Minu Ugrimugri. Rein Sikk

Чтение книги онлайн.

      Ega ometigi mitte pomm?

      Ju vist nii liikusid lennujaama turvajate mõtted.

      „Što eto takooje…? Mis see on?” nõutakse mari trummi seirates minult selgust.

      „Trumm,” vastan siiralt ja veidi tobeda naeratuse saatel.

      „See on täiesti tavaline mari trumm, rahvamuusikainstrument, ma võin teile trummi lüüa ka…”

      Viimane pakkumine on aga vist paanikaosakonna epitsentris nii sobimatu ja ettearvamatu, et korraga ohatakse sügavasti minust vasakul ja paremal. Ohe kõlab, nagu ütleks keegi kurva häälega: „No vaata ugrimugri idiooti, tuleb hommikul kell pool kuus Kaasani lennujaama mari trummi mängima…”

      Majorite summ mu ümber vajub laiali, mehed astuvad lönts-lönts tagaruumidesse. Võimalik auastmekõrgendus Eesti terroristi tabamise eest läks vett vedama.

      Vaat nii palju siis täiesti tavalisest mari trummist, mis senini mu riiulil seisab. Vahetevahel, mõne pidustuse käigus, tümistan seda ka. Ja meelde tuleb taas Kaasani lennuväli ning bassihäälne küsimus: „Što eto takooje…?”

      KUIDAS SURNUD SAAMI HUNT VIRUMAA KOERAD LOLLIKS AJAS

      Ugrimugride muusikas on nii palju hinge ja müstikat sees, et see võib laulma panna linnud ja loomadki. Iseasi on selle, tihti väga hästi ära peidetud muusikani jõudmine. Tõeline Kolgata tee. Kuid läbinut ootab preemia.

      Soomes, Saamimaa piiril asuv Inari on müstiline linnake. Mitte üksnes piltilusa ja kolme tuhande (!) saarega järve pärast. Isegi mitte järves asuva saamide pühapaiga, Ukonkivi saare pärast. Aga sellepärast, et Inari on koht, kus aeg seisab. Sõna otseses mõttes.

      Mu Inari külastuste vahele eelmisel ja sel sajandil jäi seitse aastat, aga kõik oli taas sinna jõudes absoluutselt sama. Millised muutused olid vahepeal toimunud Eestimaal, aga Inari…!

      Sama värvi majad. Sama, veidi viltuvajunud plank, vaid vahepeal ehk sama värviga üle võõbatud, samad kuulutused külavahel. Ja kõrts – muutumatuseni sama. Vastab täielikult klassikaliselt laulusõnadele „kõrtsitoas oli õhk nii kibe, õllest-viinast põrand libe”.

      Kõrtsitegelasedki on muutumatult samad, kuigi seitse aastat on vahepeal möödunud. Tundub, et Inari kõrts ei saakski olla päris Inari kõrts, kui sealt puuduksid allpool kirjeldatavad tegelased.

      Kõigepealt üks joviaalne kaabuga soomlane, kes tahab igaühega tuttavaks saada. Aga Lapin Kulta õlle ja Koskenkorva viina mõjudest kannatada saanud diktsioon paraku seda väga ei võimalda – mis aga ei sega tal igaühele kaela kargamast ja uurimast, et kuidas läheb.

      Siis naine, keda ihaldaks maalida Rubens. Ta silmis on kirg ja soov kindlasti mitte üksinda teki alla pugeda, käes aga õlleklaas.

      Siis veel nurgas nukrana seisvat mänguautomaati katkuv kiitsakas tädi. Ja kaardimängijad, kes omavahel sujuvalt vestlevad. Nende vestlus koosneb üksnes eri intonatsiooniga öeldud vandesõnadest. Aga igaüks laua taga mõistab imehästi, milline toon tähendab, et vaadake seda naaberlaua mutti. Teine samasugune sõna aga vihjab, et käes on paganama hea kaart. Rääkimata sellest mühatusest, mis peaks ütlema, kes keda täna õhtul panna tahab.

      Saami asjast ja sisust pole selles Saamimaa linnakese kõrtsis esialgu haisugi. Pigem hõljuvad suitsuses õhus ringi oma elus mitte just tippu hüpanute soovid ja lootused ja põhjused, mis nad Põhja on toonud. Lootus saada parem töökoht kui mujal. Liigne napsulembus. Purunenud armastus. Ning suitsu on nende lootuste ja saatuste kohal palju, sest Euroliit pole veel oma karme tubakavastaseid direktiive kehtestanud.

