Minu Bollywood. Ragne Jõerand

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aga mõne päeva pärast ellu ärgata, sest mitte kõikide madude mürk pole surmav ja vahel piirdub hammustus vaid halvatusega. Aga kui maohammustuse ohver ka paari päeva pärast elumärke ei ilmuta, visatakse ta jõkke.”

      „Miks jõkke?”

      ,,Noh, äkki toob sahmakas külma vett ta teadvusele.”

      Oli see nüüd nali või tõsi, ma ei saa aru. Igaks juhuks ei hakka ma Krishnalt enam küsima pidalitõbiste kohta, miks neid ei põletata.

      Jah, Krishnalt – kuidagi märkamatult on ta asjatundjalt Rahulilt jutujärje üle võtnud. Muidugi on tema sorav inglise keel parem kui Rahuli konarlik tönkamine, aga ilmselt pole mitte see õige põhjus. Saan piinlikkusega aru, et olen Rahulile küsimusi esitades alati hoopis Krishnale otsa vaadanud.

      Püüan nüüd mitte tema poole vaadata, kuid näen ikka, kui haarav on tema nägu mõtlikult tõsisena ning kui tumedad need lähedaloleva surma varjust justkui veelgi enam tumenenud silmad.

      „Põletusrituaalile järgneb 13-päevane leinaaeg,” jutustab Krishna edasi. Siis saavad tuttavad ja sõbrad veel kord lahkunu kodust läbi astuda, et avaldada tema perele lugupidamist. Kodusel altaril on siis lahkunu lillevanikutega ümbritsetud foto. Ning aasta pärast surma peetakse kombetalitus, mida nimetatakse shraddha’ks. Ühe kuu jooksul pakuvad pereliikmed vaestele toitu ning palvetavad, et veel kord lahkunut mälestada. Sel mälestuskuul on pereliikmetel keelatud uute riiete ostmine ja pidutsemine.”

      Mõneks ajaks laskub ghatile vaikus. Ainult puud praksuvad tules ning lõkke kohal väreleb õhk kuumusest.

      „Madame, would you die with me?”12 küsib äkki Krishna – hoopis teistmoodi ja teisel häälel kui eelnevat tavalist juttu ajades.

      Rahul, kes inglise keelt vigaselt räägib, aga hästi mõistab, muigab kahemõtteliselt. „Sati, Sati, serious thing, not practiced much.”13

      „Krishna, mis see sati on?” küsin, puudutatuna veidrast ihukarvu püsti tõstvast tundest, mis mindki häält tasandama paneb. Krishna surub oma huuled päris mu kõrva lähedale.

      „Sati on ülim armastus,” kuulen teda sosistamas.

      See on tuline, õhkuv ja joovastav sosin. Tunnen, kuidas Krishna hingeõhk kõditab mu kõrvu ja tema kuum hingus langeb mu kaelale. Külmavärinad läbistavad mu keha, veri tulvab näkku ja süda hakkab pekslema. Nii joovastav on tunda teda endale nii lähedal… tean, et ma ei tohiks ju nii tunda, aga keha reageerib omasoodu. Küllap tunneb Krishnagi mulle lähedal olles midagi erilist, sest ta ei kiirusta eemalduma.

      Meid toob maa peale tagasi Rahul, kes argiselt selgitab, et sati’ks nimetatakse Indias iidset kommet, mil naine elusalt koos abikaasaga pärast tolle surma tuleriidal põletatakse.

      Muidugi olen ma sellest lugenud, kuid asjaliku eurooplasena pole kunagi selle olemust mõistnud. Mehega koos tulle? Kas see hirmus ei ole? Ja kes siis laste eest hoolt kannab, kui mõlemad vanemad korraga siit ilmast lahkuvad? Nüüd on mul hea võimalus kuulata hindu mehi selgitamas, miks siinsed naised koos abikaasaga tulesurma lähevad.

      Sõnajärje võtab taas Krishna ning ehkki tema selgitus on ladus nagu professionaalse giidi oma, kumab sealt ometigi sama ärevakstegevat tunnet, mis mul ka varasemat küsimust kuuldes jalad alt lõi.

      „Sati traditsioon pärineb juba 6. sajandist, kui Kadamba kuninga Raviverma naine lasi end koos mehega tuleriidal põletada. Usutakse, et hea naine muutub koos mehega puhastustulle minnes jumalannaks. Teda hakatakse austavalt kutsuma Sati Mataks ehk Vooruslikuks Emaks ning ta omandab üleloomulikud võimed. Halb naine aga põletab tuleriidal oma patud ja saab nii taas puhtaks.”

