Kapten Granti lapsed. Jules Verne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ algasid samal päeval. Retke otsustati salajas hoida, et mitte indiaanlaste tähelepanu äratada.

      Teelemineku päevaks määrati 14. oktoober. Kui kõne alla tuli kaasavõetavate madruste valik, pakkusid ennast kõik, nii et Glenarvanil oli raske valida. Ta pidas seepärast kõige paremaks lasta loosil otsustada, et mitte nii tublidele meestele tuska valmistada. Heideti liisku, ja õnn eelistas kapteni abi Tom Austinit, tugevat poissi Wilsonit ning Mulradyt, kes oleks jagu saanud kas või parimast poksimeistristki.

      Glenarvan oli ettevalmistusi tehes äärmiselt agar. Ta tahtis kindlaksmääratud päevaks valmis jõuda, ja jõudiski. John Mangles, võisteldes Glenarvaniga kiiruses, varustas laeva sütega, et võiks otsekohe merele sõita. Ta tahtis tingimata enne maad mööda rändajaid Argentiina rannikule jõuda. Glenarvani ja noore kapteni vahel tekkis päris võistlus, ja kasu oli sellest kõigil.

      14. oktoobril kindlaksmääratud tunnil olid tõepoolest kõik valmis. Teelemineku hetkel kogunesid reisijad suurde kajutisse. «Duncan» oli sõiduvalmis: tema kruvi segas juba Talcahuano selget vett. Glenarvan, Paganel, MacNabbs, Robert Grant, Tom Austin, Wilson ja Mulrady varustasid end ratsapüssidega ja Colti revolvritega ning olid valmis laevalt lahkuma. Teejuhid ja muulad ootasid neid sadamakail.

      «Aeg on käes,» ütles lord Edward viimaks.

      «Mine siis, mu sõber!» vastas leedi Helena, meeleliigutust maha surudes.

      Lord Glenarvan surus ta oma rinnale, Robert aga viskus Maryle kaela.

      «Ja nüüd, armsad kaaslased,» ütles Paganel, «viimane käepigistus, millest peab jätkuma kuni jällenägemiseni Atlandi ookeani rannikul!»

      Palju nõutud! Kuid tema sõnadele järgnesid kallistused, mis olid tõesti suutelised vastama auväärse teadlase soovile.

      Mindi üles laevalaele ja seitse reisijat lahkusid «Duncanilt». Nad sõitsid kaldale, mis asetses umbes poole kaabeltau22 kaugusel.

      Leedi Helena hüüdis laeva tekilt viimast korda:

      «Jumal aidaku teid, mu sõbrad!»

      «Ta aitab meid, proua,» vastas Jacques Paganel, «sest olge mureta, me aitame end ka ise.»

      «Edasi!» hüüdis John Mangles mehaanikule.

      «Teele!» vastas lord Glenarvan.

      Ja samal hetkel, kui reisijad muuladel ohjad pingule tõmbasid ning piki rannaäärset teed liikuma hakkasid, asus «Duncan» täie auruga teele ookeani suunas.

      XI

      LÄBI TŠIILI

      Glenarvani poolt palgatud pärismaalaste salk koosnes kolmest mehest ja ühest lapsest. Nende vanemaks oli keegi inglane, kes kakskümmend aastat Tšiilis oli elanud ja siin kodunenud. Tema ametiks oli muulade üürimine reisijatele ja nende juhtimine läbi mitmesuguste ülekäigukohtade Kordiljeerides. Teisel pool mägesid andis ta nad «bakeano», argentiinlasest juhi hoolde, kes tundis teed läbi pampade.

      Inglane, olles põhiliselt ümbritsetud indiaanlastest ja muuladest, polnud oma emakeelt täiesti unustanud ja võis reisijatega vestelda. Seetõttu oli lihtne käske edasi anda ja nende täitmise järele valvata. Glenarvan kasutas seda võimalust väga meelsasti, kuna Jacques Paganel ei suutnud end ikka veel hispaania keeles arusaadavaks teha.

      Muulaajajate vanem ehk «katapas», nagu selliseid mehi Tšiilis nimetatakse, oli abiliseks võtnud kaks pärismaalast ja kaheteistaastase poisi. Pärismaalased valvasid reisiseltskonna pakkidega koormatud muuli, lapse juhtida oli «madrina», väike mära, kes kuljuseid ja kella kaelas kandes ees kõndis, tema järel liikus kümme muula. Neist seitse kandsid reisijaid, ühe seljas ratsutas katapas. Kaks muula olid koormatud toidumoona ja mõne riidepakiga, mille varal kavatseti kindlustada endale tasandikul asuvate indiaanipealike heatahtlikkust. Pärismaalastest eesliajajad käisid oma harjumust mööda jala. Lõuna-Ameerika läbimine pidi seega toimuma julgeoleku ja kiiruse seisukohalt parimates tingimustes.

