Minu Ugrimugri. Rein Sikk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et sõnad või helid on konkreetsed, pärinevad ühelt konkreetselt inimeselt või helitekitajalt. Nad on väga reaalsed.

      Aga vaikus on absoluutne.

      Ja seal mäel kogesin, et selles absoluutses vaikuses oli selline ugrimugri vägi sees, et ka kõige kõvem kärgatus oleks selle kõrval köömen. Rääkimata rajukitarristi elu vingeimast soolost. See vaikus oli nii vali, et selle väega võiks vaenlase pikali lükata ja siis aeglaselt neljaks tükiks lõigata. Sellega võiks mäe paigast liigutada või taevakummi teistpidi pöörata.

      Sellist vaikuse jõudu võib õpetada vaid tundra.

      Vaikus täitis mind sellise energiaga, et hakka või kodus mööblit ümber paigutama. Koduni aga oli paraku tuhat ja enamgi kilomeetrit.

      Kui olin kivil istudes vaikust piisavalt adunud ja enesesse imenud, tundsin, et midagi mu sees ihkab väljapääsu. Üks ümin justkui Winnie Puhhil mesisel hommikutunnil. Üks jorin justkui külamehel õllesel pärastlõunal.

      Ja mina, laulukauge mees, hakkasin korraga vaikselt jorisema, üle vaikuse vaikselt huilgama. See oli üks üsnagi ürgne ugrimugri joig, mis minu oli üles leidnud ja nüüd minu seest välja ihkas.

      Ja saigi.

      Täitsin vaikuse oma absoluutselt ebamusikaalsete mörinatega. Sellistega, mida lastakse enese seest välja vaid enese jaoks. Vaikuse ja looduse ürgses kooskõlas peavad need mörinad ja huilgamised inimese seest välja tulema, sest inimese hingel on niimoodi hea.

      Ja tegin seda rõõmuga ja tegin seda krambita, sest ma ei pidanud kellelegi esinema. Ma ei pidanud midagi tõestama. Ma lihtsal olin ja jorisesin ja joigusin.

      Ja nii ma seal siis vaikselt joigusin, süda puperdamas. See oli muusika, mis polnud minuni tulnud sunniga, vaid iseenese seest. Ja see tegi hinge rõõmsaks.

      Ning korraga, seal kaugel mäe peal sain ma aru, et mu sees möllavad ugrimugri geenid. Oi, kuidas nad sel hetkel möllasid! Ma olin need geenid üles leidnud kodust tuhande kilomeetri kaugusel, kesk Saamimaa tundravaikust. Sest just seal said need geenid aru, et nüüd on äraütlemata paslik paik ja õige aeg enese ilmutamiseks.

      Olin seal mäe otsas saami kombel mörisedes äraütlemata õnnelik.

      Nüüd tean – just sel hetkel eelmise sajandi üheksakümnendate lõpul sündis minus ugrimugri.

      Ja sellega on sissejuhatus läbi ja algavadki need lood, mis ugrimugrinduse olemuse täielikult lahti teevad.

      KUIDAS MARI TRUMM KAASANI LENNUVÄLJAL PAANIKAT TEKITAS

      Lihtne on ennast ugrimugriks pidada ja oma väärtused paika sättida. Aga oh seda õnne ja rikkust! Ugrimugride maailm on nii etteaimamatu ja lai, et seal millegi täiesti tavaliseks pidamine võib lõppeda fiaskoga. Sest see, mis tundub sulle nii igapäevane, et mainidagi ei tasu, võib hõimuvelle tarvis osutuda maailma kõige erilisemaks asjaks.

      Kord tuli sõber Raivo Riimil oma suvekodus Virumaal Varudi külas võõrustada marisid. Ju oli Baltica või Viru Säru folkloorifestival. Ju olid kauged hõimlased külla tulnud.

      Raivo siis arutab nii ühe kui teisega, et mis mari memmedega nii kaua peale hakata, kui saun köeb ja sült soojeneb.

      Üks asjaosaline arvab, et viime nad mere äärde. Teine asjaosaline arvab, et milleks – meri ju nii tavaline. Õnneks jäävad peale mere pooldajad.

      Raivo jääb koju sauna kütma ja kunstnik Riho Hütt läheb memmedega kaasa. Juba bussis nakatavad memmed oma õnneliku vadinaga elevusse ka Riho. Sest memmed räägivad, et nad on nii Marimaad näinud kui Venemaad väisanud, ilma ja inimesi kogenud. Aga, see mis veel kunagi pole nende silmi ulatunud, on… meri.

