Minu Ugrimugri. Rein Sikk

Чтение книги онлайн.

      Olin Kaasanis, Tatarimaal, Eesti kuulsaimat korvpallurit Martin Müürseppa väisamas. Mäletate ju, ta mängis Kaasani Uniksi nimega meeskonnas, tegi seal head skoori ja muidki mehetegusid.

      Kaasanist jääb hõimuvellede Marimaale vaid üks vägev kivivise ja harva käiva lennukini on kaks päeva aega, nii annan oma tulekust teada ka Eestis õppinud marile Erik Juzykainile.

      Lahke noormees on peagi kohal ja topib mind oma autosse. Läheme Marimaad vaatama.

      Ühes kenas ja üdini marilikus külakoolis tutvustatakse mulle sealset rahvapilliõpetuse programmi. Noored marid saavad koolis selgeks nii akordionitõmbamise kui trummilöömise.

      Ja oh mis kena on iga klassi seinal vaadata soome-ugri keelepuud, mis õppureile tundub nii hästi pähe kulunud olevat, et pisimgi jõngermann oskab kohe näpu suunata sinna harule, kuhu kirjutatud Eesti.

      See on nii tore. Astun klassi. Kõik tõusevad püsti. Ja suured ja armsad naeratused valguvad üle pisikeste maride nägude, kui neile öeldakse Eesti. Ja kohe tõuseb kätemeri. Õpetaja osutab kellelegi ja see sibab, tuli takus, selleski klassis oleva keeltepuu joonise juurde. Ja ilmeksimatult tabab ta näpp just seda oksakest, kuhu on kirjutatud eesti keel.

      Kas saaksid meie koolilapsed sellesamaga hakkama, kui uksest peaks sisse astuma mari külaline? Kahtlen. Keelepuidki pole.

      Aga kena kooliskäik lõpeb mul Marimaal sellega, et mulle kingitakse suure austuse märgiks… mari trumm. No selline keskmise arbuusi suurune plekk-külgedega instrument, mis kenasti rahvusmustritega kirjatud ja nahaga kaetud. Et kui kunagi Eestimaal tekib tahtmine Marimaad ja marisid meenutada, võin näiteks trummi lüüa. Nii soovitavad lahked võõrustajad.

      Pulgad antakse ka. Tegelikult küll pisikesed nuiad. Sellised väga rikka mehe sigari suurused. Poisid on need ise tööõpetuse tunnis puust välja voolinud ning seejärel hoolikalt mari mustritega katnud.

      Hingel on ilus.

      Kaasanist lahkumise varahommikul viskan trummi suurde reisikotti, võtan takso ja sõidan lennujaama. On umbes kell viis hommikul ja jaam rahvast suhteliselt tühi.

      Mu kott tõstetakse läbivalgustamismasinasse. Ja siis see algab. Totaalne paanika ja absoluutne arusaamatus.

      Esiteks vajuvad suureks mu koti röntgenipildi uurijate näod. Üks neist astub mu kõrvale, nagu püüaks mind põgenemast hoida, ja teine putkab kuhugi taharuumi. Kolaki, käib uks ta järel kinni.

      Korraga tunnen suisa iga ihurakuga, kuis minu peale jäävad pidama kõigi järjekorras seisvate inimeste pilgud. Minu kõrval seisev vormis naisterahvas võtab mul igaks juhuks juba küünarnukist ka kinni. Kusagilt nurgatagusest kohvikust ninna vajuv magusa piimakohvi aroom tundub korraga ülimalt lääge.

      Kas ma olen mingi terrorist või?

      Mõhkugi ei saa aru, et mida nad mu koti röntgenipilti vaadates küll nägid. Kas mõnd püha ilmutist? Või oli masin lihtsalt lolliks läinud ja mina nüüd selle tehnikaime vaene ohver?

      Kolaki, käib uks ja siis veel teine ja kolmas.

      Korraga vajub ruumi, sinnasamasse, kus vormis naisterahvas mu küünarnukist kinni hoiab, suur parv mundrikandjaid. Üks vingemate pagunitega kui teine. Majorid on kõige enam esindatud.

      No nii, mis siin siis toimub? Majorid on erutatud ja huvist tulvil.

      Kõik soliidsete auastmetega tegelased astuvad väärikal sammul minu ja mu koti juurde. Piiravad mu nii ümber, et liigutadagi ei saa. Ja see major, kellel on kõige kõvem ja bassiderikkam hääl, kuulutab kui kantslist: „Kodanik… kas see on teie kott?”

      Jah, noogutan.

      „Kas te pakkisite oma koti ise?”

      Jaa, noogutan taas.

      „Kodanik, mida te kotis hoiate?”

      „Ei, midagi, isiklikud asjad,” piiksatan vaikselt ja hirmunult vastu.

      „Kodanik…”

      Nüüd tuleb pikk ja kandev paus, peaaegu miljonidollariline. Stanislavski ja Panso paneksid sellise pausi eest lavakõnes kindlasti viie.

      „Kodanik… Palun avage oma kott!”

      Loomulikult avan, milles küsimus.

      Astun koti ligi. Ja näen, kuis majorid mu ümbert korraga ettevaatlikult kaugemale astuvad. Ühe käsi läheb nagu muuseas püstolikabuurile.

      Tõmban hoogsalt luku lahti. Kõigi silmad vaatavad lukutõmbest tekkinud pragu. Tundub, nagu tahaksid ärevlevate uudistajate silmad suisa pealuude seest välja ronida.

      Tõstan СКАЧАТЬ