Minu Ugrimugri. Rein Sikk

Чтение книги онлайн.

      Uitame sulnil maiõhtul mööda Kadrinat, kui mulle korraga meenub, et meie külaorelit on restaureerimas kuulsaim Läti orelirestauraator Janis Kalninš. Mõtlen, et äkki oleks udmurditaril vahva piiluda oreli sisse.

      Mina igatahes sain paari päeva eest erilise elamuse, sest Läti meister oli kõik seinad instrumendi ümbert ära võtnud ja uitas ise ses viledest ja vilekestest koosnevas imeilmas kui muinasjutus. Uitas võlurina. Puudutas siit, liigutas sealt. Loksutas ja silitas. Ja neli lauda puitu või mõnikümmend kilo vaske, mis oreliviledeks saanud, hakkasid inglihäältega laulma.

      Jelena on nõus kirikut kaema. Seega sisse, üle remondist jäänud saepuru ja tolmu, trepist üles, oreli ja lätlase poole.

      Vaatepilt, mis ülevalt kiriku rõdult ja oreli kõrvalt avaneb, on kesksuviselt lummav. Nimelt on õhus lendlemas remonditolmu. Küll oreliviledelt lendu ehmatatut, küll saemeeste tööst tõusnut. Ja kõik see hõljub Kadrina kiriku sees, madalate kollaste päikesekiirte lummas. Hõljub müstiliselt ja lummavalt, justkui midagi uut ja väga erilist lubades.

      Kirikus on ka meie pastoriproua ja oreli hea perenaine Külli Erikson. Naine, kes end pühendanud orelite hingeelu tundmaõppimisele.

      Orel on oma alastuses üsnagi muljetavaldav. Tuiame ümber, piilume sisse. Külli jagab lahkelt seletusi. Ja korraga küsib Jelena Küllilt, et kas äkki lahke emand ei mängiks pisut orelit.

      Loomulikult!

      Külli lasebki oma nobedatel näppudel üle klaviatuuri lennata. Olen varemgi kuulnud orelimuusikat nii plaadilt kui ka kirikus. Aga see, mida kuulen nüüd, on hoopis eriline. Hoopis teistmoodi hääl.

      Sest üks asi on kusagil kontserdisaali nurgas või kirikupingil orelit kuulata. Muusika tuleb kaugelt ja kõrgelt, kusagilt sfääridest. See muusika on nagu teise reaalsuse osa ja sinul enesel pole sellega midagi olulist pistmist. Et las ta siis kõlab ja asi tahe. Kui on ilus, siis meeldib, kui ei ole ilus, siis ei meeldi. Ja kui oskad ja lauluraamat parasjagu lahti, võid ka mõnd kirikulaulu kaasa joriseda.

      Aga nüüd!

      Me seisame ju praktiliselt oreli sees. Me tunneme, kuidas iga heli, iga noot meid lausa füüsiliselt puudutab. Küll tungib helehäälselt läbi trummikilede, küll raputab võimsalt kogu rindkeret. See on midagi hoopis erilist. Mitte helide kuulmine, vaid helide tundmine oma hinge ja ihuga.

      Ja see tolm, mis orelikontserdi taustal mööda päikesekiiri hüpleb ning ninna tungib. Korraga tundub, et sel tolmul on igaviku lõhn.

      Külli mängib edasi. Talle meeldib orelit mängida.

      Vahepeal peatub mu pilk selle muusikatulva keskel ka Jelenal. Temas on kõik muutunud. Esiteks tabab teda šokk. Seda on lausa füüsiliselt tunda. Orel muudkui mängib ja on näha, et Jelena ei saa esmalt absoluutselt millestki aru. Selline helidevoog, otse siitsamast tema ees olevatest viledest – see on tema jaoks enneolematu.

      Siis hakkab Jelena suunurk vaikselt värisema, siis silmanurk. Ta silmad otsivad ses aina võimsamalt voolavas helidejões, suisa helidekose keskel, organist Külli omadega sidet.

      Silmad kohtuvad, vaikne noogutus ja Külli jätkab ka ise kogetust aina enam hoogu sattudes. Korraga tundub, et ta näpud ei puudutagi enam oreliklahve, vaid lihtsalt liuglevad nende kohal. Ta lihtsalt dirigeerib klahve. Ja helidevoog lainetab üle meie ja koos meiega.

      Ja siis korraga saan ma aru, millega ma olen tegelikult hakkama saanud.

      Õigeusu pühakodades ju oreleid pole. Ja ole sa õigeusklik või mitte – sinu elus Udmurdimaal, Komimaal, Marimaal ei pruugi iialgi olla võimalust kuulda orelit elavas ettekandes.