      Ja meri ongi olemas. Lamab Mahu rannas raugelt oma kohal nagu sajandeid varemgi.

      Memmed vaatavad algul bussiaknast arglikult seda lõpmatuseni sinetavat vetevälja. Ja arutavad lisaks, et kuis küll silm võtab kaugele. Ja kuis küll üks pind võib nii suur ja nii sile olla.

      Kui meri kaugemalt vaadatud, astuvad mari memmed, kõigil rahvariided üll, ettevaatlikult selle ligi. Pistavad käe mere sisse ja siis pistavad selle käe suhu. S-o-o-l-a-n-e!

      See, et meri on soolane, on nii eriline, et vajab mitu korda nii iseenesele kui ka naabrinaisele üle kordamist. Rihole korratakse ka, et ta ikka aru saaks, et see, kui suur meretäis soolast vett su ukse all magab, on tegelikult üks väga suur väärtus, mida ei saa kogeda mitte iga ugrimugri.

      Siis võtavad memmed kingad maha ja pistavad varbad arglikult mere sisse. Ja kilkavad kui noored neiukesed lakaluugil. Sest meri tuleb memmede varvaste ligi ja tõmbab oma soolase keelega üle nende varvaste.

      Oih ja aih!

      Aga vähe veel. Memmed tahavad merd veel enam kogeda. Nad kisuvad oma rahvariideseelikud kõrgele-kõrgele üles. Kisuvad isegi kõrgemale kui memme-eas olijale sobilik oleks, ja marsivad suisa mere sisse.

      Oih ja aih!

      Huilgavad ja kiljuvad, aga kõige rohkem imestavad. Meri, mis imeline meri.

      Riho meenutab veel tänase päevani, et kui kõrgele ikka need memmede seelikud tõusid. Ja lisab kätega hoogsaid ringe tehes, et need seelikud tõusid ikka nii väga kõrgele, et Riho eelistas mere imetlemise asemel hoopis rannametsa ilu vaatlema hakata. Riho on väga kombeline noormees.

      Memmed saavad merest välja, pühivad vett ihuliikmetelt ja kiidavad merd taevani. Aga ega asi siis veel sellega läbi ole!

      Korraga lähevad käiku kõik bussis olnud pudelid ja muud anumad. Neist valatakse välja peenemad ja tavalisemad joogid, anumad loputatakse puhtaks ning täidetakse mereveega. Et Marimaale kaasa võtta, et kodukülas sealsetele memmedeletaatidele vaadata, katsuda ja maitsta anda.

      Vaat nii palju siis meie jaoks nii tavalisest merest.

      Põhja-Norra, Saamimaa pealinn Karasjok. Olen seal grupi ajakirjanikega, kellest paljudele – Kesk-Euroopast tulnuile – on juba 25–30-kraadine pakane ehmatav, rääkimata teedel toterdavatest põhjapõtradest. Või siis kogu ilma sinise valgusega täitvast polaarööst.

      Taustaks on tarvilik teada, et Karasjokis on Norra saamide parlament, ja et just sealt, Karasjoki lähedasest külast, alustas oma legendaarset muusikuteed tõenäoliselt maailma kuulsaim saami laulja – Mari Boine, kes on mitu korda ka Tallinnas esinenud.

      Just maailmastaariks tõusnud Boine oli see, kes viis saami muusika maailmaareenile. Ja selle eest kutsuti ta 1994. aastaks Lillehammeri olümpiamängude avapidustustele saami joigusid esitama.

      Mis võinuks olla suurem au!

      Aga vaba ja metsiku hingega Boine… loobus. Teatas norralastele, väidetavasti üsnagi ülbel moel, et no nii, nüüd on teil korraga saame vaja. Aga kus oli siis teie saami-armastus, kui uputasite meie põhjapõtrade karjamaad üle hiigelveehoidla voogudega? Kus oli teie saami-armastus siis, kui saatsite meie rahumeelse meeleavalduse vastu politseinike armaada?

      Tutkit, norralased! Väikest rahvast, olgu ta siis kas või tühipaljas saam, peab kogu aeg armastama. Või vähemasti austama. Aga on paganama narr, kui suurele tuleb väikese-armastus peale üksnes siis, kui on vaja end väikese sulgedega ehtida.

      Umbes nii andnud Boine teada. Vähemasti СКАЧАТЬ