Kapten Granti lapsed. Jules Verne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Glenarvan. «Teekonna alguse üle pole põhjust kurta.»

      «Kas sõit üle ookeani kestab kaua, kallis Edward?»

      «Sellele vastab kapten John,» sõnas Glenarvan. «Kas liigume hästi? Olete oma laevaga rahul, John?»

      «Väga rahul, kõrgeausus,» vastas John, «see on imeline jaht; sellise laeva juhtimine on meremehele tõeline nauding. Iialgi pole laeva kere ja masinad paremas kooskõlas olnud. Näete, kui ühtlaselt ja kergelt jaht läbi lainete lõikab. Liigume seitsmeteistkümnesõlmelise kiirusega. Kui selline kiirus püsib, jõuame kümne päevaga üle ekvaatori ja sõidame vähem kui viie nädalaga ümber Kap Hoorni.»

      «Kas kuulete, Mary?» ütles leedi Helena. «Vähem kui viis nädalat!»

      «Jah, proua, ma kuulsin,» vastas tütarlaps. «Ja kapteni sõnad panid mu südame kiiremini tuksuma.»

      «Ja kuidas te talute laevasõitu, miss Mary?» küsis lord Glenarvan.

      «Üsna hästi, milord, ilma suuremate raskusteta. Pealegi harjub sellega ruttu.»

      «Ja meie noor Robert?»

      «Oo, Robert!» vastas John Mangles. «Kui ta ei tuhni masinaruumis, siis kõigub ta mastitipus. See poiss ei tea midagi merehaigusest. Kas näete! Seal ta ongi!»

      Kõigi pilgud pöördusid kapteni käeliigutuse suunas fokkmasti poole ja igaüks võis näha, kuidas Robert rippus saja jala kõrgusel õhus raa otsas. Mary võpatas tahtmatult.

      «Oo, ärge kartke, miss Mary,» ütles John Mangles. «Vastutan tema eest ja tõotan, et võin mõne aja pärast kapten Grantile üle anda tubli meremehe, sest teie vapra isa leiame niikuinii.»

      «Annaks taevas, mister John,» vastas tütarlaps.

      «Mu kallis laps,» jätkas lord Glenarvan, «kõiges selles on midagi saatuslikku, mis peab meile lootust andma. Me ei lähe, meid viiakse. Me ei otsi, meid juhitakse. Pealegi – vaadake kõiki neid tublisid inimesi, kes nii hea ürituse teenistusse on asunud. Meie ettevõtmine mitte ainult ei õnnestu, vaid see teostub ilma raskusteta. Ma lubasin leedi Helenale lõbureisi, ja ma pean sõna või ma eksin rängalt.»

      «Edward,» ütles leedi Glenarvan, «sa oled parim inimene maailmas.»

      «Sugugi mitte, aga mul on parim meeskond parimal laeval. Kas teie ei imetle meie «Duncanit», miss Mary?»

      «Jah, milord,» vastas neiu, «ma imetlen teda, ja imetlen tõelise asjatundjana.»

      «Ah! Kas tõesti?»

      «Ma mängisin lapsena isa laevadel. Ta oleks pidanud minust meremehe tegema. Kui vaja, võiksin ehk väga hästi purje rehvida või trossi kinnitada.»

      «Oo, miss Mary, mis te räägite!» hüüdis John Mangles.

      «Kui see nii on,» ütles lord Glenarvan, «siis saate kapten Johniga suurteks sõpradeks, sest ta peab meremehekutset maailmas kõige kõrgemaks. Ta ei tunnusta ühtki teist elukutset – ka naistele mitte! Eks ole, John?»

      «Kahtlemata, kõrgeausus,» vastas noor kapten. «Tunnistan siiski, et miss Grant sobib paremini reisijaks kui praampurje rehvijaks. Kuid see ei vähenda heameelt, mida tema sõnad mulle tegid.»

      «Seda enam, et ta imetleb «Duncanit»,» tähendas Glenarvan.

      ««Duncan» vääribki imetlust,» vastas John.

      «Tõepoolest,» ütles leedi Helena, «te olete nii uhke oma jahi üle, et mul tekib soov teda laevalaest kuni trümmini tundma õppida ja vaadata, kuidas meie tublid madrused on end vahetekil sisse seadnud.»

      «Suurepäraselt,» vastas John. «Nad on seal nagu kodus.»

