Kapten Granti lapsed. Jules Verne

Чтение книги онлайн.

      «30. mai 1862. Peruu. Callao. Lastiga Glasgow’sse. «Britannia», kapten Grant.»

      «Grant!» hüüatas lord Glenarvan. «See vahva šotlane, kes tahtis Vaikse ookeani vetes Uus-Šotimaa luua?»

      «Jah,» vastas John Mangles, «seesama, kes 1861. aastal läks «Britanniaga» Glasgow’st teele ja kellest iial enam midagi ei kuuldud.»

      «Nüüd pole enam mingit kahtlust!» ütles Glenarvan. «See on kindlasti tema! «Britannia» väljus Callaost 30. mail, ja nädal hiljem, 7. juunil, hukkus ta Patagoonia ranna lähedal. Kogu tema lugu peitub neis poolikutes sõnades, mida näis olevat võimatu dešifreerida. Te näete, mu sõbrad, seda polnudki vähe, mida me oletamisi avastasime. Mis puutub sellesse, mida me ei tea, siis piirdub see üheainsa andmega – pikkuskraadiga, mis meil puudub.»

      «Seda pole meile tarviski,» vastas John Mangles, «kuna teame maa nime. Ainult laiuskraadi abil üksi sõidaksin ma otse laeva hukkumispaigale.»

      «Niisiis, me teame kõike?» küsis leedi Glenarvan.

      «Kõike, armas Helena. Lüngad, mille meri oli dokumendis tekitanud, võin täita sama hõlpsasti, nagu kapten Granti etteütluse järgi kirjutades.»

      Lord Glenarvan võttis kohe sule ja kirjutas kõhklemata järgmise teate:

      «Hea! Väga hea, mu armas Edward,» ütles leedi Helena. «Ja kui need õnnetud uuesti oma kodumaad näevad, siis peavad nad teid selle õnne eest tänama.»

      «Nad näevad oma kodumaad!» vastas Glenarvan. «See dokument on liiga täpne, liiga selge ja liiga kindel selleks, et Inglismaa võiks kõhelda appi minemast kolmele kaasmaalasele, kes on hukkumas tühjal maal. Mida ta on teinud Franklini7 ja nii paljude teiste heaks, seda teeb ta nüüd «Britannia» merehädaliste heaks.»

      «Neil õnnetuil,» jätkas leedi Helena, «on kahtlemata perekonnad, kes neid leinavad. Vaesel kapten Grantil on ehk naine, lapsed…»

      «Sul on õigus, mu armas, ja ma võtan oma ülesandeks neile teatada, et lootus pole veel täiesti kadunud. Nüüd, sõbrad, läki tagasi laevalaele, sest sadam peab lähedal olema.»

      «Duncan» oli tõesti käiku kiirendanud ja liikus parajasti piki Bute’i saart, jättes maha paremat kätt viljakas orus puhkava võluva Rothesay linnakese. Edasi sööstis laev kitsasse lahte, möödus Greenokist ja heitis õhtul kell kuus ankrusse Dumbartoni basaltkalju jalamil, mida kroonis šoti kangelase Wallace’i kuulus loss.

      Seal ootas leedi Helenat postitõld, et viia ta koos major MacNabbsiga Malcolmi lossi. Lord Glenarvan suudles oma noorikut ja ruttas Glasgow kiirrongile.

      Kuid enne ärasõitu saatis ta telegrammiga edasi tähtsa teate ja mõni minut hiljem said «Times» ja «Morning Chronicle» järgmise sõnumi:

      «Teateid Glasgow’st pärineva kolmemastilise laeva «Britannia» kohta, mille kapteniks oli Grant, annab lord Glenarvan, Malcolmi loss, Luss, Dumbartoni krahvkond, Šotimaa.»

      III

      MALCOLMI LOSS

      Malcolmi loss, üks luulelisemaid Šoti mägismaal, asetseb Lussi lähedal, kerkides kõrgel üle ilusas orus peituva küla. Lomondi järve selged veed uhuvad lossi raudkivist alusmüüri. Igivanast ajast kuulub loss Glenarvanide suguvõsale, kes Rob Roy ning Fergus MacGregori maal on säilitanud Walter Scotti vanade kangelaste külalislahked kombed. Kui Šotimaal toimus sotsiaalne revolutsioon, kihutati suur hulk läänimehi, kes ei suutnud vanadele sugukonnapeadele suurt renti maksta, minema. Ühed surid nälga, teised hakkasid kaluriteks, kolmandad lahkusid kodumaalt. Valitses üldine meeleheide. Ainult Glenarvanid üksi uskusid, et truudus seob nii suuri kui ka väikesi, ja nad ei muutnud oma suhtumist rentnikesse. Ühelgi neist ei tarvitsenud lahkuda katuse alt, mis oli näinud nende ilmaletulekut; ükski ei jätnud maha paika, kus puhkasid tema esivanemad; kõik jäid oma põliste isandate klanni.

