Kapten Granti lapsed. Jules Verne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ keerlesid muidugi ilma ümber. Peale majori, kes oleks üldist uputustki jälginud täieliku ükskõiksusega, ütles igaüks oma sõna. Paganel käis edasi-tagasi ja vangutas pead.

      «See on otsekui kiuste korraldatud,» rääkis ta.

      «Loodusjõud on kindlasti teie vastu,» vastas Glenarvan.

      «Saan neist siiski jagu.»

      «Te ei või sellise vihma kätte minna,» ütles leedi Helena.

      «Mina võin väga hästi, proua. Kardan ainult oma pakkide ja riistade pärast, mida vihm võib rikkuda.»

      «Ainult ülesõit on kardetav,» sõnas Glenarvan. «Kui olete kord Villa Praias, siis leiate üsna rahuldava ulualuse. Muidugi mitte just puhta, sest teie naabriteks oleksid ahvid ja sead, kelle lähedus pole iga kord meeldiv. Kuid maadeuurija ei ole nõudlik. Ja loodetavasti võite seitsme või kaheksa kuu pärast Euroopareisi alustada.»

      «Seitsme või kaheksa kuu pärast!» karjatas Paganel.

      «Vähemalt. Vihmaperioodil ei käi laevad kuigi sageli Roheneeme saartel. Aga te võite oma aega kasulikult tarvitada. See saarestik on alles vähe tuntud; siin leiate palju tööd topograafia, klimatoloogia, etnograafiajahüpsomeetria17 alal.»

      «Võite jõgesid uurida,» ütles leedi Helena.

      «Seal pole jõgesid, proua,» vastas Paganel.

      «Siis jõekesed?»

      «Ka neid pole.»

      «Ojad?»

      «Ei ole neidki.»

      «Noh,» ütles major, «siis uurite metsi.»

      «Et oleks metsi, peaks olema puid. Ent puid seal pole.»

      «Kena maa!» hüüdis major.

      «Lohutage end, kallis Paganel,» ütles siis Glenarvan, «te leiate seal vähemalt mägesid.»

      «Oo, madalaid ja vähehuvitavaid, milord. Pealegi on see töö juba tehtud.»

      «Tehtud!» ütles Glenarvan.

      «Jah, mul ei vea kunagi. Kanaari saartel oli Humboldt mu eest töö ära teinud, siin on minust ette jõudnud geoloog Charles Sainte-Claire Deville!»

      «On see võimalik?»

      «Kahtlemata,» vastas Paganel haleda häälega. «See teadlane oli riigi korveti «La Decidee» pardal, kui see Roheneeme saarte juures peatus, ning käis saarestiku kõige huvitavamal mäetipul, Fogo saare vulkaanil. Mis ma peaksin seal tegema pärast teda?»

      «Sellest on tõesti kahju,» vastas leedi Helena. «Mis teist saab, härra Paganel?»

      Paganel vaikis mõne hetke.

      «Kindlasti oleks olnud parem, kui oleksite maabunud Madeiras,» ütles Glenarvan, «kuigi seal pole enam veini.»

      Geograafiaühingu õpetatud sekretär vaikis jälle.

      «Mina teie asemel ootaksin,» ütles major täpselt niisugusel toonil, nagu oleks ta öelnud: mina ei ootaks.

      «Mu kallis Glenarvan,» jätkas siis Paganel, «kus te kavatsete peatuda järgmisena?»

      «Oo! Mitte enne kui Concepcionis.»

      «Kurat võtaks! See viiks mu Indiast kummaliselt kaugele.»

      «Aga ei, kui möödute Hoorni neemest, hakkate Indiale jälle lähenema.»

      «Selles ma ei kahtle.»

      «Ja huvitav on kõikjal,» ütles Glenarvan suurima tõsidusega. «On ju ükskõik, kas satute Ida- või Lääne-Indiasse.»

      «See pole ükskõik!»

      «Liiati on pampade elanikud Patagoonias niisama kütkestavad kui Pandžabi pärismaalased.»

      «Tont võtku, milord,» hüüatas Paganel, «sellise mõtte peale poleks ma iialgi tulnud.»

      «Pealegi, mu kallis Paganel, võib kuldauraha vääriliseks saada ükskõik kus. Igal pool, nii Kordiljeeride mäeahelikus kui Tiibeti mägedes, on midagi teha, otsida, avastada.»

      «Aga Yaru-Dzangbo-Tšu uurimine?»

      «Noh, selle asemel jälgite Rio Coloradot. See on vähetuntud jõgi, ja kaartidel voolab see pisut liialt geograafide ettekujutuste järgi.»

      «Tean, armas lord, seal on mitmekraadilisi eksimusi. Oo, ma ei kahtle, et geograafiaühing oleks mu läkitanud sama hästi Patagooniasse kui Indiasse, oleksin ma seda vaid palunud. Aga mul ei tulnud seda mõttessegi.»

      «Põhjuseks on teie harilik hajameelsus.»

      «Niisiis, härra Paganel, kas tulete meiega kaasa?» küsis leedi Helena kõige meelitavama häälega.

      «Ja minu ülesanne, proua?»

      «Teatan teile, et me läheme läbi Magalhāesi väina,» ütles Glenarvan.

      «Milord, te olete kiusaja.»

      «Lisaks külastame Näljasadamat!»

      «Näljasadamat!» karjatas prantslane, keda rünnati igast küljest. «See maateaduslikult kuulus sadam!»

      «Arvestage ka seda, härra Paganel,» ütles leedi Helena, «et meie ettevõte annab teile õiguse kõrvutada Prantsusmaa nime Šotimaa nimega!»

      «Jaa, kahtlemata.»

      «Maateadlane võiks meie retkele kasulik olla; ja mis oleks ilusam kui teaduse asetamine inimkonna teenistusse?»

      «Hästi öeldud, proua!»

      «Uskuge mind. Usaldage juhust, või pigemini saatust, nagu meie. Saatus läkitas meile sedelid ja me asusime teele. Saatus paiskas teid «Duncanile», nii et ärge lahkuge siit enam.»

      «Kas teate, mis ma teile ütlen, mu tublid sõbrad?» sõnas Paganel. «Te nähtavasti soovite väga, et ma jääksin!»

      «Ja teie, Paganel, soovite ise veel rohkem jääda,» vastas Glenarvan.

      «Pagan võtku!» hüüdis maateadlane. «Ma kartsin ju olla pealetükkiv.»

      IX

      MAGALHĀESI VÄIN

      Kõik laevalolijad rõõmustasid Paganeli otsust kuuldes. Noor Robert haaras niisuguse tulisusega tema kaela ümbert kinni, et auväärt sekretär pidi selili kukkuma.

      «Terane jõmpsikas!» ütles ta. «Hakkan talle maateadust õpetama.»

      Kuna John Mangles kavatses poisikesest teha meremehe, Glenarvan vapra ja major külmaverelise inimese, leedi Helena hea ning helde olendi ning Mary Grant tänuliku õpilase säärastele õpetajatele, siis pidi Robertist kord ilmselgelt tõeline täitsamees saama.

      «Duncan» СКАЧАТЬ