      «Ja nad ongi tõepoolest kodus, mu kallis Helena,» vastas lord Glenarvan. «See jahtlaev on osa meie vanast Kaledooniast! See on Dumbartoni krahvkonna nurgake, mis eriülesandel merel ujub – nii pole me oma kodumaalt lahkunud! «Duncan» – see on Malcolmi loss, ja ookean – see on Lomondi järv.»

      «Noh, mu kallis Edward, näita meile lossi,» sõnas leedi Helena.

      «Olen teie käsutuses, proua,» ütles Glenarvan. «Kuid lubage mul enne sellest Olbinetile teatada.»

      Jahi stjuuard oli oivaline ülemkelner, šotlane, kes oleks väärinud prantslase nime – niisuguse agaruse ja arukusega täitis ta oma kohuseid. Ta ilmus oma käskija kutsel.

      «Olbinett, me teeme enne hommikusööki laevas ringkäigu,» ütles Glenarvan, nagu oleks tegemist jalutuskäiguga Tarbeti või Katrine’i järve äärde. «Loodan, et laud on kaetud, kui me tagasi tuleme.»

      Olbinett kummardas väärikalt.

      «Kas tulete kaasa, major?» küsis leedi Helena.

      «Kui käsite,» vastas MacNabbs.

      «Oo,» ütles lord Glenarvan, «major on oma sigarisuitsu süvenenud, ei maksa teda segada. Ta on väsimatu suitsetaja, miss Mary. Ta suitsetab alati, isegi magades.»

      Major noogutas nõusolevalt ja lord Glenarvani külalised laskusid vahetekile.

      MacNabbs jäi üksi. Oma harjumust mööda iseendaga vesteldes, endale iial vastu vaidlemata mattus ta aina tihedamaisse suitsupilvedesse. Ta püsis liikumatult paigal ja vahtis jahi järel vahutavasse kiiluvette. Pärast mõneminutilist tumma mõtisklust pöördus ta ümber ja nägi enda ees tundmatut isikut. Kui miski oleks võinud teda üllatada, siis oleks teda üllatanud see kohtumine, sest uus reisija oli talle täiesti võõras.

      See oli umbes neljakümneaastane pikk, kuivetunud ja lahja mees, kes sarnanes pika suurepealise naelaga. Tema pea oli tõepoolest suur ja tugev; tal oli kõrge otsaesine, sirge nina, suur suu ja terav lõug. Mis puutub tema silmadesse, siis need peitusid määratu suurte ümmarguste prilliklaaside taga; tema pilk oli ebamäärane nagu öölindudel ja muil olendeil, kes pimedas näevad. Tema näoilme kõneles tarkusest ja rõõmsast meelest, ta ei paistnud tusasena nagu nood tähtsad isikud, kes põhimõtteliselt iialgi ei naera ja kes oma tühisust varjavad tõsiduse maski taha. Otse vastupidi: tundmatu vaba käitumine ja armastusväärne lihtsus näitasid selgesti, et ta oskas võtta inimesi ja asju nende heast küljest. Ilma et ta oleks veel midagi rääkinud, võis tunda, et ta on jutukas ja ennekõike hajameelne: hajameelne nagu inimesed, kes ei näe seda, mida nad vaatavad, ega kuule seda, mida kuulavad. Peas oli tal reisimüts, jalas tugevad kollased saapad ja nahast säärekatted; riietatud oli ta kastanpruunidesse sametpükstesse ja samast riidest kuube, mille arvutud taskud näisid olevat pungil täis märkmikke, päevaraamatuid, kirjamappe ja tuhandeid asju, mis olid sama tülikad kui kasutud – kõnelemata pikksilmast, mida ta kandis üle õla rippuvana rihma otsas.

      Tundmatu, kelle ärevus oli kummalises vastuolus majori rahulikkusega, tiirles MacNabbsi ümber, vaatles teda küsival pilgul, ilma et teine oleks mõelnudki huvituda sellest, kust ta tuleb, kuhu ta läheb ja miks on ta «Duncani» pardal.

      Kui mõistatuslik isik nägi, et tema katsed endast märku anda majori ükskõiksuse tõttu nurjuvad, haaras ta oma pikksilma, mis täielikult avatuna oli neli jalga pikk, jäi liikumatult jalad harkis seisma nagu kilomeetripost maanteel, ning juhtis pikksilma tollele piirjoonele, kus taevas ja veepind ühte sulavad. Viis minutit silmapiiri uurinud, laskis ta pikksilmal langeda ja toetus sellele nagu jalutuskepile. Kuid otsekohe vajus kiiker kokku, tema lülid libisesid üksteise sisse, uus reisija kaotas äkki tasakaalu СКАЧАТЬ