      Ja omakorda kõige selle kohal on käriseva häälega kõlareist tiksumas tüüpiline soome tümps ehk umpsa. Vahelduseks kamaluga latiinorütme. Luristan-löristan õlut ja ootan, et millal siis ometigi hakkab kõlama saami joigumine. Olen ju Saamimaal.

      Ootan ja loodan ja rüüpan õllekest. Ja mul on tegelikult üsna ükstapuha, kas joig võiks tulla klassikalises stiilis või mõne hevirokkari poolt töödelduna. Aga tuhkagi. Ma võin püüda ka kogu kõrtsi kuivaks juua, et aega viita ja joigu oodata. Saan seal Saamimaa südame kõrtsis aru sellestsamast, mida kogesin ka seitsme aasta eest – saami muusikast pole siin õrna haisugi.

      „Miks teil saami muusika ei kõla,” küsin baaripidajalt. Minu arust selleltsamalt, kes oli siin seitse aastat tagasi.

      Vastuseks vaid hämmastunud pilk.

      Kordan küsimust.

      „Vabandage, miks ma ei kuule saami muusikat?”

      „Aga keegi pole seda kunagi tellinud…” Daamilt leti taga tuleb samasugune vastus kui seitse aastat tagasi.

      „No ma tellin siis!” Samuti vastasin seitse aastat tagasi.

      „Aga kahjuks pole meil saami muusikaga plaati, sest keegi ei telli… Ma ütlesin ju.” Meie vestlusele on baaridaami poolt väga selge ja asjalik punkt pandud.

      Päev hiljem viivad kohalikud saamid meid kohalikku saami toodete poodi, kus ühes nurgas on ka plaadilett. Mõlemad on hästi ära peidetud, miks, ei tea senini. Aga valik on super.

      Käian neid plaate siiani ja meenutan nii kõrtsis juhtunut kui seda, kuis saami joig üldse sündis. Sest joig ei ole tavaline laul. Joig on hingeseisund, mis tuleb saamist välja algul sõnadeta, lihtsalt erinevate silpidena, erinevate häälikutena. Siis kogub joig saami sees jõudu ja hakkavad lisanduma sõnad. Improvisatsioonina. Hingeseisundist.

      Kuulsin kord lugu Saamimaa eelmise sajandi algupoole soome päritolu kooliõpetajast, kes kord klassi ees väikestelt saamidelt tõsimeeli pärinud: „No öelge nüüd siis meile ja oma klassikaaslastele ausalt ära, kas teil on sabad või mitte.”

      Haudvaikus.

      Aga väikesed ja tollal igal pool põlgust kogenud saamid ei hakanud nutma.

      Nad hakkasid… joiguma.

      Ju nad panid oma laulu sisse kogu oma maailmavalu ja arusaamatuse, aga mine sa tea, vast ka mõne sajatuse sekka. Õpetaja õnneks ei saanud saami keelest aru.

      Täna on joig saamide tähtsaim rahvusvaheline kaubaartikkel.

      Lähen Marimaa pealinnas Joškar-Olas hommikul vara hotellitagusele turule, et mõni mari muusikaga CD-plaat või vähemasti kassett osta.

      Et olen sel hetkel ugrimugri maailmas muusikat otsides veel noor ja roheline, arvan naiivselt, et ju liuglen peagi hõimuvellede muusika voogudes, süli head ja paremat täis ja ei oskagi õiget valikut teha.

      Aga õige valik on lihtsamast lihtsam.

      Putkade armaada on muljetavaldav ja igaühes neist on suur ja võimas valik nii Vene kui muu maailma muusikat. Ikka tuntud tähti ja tundub ka, et isegi neid plaate, mis pole veel Läänes ilmuda jõudnudki. Rääkimata Venemaa avarustes kokkuklopsitud Lääne hittide kogumikest, millest laulude autoreil aimugi pole.

      Nii osa üllitiste kodukootud-viletsa värviprinteriga toodetud ümbrispaberid kui ka pakutava üliodavad hinnad annavad igatahes kindla teate – ükski artist pole siin müüdava eest kopikatki teeninud. Piraatluse paradiis.

      Mina: „Vabandust, СКАЧАТЬ