Minu Bollywood. Ragne Jõerand

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Sa oled nii armas, kui oled armukade. Mina juba mõtlesin, et olingi sulle vaid üheöösuhe, kelle juurest võib keset õhtusööki lihtsalt ära jalutada…”

      Nüüd olen mina totaalses segaduses.

      Kaks hijara’ks nimetatut jälgivad lõbustatult meie kodukootud armukadedusstseeni. Ent lõplikult rahunen alles siis, kui too punases saris ja karvaste säärtega naine oma kaaslannat suudlema hakkab ja nii mulle kinnitab, et nad ei jahigi minu playboy’d.

      „Me pole naised ja me pole mehed. Me oleme kolmas sugupool – hijara’d,” selgitab nooremapoolne naine – või oleks õigem öelda meesnaine või hoopis naismees?

      Minu pilk jääb pidama kaunitari tuunika alt pingulduval rinnapartiil.

      „Jah mul on tõesti rinnad, muide täitsa ehtsad, aga seal all pole mul ei naise ega mehe asju, vaid lihtsalt üks auk, et saaks asjal käia,” päästab hijara oma avameelse selgitusega piinliku momendi.

      Või siis teeb seda veel piinlikumaks.

      „Ma võiksin sulle seda alumist otsa näidata ka, kui sa muidu ei usu, aga see toob kaasa seitse aastat needust ja vaevalt sa seda tahad,” lisab ta.

      Nüüd sekkub vestlusesse karvaste jalgadega naine, kes tutvustab end Rajinina ning oma noort kaaslannat kui Bablit. Selgub, et nad mõlemad on pärit Delhist ja Krishnaga tuttavad ajast, mil too veel pulmades pildistamas käis. Agrasse tulid nad ühe noorpaari kutsel pulma tantsima ning õnnistusi jagama.

      Hijara’de jaoks on pulmad töökoht. Kuna ühiskond neid vaikimisi põlgab ja ametlikku tööd leida on pea võimatu, peavad nad elatise teenimiseks kasutama ära seda, et kuigi hijara’sid põlatakse, siis samas neid ka kardetakse. Nimelt räägib legend, et Jumal Shiva isiklikult on võtnud hijara’d oma kaitse alla ja andnud neile maagilise võime õnnistada või needa. Põhjuseks on asjaolu, et üks Shiva kehastusi on Ardhanarisvara, kes on pooleldi mees ja pooleldi naine ning kujutab endast Shiva ühinemist Loova Ürgnaise Jõuga.

      Otsustan juhust kasutada ja palun Krishnal minust koos hijara’dega pilti teha. Paraku saan vastuseks resoluutse ei. „Ilma Ema Guru loata meiega pilti teha ei tohi,” nendib Babli. Etteruttavalt võib öelda, et pildi hijara’dega saan kätte alles kolm aastat hiljem, kui Ema Guruga juhuslikult Delhis kohtun ja temalt loa saan.

      „Kas hijara’ks hakatakse või sünnitakse?” ei suuda ma pärimata jätta. Tean ju, et eunuhhid, kes Idamaade õukondades teenisid, olid kastreeritud mehed.

      „Nii ja naa. Mina olen sündinud,” väidab Babli. „Olin umbes 5–6-aastane, kui ühed võõrad inimesed meie külla tulid ja mind mu vanemate käest endale nõudsid. Toona ma ei mõistnud, miks ema-isa mind ära andsid, sest see, et külarahvas mind nähes imelikult naerda kihistas, ei saanud ju põhjuseks olla. Nüüd tean, et hijara’d ähvardasid mu vanemad ära needa, kui nood mind ära ei anna, ja nii ma siis uut elu alustasingi.”

      Uus elu viis Babli Delhisse, kus ta hakkas elama Guru (nii kutsuvad hijara’d oma hijara-elu uut ema) majas tema käskude ning juhendamise all. „Meid oli toona kaheksa last, kõik umbes 5–6-aastased. Guru, tema on meie tõeline ema. Oma päris vanematest ei mäleta ma suurt midagi, ma pole käinud oma kodukülas ja ega ma suurt hooligi,” pajatab Babli, kes nüüd on 25-aastane.

      Ema Guru õpetab hijara-hakatistele maast madalast naiseks olemise kunsti. Sest kuigi hijara’d pole oma sootunnuste poolest ei mehed ega naised, identifitseerivad nad ise ennast naissoost olevustena. Kuidas teha soengut ja meiki, kuidas tantsida ja flirtida, kuidas kütkestada mehi – kõik see antakse noorele hijara’le Majast kaasa, enne kui ta ametlikult raha sisse tooma läheb. Teenistuse viib korralik hijara loomulikult Ema Guru kätte, kes siis otsustab, mida Majja sissetulnud rahaga teha.