      „Ja kõik algas sellest, et jumal Shiva esimene naine, jumalanna Sati, ei suutnud taluda, et tema isa Daksha kohtles tema abikaasat Shivat lugupidamatult, ja pani end protesti märgiks põlema,” täiendab Rahul. „Sati auks hakatigi naiste elusalt põletamist niimoodi kutsuma.”

      „Aga tänapäeval – on see tõesti naiste vaba soov, mitte ühiskondlik surve, mis sunnib neid traditsioonile alluma?” küsin niisugustest armastuse tõestustest ikka veel aru saamata. Ma ju tean, et kuigi Briti impeerium, mille võimu all elas India kuni iseseisvumiseni 1947. aastal, keelas sati ära juba 1829. aastal, praktiseeritakse seda iidset kommet siiski. Pea igal aastal jõuab rahvusvahelisse meediasse lugu sellest, kuidas siin-seal viidi läbi järjekordne sati tseremoonia.

      Suurem meediakära sati olemuse üle tekkis 1987. aastal, kui Rājhastānis asuvast Rajputist pärit 18-aastane Roop Kan war lasi end koos oma 24-aastaselt surnud abikaasaga avalikul tseremoonial põletada. Roop Kanwari abielu polnud armastus liit, vaid korraldatud vanemate kokkuleppel, nagu on Indias ikka veel tavaks. Ent hoolimata sellest, et abielu aluseks polnud lõõmavad tunded, otsustas noor naine minna tulle.

      Püüan seda minu arvates vastuolulist lugu ka Krishnale ja Rahulile jutustada, et kuulda nende arvamust naise motiivide kohta.

      „Sati’ga tahtis Roop ehk lunastada oma süüd selle pärast, et ta ei suutnud tagada oma mehele pikka eluiga,” pakub Rahul. „Kui naine kasutab oma elujõudu ehk shakti’t õigesti, siis elab tema mees kaua ja õnnelikult. Mehe pika ja õnneliku elu tagab näiteks see, kui naine igal hommikul oma juukselahule punase triibu ehk sindoori tõmbab ja abiellumisel kaela pandud mangalsutra-nimelist keed iialgi kaelast ei võta. Kui aga mees sureb enne naist, on see naise süü ja lesk saab selle eest karistatud.”

      Ta räägib seda nii enesestmõistetavalt, et ma ei suuda isegi nördinud olla.

      „Aga… mis selle lesega siis tehakse?”

      „Kõigepealt aetakse tema juuksed maha, käevõrud võetakse ära ja bindi märki ehk punast täppi ei tohi ta enam otsaette panna. Ja oma edasise elu peab ta veetma leskede aašramis14 või tänaval kerjates, sest pere toidulaua äärde tal enam asja ei ole – lese pidamine perekonnas toob halba õnne.”

      Nüüd tuleb minulgi meelde, et India kohta materjale otsides sattusin lugema kummalisest 20 000-pealisest lesekogukonnast jumal Krishna sünnipaigas Vrindavanis, pealinnast Delhist umbes saja kilomeetri kaugusel. Artiklis oli ka öeldud, et kogu India peale olevat selliseid ühise kommuunina elavaid leski üle miljoni.

      „Aga kas riik leskede toetuseks midagi ette ei võta? Politsei? Sotsiaaltöötajad?”

      Ilmselgelt olen ma naiivne. Rahul ainult kehitab õlgu, moodsama mõtlemisega Krishna ohkab.

      „Juba 1856. aastast lubab seadus leskedel taas abielluda ning 1956. aastast võivad lesed pärida osa oma kadunud mehe varast ja saada ka riigilt lesepensioni. Aga…”

      „Aga need vanad naised pole sellest teadlikud?”

      „Vanad?” Krishna ja Rahul paistavad mõlemad ühtviisi üllatunud.

      „Nojah, ma mõtlen, need lesed, nad on ju vanad?”

      „Oh, leseaašramites on ka kaheksa-aastaseid.” Rahul on seda nentides nagu vana rahu ja jälle on Krishna see, kes saab aru, et nende jaoks enesestmõistetavat peab mulle siiski selgitama.

      „Vaata, seaduse järgi tohivad naised abielluda 18- ja mehed 21-aastaselt, kuid maapiirkondades pannakse ka tänapäeval paari verinoori tüdrukuid ja vanemaid mehi. Sageli sureb selline mees veel enne, kui pruut tegelikku neiuikka СКАЧАТЬ