Minu Ugrimugri. Rein Sikk

Чтение книги онлайн.

      Regilaulus on suur vägi sees. Nii suur, et võib kogenematut hirmutada, suisa paanikasse ajada.

      Oleme Rakvere teatri trupiga 2002. aastal tagasiteel Marimaalt, Joškar-Olas toimunud soome-ugri teatrifestivalilt, kus Anne Türnpu „Põdernaine” kogu auväärse seltskonna kihama pani. Midagi sellist, nii väekat, ei olnud seal varem nähtud.

      Nüüd ragisevad rongirattad ja Marimaa pealinnas kohatud ugrimugri sürreaalsus koos festivalipingega vajab väljaelamist.

      Ja tundub, et mitte üksnes meil.

      Igatahes voolab Joškar-Olast Moskvasse suunduvas rongis hulganisti nii valget haljast kui humalavirret. Restoranvagun on tühi, hinnad ju sellised… natuke hirmutavad. Kuid kupeedes kõrguvad kodudest kaasa võetud ja vastuvõtjate poolt kaasa pandud pirukate ja võileibade virnad, mille keskel ilutseb ikka mõni morsist või kefiirist kangem joogipoolis. Ja nii läbi kümnete vagunite.

      Rongirataste lakkamatu ragina saatel hakkavad aina enam kolksuma ka kupeeuksed, lastes välja nii aina paksemaks muutuvat sokivingu kui ka doktori- ja suitsuvorsti aroome, rääkimata viina ja õlle aina süvenevast dominandist.

      Rongirattad ragisevad, ikka enam hakkab kolksuma ka tamburiuks, sest rahvas vajub massidena suitsetama. Nüüd löövad raginasse sisse esimesed musikaalsed aroomid. Kuskil kupees on täiesti juhuslikult bajaan ja kellegi nobedad näpud toovad esile aina uusi, natuke nukravõitu meloodiaid.

      Teisal, kus laulumehi üldse ei leidu, võetakse ikkagi üles üks või teine laul. Need kõlavad absoluutselt ebamusikaalselt, aga selle võrra eriti kirgliselt. Ja siiralt, sest tulevad südamest.

      Tamburis teevad oma hääled lahti ka eestlased.

      Anne Türnpu, kelle pea on vanadest lauludest tulvil, võtab ette esimese regiviisi. Lihtsa, kuid võimuka. Näiteseltskond laulab kaasa. Siis teine regilaul ja tükk kolmandat juba kupees. Eestlaste regilaul oma monotoonse rütmi ja kümnekõrilise kaasalaulmisega on ses rongikeskkonnas midagi enneolematut. Ja kaasalaulmine muutub aina julgemaks. Sest laul ise julgustab.

      Rongirattad ragisevad ja uus viis voolab, kui äkki kistakse valla meie kupee uks. Ja uksel seisab turd vagunisaatja.

      „Mis siin toimub?”

      No mis saab ikka toimuda, kui inimesed laulavad regilaulu. Nad laulavadki. Regilaulu. Ja meie bravuurikas seltskond saadab vagunisaatja pehmelt öeldes pikalt, sest laul vaja ju lõpetada.

      Anne nõtkub, silmad poolkinni, ja tema hingevaramust tulevad aina uued salmid. Küll süüta surmatud neitsist, küll külakiigest või müstilisest sink-saale-proo värsikatkest, millega kusagil lapsi magama uinutatud.

      Koos Annega nõtkub küljelt küljele kogu kupeetäis eestlasi, paar tuhat aastat regiviise kukil. Hea on nii õõtsuda ja laulda. Tundub kogunisti, et rongirattadki on oma rütmi kohendanud eesti regilaulu järgi.

      Rongirataste ragina saatel kisub turd vagunisaatja ukse taas lahti. Ta on kaks korda roosamat värvi kui veerandtunni eest. Justkui ülikiirelt küpsenud tomat. Tema selja taga seisavad… miilitsad.

      „Lõpetage korralagedus,” on nende ühine ja selge sõnum.

      „Aga mis korralagedus, me lihtsalt laulame oma rahvalaule,” iitsatab üks või teine vastu.

      „Lõpetage, või muidu… Olge ometigi kultuursed inimesed,” kostab rongimiilitsate valvsa pilgu all.

      Ja seejärel ongi eestlased oi kui kultuursed. Sukana vaiksed. Suud kui kinni nõelutud.

      Naaberkupeedest kostab jätkuvalt bajaanimängu ja nukraid vene laulusid.

      Aga väekas regilaul on läbi mis läbi.

      Eestlaste regilaul suudab segadust tekitada ka Hantõ-Mansiiskis, soome-ugri maailmakongressi lõpupidustuste ajal.

      Niisiis, Siberis on lõppemas soome-ugri maailmakongress. Kõik delegaadid ja muud asjapulgad on kupatatud linnast välja. Taiga keskele on rajatud hiigelsuur puhkekompleks koos hiigelsuurte püstkoda meenutavate hotellidega ja lummava vaatega jõgedele ning rabadele.

      Ja need vasikasuurused sääsed!

      Ma ei uskunud siiani, et nii suured sääsed olemas on. Aga tõesti on. Astud metsaveerele ja sealt tuleb sinu poole suisa must parv. Ilusad, prisked teised, mitte mingid Eestimaa vibalikud. Ja kui nad korraga sinu ihul maanduvad ja imema hakkavad, siis minutit viis jõuad neid nuutida. Seejärel lihtsalt põgened.

      Siis tuleb meelde uudis, mida ma algul ei uskunud. Nimelt olla kogu Hantõ-Mansiisk ja selle ümbrus kongressi eel üle piserdatud mingi sääsetõrjevedelikuga. Ikka selleks, et kallid kaugelt külalised saaksid oma tarku mõtteid mõelda ega peaks kogu aega sääski laksutama. Kus olnuks selle häbi ots, kui keegi kolmest soome-ugri presidendist oleks Siberi sääse käest sutsata saanud.

      Kui palju muid putukaid selle mürgiga kogemata kombel samuti ära tapeti, sellest uudis ei rääkinud.

      Igatahes tundus see uudis toona, kuulmise ajal, suisa uskumatu. Aga nüüd kogesime kõik, et tõsi oli taga, sest linnast väljas olid sääsehordid inimesi kohates marus mis marus.

      Ja miks ka mitte olla – pidusöök tuli ise koju kätte. Mitte tavaline pidusöök, kus palju vene ja handi ja mansi verd. Siinses pidusöögis oli suur segu СКАЧАТЬ