      Minek üle Andide mäeaheliku pole tavaline teekond. Seda ei saa ette võtta ilma tugevate muuladeta, kelle hulgast parimateks peetakse argentiina omi. Need toredad loomad on seal maal arenenud suuremaks kui harilikud eeslid. Nad on toidu suhtes vähenõudlikud, joovad üksainus kord päevas, käivad hõlpsasti kaheksa tunniga kümme ljööd ja kannavad ilma vaevata 150-160 kilogrammi raskust koormat.

      Sel kahe ookeani vahelisel teel pole võõrastemaju. Süüakse kuivatatud liha, vürtsitatud riisi ning teel kütitud metsloomi ja linde. Juuakse käreda vooluga jõgede vett mägedes, ojade vett tasandikel; vett maitsestatakse paari rummitilgaga, mis igaühel on tagavaraks härjasarves – nn «tšiflis». Tuleb muide hoiduda alkoholi sisaldavate jookidega liialdamisest, sest need on kahjulikud paikades, kus inimese närvikava on eriliselt erutatud. Mis puutub asemesse, siis koosneb see tervenisti pärismaalaste sadulast, mille nimeks on «rekaado». Sadul on tehtud pelionidest ehk lambanahkadest, mis ühest küljest on pargitud ja teisest küljest villaga kaetud. Nahku hoiavad päeval koos toredate tikanditega ehitud laiad vööd. Öösel aga, nendesse soojadesse vaipadesse mässitult, ei tarvitse reisijal karta ei külma ega niiskust – ta magab parimat und.

      Glenarvan oli inimesena, kes oskas reisida ja mitmesuguste maade kommetega kohaneda, endale ja oma kaaslastele tšiili rõivad muretsenud. Paganel ja Robert, kaks last – üks suur, teine väike – olid rõõmust meeletud, kui pistsid pead läbi rahvusliku pontšo, suurrätiku, mille keskel oli auk, ja tõmbasid jalga sälu tagumise jala nahast tehtud pikad saapad. Nende toredasti saduldatud muulasid, pikki nahkrihmadest palmitsetud piitsu, metallkaunistustega ilustatud päitseid ning «alforhasid» – eredavärvilisi kahe poolega lõuendkotte, mis sisaldasid päevast toidumoona, pidi ise nägema. Alati hajameelse Paganeli suurepärane ratsu kippus ikka kolm või neli korda takka üles lööma, kui tema peremees sadulasse istus. Oli aga õpetlane kord sadulas, lahutamatu pikksilm rihmaga üle õla, jalad kramplikult jalustes, siis andis ta end täiesti looma tarkuse hoolde, ja seda usaldust ei tulnud tal kordagi kahetseda. Robert aga ilmutas kohe algusest peale imetletavat annet, mis pidi temast varsti tegema oivalise ratsutaja.

      Hakati liikuma. Ilm oli suurepärane, taevas täesti selge. Päikese kuumusest hoolimata oli õhk tänu meretuulele küllaldaselt jahe. Väike salkkond liikus kiiresti Talcahuano lahe pool asuva kolmekümne seitsmenda laiuskraadi suunas. Esimesel reisipäeval ratsutati kõrkjate vahel endistes, nüüdseks kuivanud soodes nii kiiresti, et kõnelemiseks polnud aega. Lahkumine ja jumalagajätt oli reisjate hinge sügava jälje vajutanud. Nad nägid veel silmapiiri taha kaduva «Duncani» suitsu. Kõik peale Paganeli vaikisid: õpihimuline maateadlane esitas iseendale hispaaniakeelseid küsimusi ja vastas äsja omandatud keeles.

      Katapas oli õige vaikseloomuline mees, keda ka tema elukutse polnud lobisema õpetanud. Napisõnaline oli ta ka oma alluvatega, kes vilunud inimestena teadsid niigi hästi, mida teha. Kui mõni muul peatus, ergutasid nad teda kõrihäälega karjudes; kui karjumine ei aidanud, sai looma kangekaelsusest jagu kindla käega visatud paras kivi. Kui mõni sadulavöö kippus lahti või valjad sassi minema, siis võttis ajaja pontšo seljast, mässis muula pea sellesse, parandas vea, ja loom hakkas jälle edasi liikuma.

      Muulaajajatel oli harjumuseks asuda teele peale kella kaheksast hommikusööki ja liikuda kuni loojanguni kell 4 õhtul. Glenarvan pidas sellest kombest kinni. Kui katapas andis märku peatumiseks, saabuti parajasti Arauco linna, mis asetses lahe lõunapoolses otsas. Kogu päeva polnud salk ookeani vahusest piirjoonest eemaldunud. Tulnuks minna veel paarkümmend miili lääne poole, et jõuda Carnero laheni, kus algas kolmekümne seitsmenda laiuskraadi mandriosa. Kuid Glenarvani usaldusmehed olid selle vahemaa juba ühtki laevahuku jälge leidmata läbinud. СКАЧАТЬ