Minu Ugrimugri. Rein Sikk

Чтение книги онлайн.

      Aga ega tavalise saami elu tavalised elamused sellega piirdu. Meile tõmmatakse hirmpaksud vatid selga ja antakse hiigelvõimsad mootorsaanid pihku.

      Ja näidatakse kesk aina krõbedamaks kiskuvat pakast ka suund kätte – järgmisse suuremasse asulasse Kautokeinosse on umbes 125 kilomeetrit, andke siis tuld.

      Oot-oot? Me peame sõitma lumesaanidel otse läbi teedeta tundra, otse läbi sinkjasmusta öö?

      Jah, sõidategi nii, nagu tavalisele saamile kohane ja tavalisele saamile tavaline, selgitatakse meile.

      Õnneks haagib üks saam end meie kolonni esimesse ja teine jälle tagumisse otsa.

      Aga kuidas see sõitmine siis käib?

      „Gaas on parema pöidla all, pidur vasakul,” õpetab saam oskamatuid. „Aga sõida rahulikult. Kui midagi lõhud, maksad 24 000 Norra krooni trahvi.” Kogu tarkus.

      Temperatuur on vahepeal mitu pügalat allapoole roninud.

      „Miinus 32,” raporteerib esiotsamees ja keerab lõugava mootoriga saani nina aina pimedamaks muutuva tundra poole.

      „Oua-vouva!” huilgavad mootorid. Ootusärevust ja tundmatuse tumedust on õhus veel enamgi kui pakast. Ja see, mis järgneb, pole eestimaine lumesaanisõit siledal teepinnal.

      „Oua-vouva!” Start!

      Tundras on aga meie saabumise eel vist pooleli jäänud Edgar Valteri raamatust pärit pokude kokkutulek. Hops üle ühe, hops üle teise, kolmas kipub saani suisa tasakaalust välja viima.

      Hoppadi-hoppadi-kappadi-kappadi. Ouva-vouva.

      Tarvaline tundra talitee. Ninast ja suust lendavad aurupahvakud jäävad pidama kaitseprillidel, muutes need peagi nina peale asetatud jääklombiks.

      Hoppadi-kappadi-ouva-vouva üle mätaste. Saatjaks vaid lärm kõrvus ja aina kaugemale lumesajusse kaduv eessõitja sabatuli. Ja surin tuleb sisse. Mitte üksnes mootorsaanist. Vaid sellest ümbrusest. Sina, imepisike kübemeke oma saani taltsutamas kaugel Põhjala taeva all, kesk krõbedat külma.

      Vaateväli muutub aga aina enam jäätuvate kaitseprillide taga üha ahtakesemaks ning mälusopis jooksevad kaadrid rodeo-filmidest, kus hullunud hobused ja härjad klopivad oma seljal ratsutajaid, nii kuis jaksavad. Polaar-rodeo peksab kogu sisikonna segi ja veerand tunni pärast tulitavad reielihased mis hirmus. Püüan nimelt end saanil oma jalgadele toetudes ja siis pisut ihu tõstes-langetades pisutki leevendata mu taguotsale osakssaavaid ponnistusi.

      Kurat, kus on eessõitja tuli? Kurat, kus?

      See pole paanikauss, mis hinge poeb. Suisa suur boamadu, suurt hirmu külvav.

      Kus, kurat?

      Hoppadi-kappadi-oua-vouva.

      Kas ma olen üldse õigel rajal? Ma ei tea. Teed leida ei oska. Ainuke, mida oskan ja tean, on edasi sõita. Lootuses, et olen õigel teel.

      Viimaks viirastub mingi tuluke aina tihedamaks muutuvas sajus. Viimaks saab viirastusest tõelisus. Aga kui poleks viirastunud? Ju oleks hommikul tundrast leitud üks ilus eestlasekujuline härmas skulptuur. Üks saam hiljem kostab, et eelmisel retkel kadus, jah, üks mees ära. Mitu tundi otsitud teist taga.

      Lõpmatuna näiv, kuid saamidele täiesti tavaline tundraretk jääb pooleli, sest ees ootavad kaks maja. Meie ööbimispaik. Seest niisama külm kui väljast.

      Halud selga, õuest tuppa, tuli ahju. Higiste kassipoegadena läbimärg seltskond hakkab tasapisi oma vattide seest välja ronima ja neid kuivama riputama. Kuigi väljas oli krõbekülm, higistasid me ihud hirmsamal kombel. Sest lumesaanirodeo on raske füüsiline töö.

      Istume, lobiseme.

      Suuri kaameraid kaasa tassinud fotograafid on pisut nördinud, et ikka pole veel virmalisi näha. Aga just virmalisi on nad polaartaevas pildistada lootnud ja selle nimel kohale tulnud tuhandete kilomeetrite kauguselt.

      Ahi ajab sooja, istume, lobiseme. Külmast õhkavasse õue ei tihka keegi nina pista.

      Ainult saamid käivad, hõlmad valla ja T-särk üll, õues suitsetamas. Teised vahetavad toas muljeid polaar-rodeost ja need muljed ei taha kuidagi lõppeda.

      Kui üks ahelsuitsetavatest saamidest nina korraks tuppa pistab, küsib keegi muuhulgas ja mokaotsast, et noh, mis õues näha on.

      „Ei miskit,” tuleb väsinud mehe natuke tülpinud vastus, „täiesti tavalised virmalised”.

      „Mis asja?” hüüab toatäis ajakirjanikke kui ühest suust.

      „Virmalised, täiesti tavalised,” ei saa veidi ehmatanud saam sellele erilisele erutusele pihta.

      Korraga on tuba täis end vattidesse toppivaid mehi, naisi, filmikaameratesse (sest digitaalseid siis veel polnud) keritakse kõige suurema tundlikkusega filme, kottidest uhatakse välja objektiive ja statiive. Suur pahvak härmas õhku lendab tuppa, kui kõik see mees ja mõni naine õue tormab ja pilgud taeva poole suunab.

      Isekeskis majja jäänud saamid luristavad ahju juures kohvi ja arutavad, et mõni ime nüüd – täiesti tavalised virmalised. Täiesti tavalises taevas oma täiesti tavalist ja lakkamatut sära pildumas, valgusmõõkadega võitlemas.

      Eestit väisas paari aasta eest tore udmurdi ajakirjanik Jelena Minnigarajeva, kes sai vapustuse sealt, kust seda kõige vähem aimata-loota oskas.

      Jelena СКАЧАТЬ