      Kuigi põhilised teenimiskohad hijara’dele on pulmad, kus nad külalisi oma tantsu ja lauluga lõbustavad, võib neid näha ka suurlinnade tänavatel häälekalt endale andamit nõudmas. Ja kes proovib keelduda, olgu ettevaatlik, et raevunud hijara oma seelikusaba üles ei tõsta ega väärastunud sootunnuseid paljasta! Nagu juba öeldud, garanteerib ainus pilguheit „sinna” needuse seitsmeks aastaks.

      Suurlinnades on hijara’del levinud ka teine elatise teenimise moodus – nimelt koguvad nad andamit kohalikest hotellidest ja vastutasuks õnnistavad hotelliomanikke hea turistiõnnega. Ka prostitutsioon on neile elatusallikaks – pole ju vähe huvilisi, kes eksootilise seksi peale maiad. Kuna seks hijara’ga saab olla vaid nii, nagu homoseksuaalid seda naudivad, ongi hijara’de põhiklientuuriks homoseksuaalsete kalduvustega mehed, kes pole veel julgenud kapist välja tulla või siis lihtsalt vaheldust otsivad. Sellist armastust on maininud ka „Kamasuutra” – seal olidki just hijara’d need, kes pakkusid anaal- ja oraalseksi, mis on ühele siivsale hindu naisele täiesti vastuvõetamatu tegevus.

      Igal aastal märtsis-aprillis kogunevad hijara’d festivalile Tamil Nadusse, et olla koos omasugustega. Toimub ka Miss Hijara valimine. Samas levivad jutud, et pärast hijara surma ei käi tema suguõed lahkunu surnukehaga ringi mitte just hellalt. Enne tuleriidale viimist peksavad hijara’d surnukeha ja taovad tema pead kui jalgpalli, ise samal ajal sajatades, et ära sa kunagi enam sellisena siia ilma sünni. Nii loodavad nad päästa kadunukest asumast uuele eluringile hijara’na.

      „Aga armastus?” küsin ma naiivselt. Vahet ju pole, millised sootunnused sul on – õrn värin hinges saab ju alguses südamest, millel pole sugu.

      „Ma olen olnud sügavalt armunud,” tunnistab Babli. „Olin umbes 15-aastane. Üks meie tänaval elanud nooruk armus minusse kui noorde neidu nii ära, et ta ei hoolinud mitte millestki. Ka mina olin valmis minema temaga kas või maailma lõppu. Siis aga tegid „heategijad” armunud poisile selgeks, milline ma tegelikult olen, ja sinnapaika see romaan jäigi. Nüüd võtan asja mõistusega.”

      Minagi otsustan Babli eeskujul südameasju mõistusega võtta (eks olnud see ju ka mu esialgne plaan Indiasse tulles!) ning kui Krishna minult hiljem pärib, kas madame soovib veel autoga mööda Indiat tuuritada, saab ta vastuseks resoluutse ei.

      Aga ilmselt peksab mu juba armunud süda nii kõvasti, et valelik ei minu huultelt jääb Krishna kõrvadele kuulmata. Kui õhtuhämaruses Delhisse tagasi hakkame jõudma, pärib Krishna veel kord, et ehk soovin ma siiski otse edasi Himaalaja mägedes asuvasse Dharamsalasse ja McLeod Ganji dalai-laama juurde sõita.

      „Mul pole nii palju raha, et selle eest maksta,” vastan ausalt.

      „Oh chori, chori,” ohkab Krishna, kaval tuluke silmis vilkumas. „Eks siis viin su tagasi Delhisse ja lähed dalai-laama juurde bussiga.”

      Mu süda tahab aga rõõmu pärast rinnust välja hüpata, kui tund aega hiljem märkan autoaknast välja vaadates teeviita, mis näitab selgelt, et meie autorattad on võtnud suuna Dharamsala poole ning Delhi on jäänud juba kaugele selja taha.

      DALAI-LAAMA JUURES VAIMSUST OTSIMAS

      Krishna viib Ragne Himaalajasse Dharamsala linna. Ragne näeb esimest korda ahvjumal Hanumani, kellesse Krishna piiritult usub. Ragne kogeb budismi vaimsust.

      Toibunud meeldivast üllatusest, et hoolimata minu olematust eelarvest on siiski võimalik autoga Himaalajasse sõita ja pealegi sellise aina enam südamesse pugeva kaaslasega, annan end saatuse meelevalda ja jään ootama, mis edasi saab. Öeldakse, et Indias saab sulle osaks just see, mida sa väärt oled. Huvitav, mis põhjusel arvas keegi seal üleval, СКАЧАТЬ