Oligarhid. Claes Ericson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lahendamiseks oli välistatud politsei või kohtu poole pöördumine. Seega polnud üllatav, et uusrikkad ärimehed vaatasid ärevusega, kuidas nende rivaalid end turul teenindasid.

      Mitte keegi ei teadnud veel mida tegelikult tähendab olla ettevõtluse oligarh. Polnud kaugeltki selge, millised nendest tuhandetest uutest edukatest kapitalistidest suudavad end eliiti läbi murda. Kuid mõningad, kellega me juba tutvunud oleme – Smolenski, Fridman, Gusinski, Berezovski, Hodorkovski ja Potanin – olid tänu oma pankadele ja lepingutele suurepärases seisus.

      Enne 1993. aastat puutusid nad üksteisega harva kokku, kuna uue turumajanduse uksed olid tervitavalt avali. Vana nomenklatuuri punadirektorid olid need, kes esimeste erastamiste ajal vastupanu osutasid. Alles siis, kui ettevõtluse oligarhide kohvrid ja lepingud olid kasvanud nii suureks, et nad võisid heita pilgu ka suurimatele ettevõtetele, hakkasid nende teed ristuma. Mida väärtuslikumaks erastatavad kuldmunad muutusid ning mida vähemaks neid jäi, seda tulisemaks läks võitlus nende pärast.

      Sõprusele polnud siin ruumi. Vaatamata sarnasustele nende taustades ja viisides, kuidas nad olid oligarhide staatuse saavutanud, ei saanud nendest kunagi eriti suuri sõpru. Konkurents tegi partnerluse siiski vajalikuks ning selle tulemusena kristalliseerusid erinevad kaasosalused. Gruppe nimetati mõnikord klannideks, kuid neil ei olnud kunagi selget struktuuri.

      Omanduste jagamiseks olid klannid tähtsad. Ettevõtluse oligarhidest said eksperdid selle kohta, kuidas Venemaa ettevõtteid minimaalse osalusega enda omadeks saada. Selline fenomen sai tuntuks kui „virtuaalne omandus“, milles tuli sõbrad määrata kaasinvestoriteks ja ettevõtete juhatajateks. Isegi kui Mihhail Hodorkovski sõnad „Ma ei oma ise ühtegi aktsiat oma ettevõttes. Mul on ainult oma palk ja oma auto,“ polnud puhas tõsi, oli fakt see, et tema poolt vahetult omatu ei võrdunud selle kontrolliga, mis tal Menatepi ning tosina teise panga üle oli. Kaudselt, kirjalike ja kirjutamata lepingute kaudu, oli tema kontroll siiski kindel ja ühene.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Esimene kommertspank endises NSV Liidus registreeriti 1988. aasta augustis, massiliselt hakati endise NSV Liidu alal kommertspanku avama 1989. aastal. Eestis on laialt levinud ekslik väide, et esimese kommertspangana sai NSV Liidu litsentsi Tartu Kommertspank (TKP) 1988. aasta septembris.Tegelikult andis NSV Liidu Riigipank (Gosbank) esimese kommertspanga litsentsi juba paar kuud varem pangale Sojuz, mis alustas tegevust Kasahstanis Tšimkendis. Enne TKP-d sai kommertspanga litsentsi ka tollases Leningradis pank Patent, mille õigusjärglane pank Viiking tegutseb Venemaal muide siiamaani. (Siin ja edaspidi sisutoimetaja märkused.)

      2

       KGB oli Nõukogude Liidus väga kardetud salaluureteenistus, mis kontrollis kümnete tuhandete agentide abil kõiki elualasid. Venekeelne lühend KGB tähendab eesti keeles Riiklikku Julgeoleku Komiteed.

      3

       Tuntud Vene ajakirjaniku Jevgeni Albatsi raamatu „KGB: riik riigis“ andmetel asutas KGB selle ettevõtte 1986. aastal selleks, et varjatult müüa Nõukogude relvi tundlikele ostjatele.

      4

       Parlamendi all peab autor silmas NSV Liidu rahvasaadikute kongressi.

      5

       Vene NFSV oli Nõukogude Liidu suurim liiduvabariik, tänase Venemaa Föderatsiooni eelkäija.

      6

       Tegelikult teatas Gorbatšov tagasiastumisest 25. detsembril, mitte 24. detsembril. Punalipp langetati Kremlis veel päev hiljem, 26. detsembril.

      7

       Kuulsa „Gulagi arhipelaagi“ autori saatis Nõukogude võim maalt välja 1974. aastal, kuid Nõukogude Liidu lagunedes ei naasnud ta kohe kodumaale, vaid alles 1994. aastal

      8

       Mitmed allikad väidavad, et nad tutvusid 1983. aastal. Mõlemad mehed töötasid siis majandusinstituutides, Gaidar Moskvas, Tšubais Leningradis.

      9

       Gaidari lahkumine Venemaa peaministri kt. kohalt 1992. aasta detsembris polnud siiski otseselt seotud Venemaa rubla kursi vabaks laskmisega. Gaidar viis ellu palju rahva seas ebapopulaarseid, aga üleminekuks turumajanduse jaoks hädavajalikke reforme. Kõik need reformid kokku mängisid rolli selles, et 1992. aasta detsembris oli Gaidari populaarsus juba niivõrd madal, et Jeltsin läks parlamendiga poliitilise kompromissele: Gaidari valitsusest lahkumise hinnaks oli riigiduuma heakskiit Venemaa uue põhiseaduse referendumi läbiviimiseks. Jeltsin oma lubaduse täitis, aga duuma mitte ning selle tulemuseks olid verised sündmused Moskvas 1993. aasta sügisel, kui Jeltsin andis käsu tankidest tulistada riigiduuma hoonet.

      10

       Tegelikult asutas Gaidar 1993. aastal poliitilise bloki Venemaa Valik, mis aasta hiljem muutus parteiks Venemaa Demokraatlik Valik. Paremjõudude Liit loodi alles 1999. aasta duumavalimisteks, kui mitu parempoolset parteid liitusid valimisliiduks. Samanimeline partei tekkis veel kaks aastat hiljem.

      11

       Tal tuvastati äge mürgitus ning ta oli haiglas kolm tundi teadvuseta. Mürgituse põhjus jäigi salapäraseks. Juhtum leidis palju kõlapinda, sest päev varem oli Londonis mürgitamise tagajärjel surnud FSB endine agent Aleksandr Litvinenko.

      12

       2006. aastal kirjutas Vene poliitikaajakiri Vlast, et kui erastamisvautšeri nominaalne väärtus oli 10 000 rubla, siis reaalselt võrdus selle väärtus kahe pudeli viina hinnaga, sõiduauto Volga aga maksis 1992. aasta lõpuks 3-4 miljonit rubla. Tollase kursi järgi oli Volga hind 7500-10 000 dollarit. Fraas „Kaks Volgat vautšeri eest“ muutus Venemaal peagi levinud ütluseks pettuse kohta.

      13

       Üldlevinud andmetel õnnestus Haršani fondil kokku osta 4,5 miljonit vautšerit ehk kolm protsenti kõigist vautšeritest. Lause, et paberitööstuse näol oli tegemist kaitserajatisega, on ebatäpne – tegelikult ümbritsesid ja ümbritsevad СКАЧАТЬ