      Seepärast kuulusid veel käesolevalgi ajastul, sel poolehoiu jahtumise ja sidemete lõtvumise sajandil, Glenarvanide peresse nii Malcolmi lossis kui ka «Duncani» pardal ainult šotlased. Kõik põlvnesid MacGregori, MacFarlane’i, MacNabbsi, Mac-Naughtonsi läänimeestest, see tähendab – nad olid Stirlingi ja Dumbartoni krahvkonna järeltulijad, tublid, ihu ja hingega oma isandale andunud inimesed, kellest mõned rääkisid veel muistse Kaledoonia8 gaeli keelt.

      Lord Glenarvanile kuulus määratu varandus, mida ta sageli heategevaks otstarbeks kasutas. Aga tema südameheadus oli veel suurem kui ta heldus, sest esimene oli ääretu, kuna viimasel on paratamatult piirid. Lussi isand ja Malcolmi laird9 esindas oma krahvkonda ülemkojas. Kuid oma vabameelsete vaadete tõttu ja vähimagi püüuta meeldida Hannoveri dünastiale10, oli ta Inglismaa riigimeeste seas küllaltki halvas kirjas, peamiselt sel põhjusel, et pidas kinni oma esiisade pärimustest ja osutas tarmukat vastupanu «lõunapoolsete» poliitilisele survele.

      Lord Edward Glenarvan polnud vananenud vaadetega ega piiratud mõistusega, kuid oma krahvkonna uksi progressile pärani lahti hoides jäi ta südames ometi šotlaseks ning Šotimaa kuulsuse nimel käis ta oma võidusõidujahtidega võistlemas Royal Thames’i jahtklubi matšidel.

      Edward Glenarvan oli kolmekümne kahe aastane. Ta oli pikka kasvu, karmivõitu näojoontega, kuid seejuures ebatavaliselt lahkete silmadega mees. Kogu tema isikust õhkus Šoti mägismaa poeesiat. Teati, et ta on erakordselt vapper, ettevõtlik, rüütellik XIX sajandi Fergus, kuid eelkõige hea, isegi parem kui püha Martin, sest ta oleks ka oma kuue mägismaa kehvikutele loovutanud.

      Lord Glenarvan oli abielus olnud vaevalt kolm kuud. Ta oli kosinud miss Helena Tuffneli, kelle isa, kuulus maadeuurija William Tuffnel, oli üks maateaduse ning avastuskire arvukatest ohvritest.

      Miss Helena ei kuulunud kõrgest soost perekonda, kuid ta oli šotlanna, mis lord Glenarvani silmis kaalus rohkem kui suursuguseimgi päritolu. Sellest veetlevast, vaprast, ustavast neiust oli Lussi käskija teinud oma elukaaslase.

      Ta kohtas neiut tema isa majas Kilpatrickis, kus vaene orb elas üksinda, peaaegu varanduseta. Lord mõistis, et vaesest tüdrukust saab tubli naine, ja ta abiellus temaga.

      Miss Helena oli kahekümne kahe aastane heledapäine neiu, kelle silmad olid sinised nagu šoti järvede vesi ilusal kevadhommikul. Helena armastus oma mehe vastu oli veel suurem kui ta tänulikkus. Ta armastas teda, nagu tema oleks rikas pärijanna ja m e e s hüljatud orb. Mis aga puutub tema talunikesse ja teenijaisse, siis olid need valmis andma oma elu naise eest, keda nad nimetasid «meie heaks Lussi emandaks».

      Lord ja leedi Helena elasid õnnelikult Malcolmi lossis keset suurepärast ja metsikut mägismaa loodust. Nad jalutasid hämarail kastani- ja sükomooripuiesteil, järve kallastel, kus helises veel muistseid sõjalaule, ürgseis kuristikes, kuhu sajanditevanused varemed on kirjutanud Šoti ajaloo.

      Kord ekslesid nad kase- või lehisesaludes, keset avaraid koltunud kanarbikuvälju, kord ronisid nad üles Ben Lomondi järskudele tippudele või ratsutasid läbi üksildaste orgude, tundes seda luulelist maastikku, mida ikka veel kutsutakse СКАЧАТЬ