Kapten Granti lapsed. Jules Verne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hetke pärast ütles major Lord Glenarvani poole pöördudes:

      «Teil pole siis enam mingit lootust?»

      «Ei mingit.»

      «Noh,» hüüdis nooruke Robert, «mina lähen otsin need inimesed üles. Saab siis näha…»

      Robert ei lõpetanud oma ähvardust, sest õde peatas ta, aga poisi rusikasse tõmbunud käsi ei kõnelnud kuigi sõbralikest kavatsusist.

      «Ei, Robert, ei!» hüüdis Mary Grant. «Täname neid tublisid härraseid selle eest, mida nad on meie heaks teinud, jääme neile igavesti tänulikuks ja lähme mõlemad…»

      «Mary!» hüüatas leedi Helena.

      «Miss, kuhu te tahate minna?» küsis lord Glenarvan.

      «Lähen viskun kuninganna jalge ette,» vastas tütarlaps, «eks näe, kas ta jääb kurdiks kahe lapse palvele, kes anuvad oma isa päästmist.»

      Lord Glenarvan vangutas pead. Ta ei kahelnud küll kuninganna helduses, kuid teadis, et Mary Grant ei suudaks kuninganna juurde pääseda. Liiga harva lastakse palujad kuningatroonideni, ja näib, et kuningalosside ustele on kirjutatud sõnad, mida inglased paigutavad oma laevade roolirattaile:

      «Reisijail palutakse mitte rääkida mehega, kes hoiab rooli.»

      Leedi Helena oli mõistnud mehe mõtteid ja teadis, et tütarlapse katse oleks asjatu. Ta nägi, et kahe lapse elu muutuks edaspidi meeleheitlikuks. Siis tuligi ta suuremeelsele mõttele.

      «Mary Grant!» hüüdis ta. «Oodake, mu laps, kuulake, mis ma ütlen!»

      Tütarlaps hoidis venna käest kinni ja oli juba lahkumas. Ta peatus.

      Leedi Helena lähenes oma mehele niiskel pilgul ja ütles talle kindla tooniga hääles:

      «Edward, kui kapten Grant need sedelid kirjutas ja merre viskas, siis andis ta nad jumala enda hooleks. Jumal saatis need meie kätte! Kahtlemata tegi ta meile ülesandeks need õnnetud päästa.»

      «Mis sa tahad sellega öelda, Helena?» küsis lord Glenarvan.

      Sügav vaikus valitses juuresolijate keskel.

      «Ma tahan öelda,» jätkas leedi Helena, «et inimesed võivad õnnelikud olla, kui nad saavad oma abielu alustada heateoga. Et mulle rõõmu teha, Edward, kavatsesid sa korraldada lõbusõidu. Ent missugune lõbu oleks tõelisem ja mis võiks olla kasulikum, kui päästa need õnnetud, kelle kodumaa hülgab?»

      «Helena!» hüüatas lord Glenarvan.

      «Jah, sa mõistad mind, Edward! «Duncan» on tubli ja hea laev. Ta suudab lõunapoolseist meredest jagu saada. Ta suudab ümber maailma sõita. Ja ta sõidabki, kui tarvis! Läki, Edward! Läki otsima kapten Granti!»

      Kuuldes neid julgeid sõnu, sirutas lord Glenarvan oma noorikule mõlemad käed, naeratas ja surus naise oma rinnale. Mary ja Robert aga suudlesid leedi Helena käsi.

      Nähes seda liigutavat pilti, hüüdis lossi heldinud ja vaimustatud teenijaskond südamest tuleva tänulikkusega:

      «Elagu Lussi emand! Elagu, kolm korda elagu lord ja leedi Glenarvan!»

      V

      «DUNCANI» TEELEMINEK

      Nagu juba öeldud, oli leedi Helena suuremeelse ja kindla hingelaadiga naine. Tema äsjane käitumine tõendas seda vastuvaidlematult. Lord Glenarvan võis täie õigusega olla uhke oma üllale naisele, kes suutis teda mõista ja isegi ta mõtteid aimata. Juba Londonis, nähes, et ta palve tagasi lükatakse, tekkis tal kavatsus kapten Grantile ise appi rutata. Ainult mõte leedi Helenast lahkumisele oli keelanud teda otsekohe sellest rääkimast. Kuna aga leedi väljendas soovi meresõidust koguni ise osa võtta, hajusid kõik kõhklused. Lossiteenijad kiitsid selle ettepaneku vaimustushüüetega heaks, sest teoksil oli nende vendade, nende kaasmaalaste päästmine. Arusaadav, et lord Glenarvan ühines kõigest südamest häältega, mis Lussi käskijanna ettepaneku heaks kiitsid.

