liiga sageli koju tuuakse ja mees on seejärel paar päeva kadunud, tekib igal naisel kahtlus, kas kõik on ikka korras. No vähemalt minu pärast ei pea ta muretsema!

      Jah, see öine suudlus, mille Krishna mult võttis ja mis mulle liigagi kauaks kehasse särisema jäi, võis ju tõesti viidata sellele, et kuigi mu meel tahtis olla vooruslik, olid kehal teised plaanid. Aga praegu on kontroll meele käes ja nii ei tunne ma end kuidagi ebamugavalt, kui pean koos Dolly ja Krishna ja nende kahe pojaga pruukosti võtma.

      Tubli hindi naisena suundub Dolly kööki vaaritama ja sealt elutuppa tungivad aroomid annavad aimu, et tulekul on põnev ja eksootiline maitseelamus. Samal ajal istume meie Krishnaga elutoas ja tema lapsed esitavad mulle kui kaugele külalisele improviseeritud tantsuetenduse. Tants ja laul on hindudel veres ja nii tunnevad väikesed hindu poisid minu ees Bollywoodi staaride kombel tantsu vihtudes ja lauldes end nagu kalad vees. Krishna vaatab oma poegade etteastet uhkusega – ei ole India mehel suuremat au ja uhkust kui tublid ja terved pojad.

      Kui show on läbi, on aeg lauda istuda. Paraku õnnestub Dollyl kogemata teekann kuuma joogiga Krishna valgetele teksadele ajada ja see apsakas teeb ühisele veel algamata lõunasöögile kiire lõpu.

      Krishna on silmanähtavalt vihane ja ärritunud, riidleb naisega hindi keeles ning õnnetu Dolly ei tea, kuidas oma mehe pahameelt leevendada.

      „Sa söö midagi, mul pole enam isu. Vahetan riided ära ja teeme minekut, kiire on,” poetab Krishna mulle suunurgast ja kaob teise tuppa.

      Tunnen ennast kohmetu ja üleliigsena, aga ei taha perenaist solvata tema pakutavast toidust loobudes. Dolly toob ülimagusat piimaga teed, alloo tikka’sid (meie mõistes kartulipudrupannkoogid) ja rasgulla’sid (hüpermagus siirupis keedetud maiustus). Toit käib ebamugavustundest suus ringi ja maitset nagu ei tunnegi.

      Samal СКАЧАТЬ