      Selleks on vaja kaks tuhat kilomeetrit Iževskist üle Moskva Kadrinani tulla, et kohata midagi meile nii tavalist ja udmurdile nii erilist.

      Vaikides astume Jelenaga Kadrinas kirikust meie kodu poole.

      See on õige ugrimugri vaikus. Pinget täis.

      Ugrimugri pole oma tunnetega ju bravuurikas edvistaja. Aga ses vaikuses ja tänulikus silmavaates kõlab Jelena elu üks erilisemaid kogemusi.

      Oleme just Rakvere teatri perega Marimaa pealinna Joškar-Olasse soome-ugri teatrifestivalile jõudnud, kui meile teatatakse, et nüüd ootab teid ees mari tantsuõhtu.

      Tegelikult on küll lõunane aeg. Aga kappadi-kappadi kohale. Eestlasi juba oodatakse.

      Teel lisatakse veel juurde, et tegemist pole mingi erilise ja spetsiaalselt eestlaste jaoks välja mõeldud üritusega. Tegemist on täiesti ja absoluutselt tavalise, igapühapäevalõunase mari tantsuõhtuga kohalikus kultuurimajas, millel nimeks Rekord.

      Maridele lihtsalt meeldib tantsida.

      Astume siis pisut kohmetunult sisse, teadmata, mida oodata. Seinte ääres istub ridamisi mari memmesid, keskmine vanus nii umbes kuuskümmend viis aastat.

      Meie möödumist saadavad memmede rõõmsad kuld- ja hõbehammaste sähvatused. Ikka valsitaktis, ikka üks-kakskolm hõbedat, kaks-kaks-kolm kulda, kolm-kaks-kolm hõbedat ja nii edasi. Seniajani on selgusetu, et kuis need memmed just sel kombel hammaste metalli järgi istuma olid sattunud.

      Aga nii nad seal siis istuvad ja juttu puhuvad. Eestimaa tavaliste tantsuõhtute tunne ütleb, et ega nüüd enne kaht tundi küll midagi juhtuma hakka. Ugrimugri ei saa ju kunagi vedama. Peab ikka väga kõvasti tagant lükkama ja hoolega pilli puhuma, et tantsujalg tümpsuma hakkaks.

      Aga vale puha.

      Pruugib akordionimängijal vaid lavale minna, kui memmed hakkavad juba vaikselt nihelema. Sätivad rätte õigeks ja tõmbavad käega üle põllesiilude, et kõik vinks-vonks ja absoluutselt ordnungis oleks. Mõne jalgki hakkab vaikselt tatsuma.

      Lavale lisandub mari trummimees. Vaikselt ja poolmärkamatult. Ta ajab paar sõna akordionimehega juttu.

      Saalitäis memmesid, ikka kenasti ridades toolide peal, hoiab kui hinge kinni. Mõni paneb kogunisti oma käed tooliveerele ja toetab sinna kõvasti, et oleks võimalik hoogu võtta, kui andmiseks läheb. No just nagu sprinter enne otsustavat stardipauku.

      Akordionimees hingab sisse… ja trummar tõstab nuia, ning esimene noot lendab üle saali. Trummikõbin takka.

      Korraga lööb memmede meri lainetama, kibekähku haaratakse üksteisel käest ja veetakse üksteist tantsupõrandale, hulk eestlasigi sekka. Pilkudes senini püsinud vaikne apaatia on kui pühitud.

      Memmede silmad löövad välku ja sädemeid.

      Käed vehivad madalal puusade juures, siis tõusevad rindade kohale ja siis suisa taeva poole. Ning jalad! See, mida teevad jalad, on täiesti ootamatu. Iga takti ajal lüüakse küll kontsaga, küll saapaninaga kaks korda ja kolm korda rõhku ja selle trampimise saatel hakkab tantsijate rong ringiratast liikuma. Mari tants, soome-ugri stepp.

      Jah, Michael Flatley koos oma kuulsa Riverdance trupiga võib maailma lavadel imet teha. Tal on võtta tuhandeid soovijaid. Ja tema trupi trennid käivad tõenäoliselt hommikust õhtuni, et pakkuda vaid parimast parimat. Kõige kirglisemat iiri stepptantsu.

      Aga siin on ju täiesti tavalised mari küla- ja linnamemmed. Vanus selline, et neid ei palgataks iialgi ühtegi proffide tantsutruppi. Aga see, mida nad teevad, annab proffidelegi silmad ette.

      Kirglikkuse СКАЧАТЬ