      Kuna sõit oli otsustatud, ei tohtinud enam tundigi kaotada. Samal päeval saatis lord Glenarvan John Manglesile käsu «Duncan» Glasgow’sse tuua ja teha kõik ettevalmistused sõiduks lõunameredele, millest võib kujuneda reis ümber maailma. Oma ettepanekut tehes ei olnud leedi Helena «Duncani» võimeid üle hinnanud: laev oli konstruktsioonilt haruldaselt tugev ja kiire ning võis kartmatult kaugsõitu alustada.

      See oli 210-tonnise veeväljasurvega täiuslik aurujaht. Esimesed Uues Maailmas randunud laevad – Kolumbuse, Vespucci, Pinzoni, Magalhāesi omad – olid märksa väiksemad13.

      «Duncan» oli kahemastiline. Tal oli fokkmast fokk-, marss-, praam- ja topp-purjega, grootmast groot- ja topp-purjega, peale selle kliivrid ja taakslid.

      «Duncani» purjedest piisas, et liikuda edasi tuulejõul nagu lihtne klipper, kuid tema peamiseks jõuallikaks oli võimas aurumasin. Saja kuuekümne hobujõuline uut süsteemi masin oli varustatud erilise ülekuumenemisseadeldisega, mis võimaldas auru rõhku tõsta. Kõrge rõhu all olev aur pani liikuma kahekordse kruvi. Täie võimsusega sõites võis «Duncani» kiirus ületada kõik seni saavutatud laevakiirused. Proovisõitudel CIyde’i lahes oli ta patentlogi14 andmetel saavutanud kuni seitseteist sõlme. Nii võis ta väga hästi otsekohe ümbermaailmareisile asuda. John Manglesil jäi vaid hoolitseda sisemiste korrastustööde eest.

      Tema esimeseks mureks oli kõigepealt söekambrite suurendamine, et võimalikult rohkem sütt kaasa võtta, sest küttevarusid on teel raske uuendada. Ka kambüüsi laskis ta sel määral suurendada, et võis sinna mahutada kahe aasta toidutagavara. Rahast puudus ei tulnud. Seda jätkus isegi alusel pööratava kahuri ostmiseks, mis asetati laeva ninasse. Kes teab, mida kõike teel ette võib tulla, seepärast pole halb, kui suudetakse kaheksanaelane kuul nelja miili taha paisata.

      Peab ütlema, et John Mangles oli omal alal asjatundja; olgugi ainult lõbusõidujahi kapten, oli ta siiski Glasgow’ parimaid laevajuhte. Ta oli kolmekümne aastane, pisut karmide näojoontega, mis aga väljendasid vaprust ning headust. John oli Malcolmi lossis üles kasvanud, Glenarvanid olid talle hariduse andnud ja temast esmajärgulise meremehe teinud. John Mangles oli oma pikkadel meresõitudel sageli ilmutanud osavust, energiat ja külmaverelisust.

      Kui lord Glenarvan talle «Duncani» kapteni kohta pakkus, võttis ta selle suure heameelega vastu, sest ta armastas Malcolmi lossi käskijat nagu venda ja püüdis end igati tema heaks ohverdada.

      Laevaohvitser Tom Austin oli täiesti usaldusväärne vana meremees. Koos kapteni ja laevaohvitseriga koosnes «Duncani» meeskond kahekümne viiest mehest. Kõik nad olid kogenud meremehed Dumbartoni krahvkonnast, lord Glenarvani rentnike pojad, kes moodustasid laevas tubli ühtse pere, kus ei puudunud isegi traditsiooniline torupillimees. Niisiis oli lord Glenarvan «Duncanile» kogunud meeskonna alamaist, kes oma elukutset armastasid, olid ustavad, vaprad ja osavad nii relvade kui ka purjede käsitsemises – sobivad kaaslased hädaohtlikuimalgi retkel.

      Kui «Duncani» meeskond kuulis, kuhu neid kavatseti viia, ei suutnud nad oma rõõmsat erutust varjata ja Dumbartoni kaljud kaikusid nende vaimustatud rõõmuhüüetest.

      Tagavarade muretsemist ja laeva laadimist juhtides ei unustanud John Mangles ka lord ja leedi Glenarvani eluruume pikaks teekonnaks korda seadmast. Ühtlasi tuli tal kohendada kajutid kapten Granti lastele, sest СКАЧАТЬ