Kapten Granti lapsed. Jules Verne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hoovi, kuna ööbimistingimused võõrastemajas endas olid üsna primitiivset laadi.

      Arauco on Araukaania pealinn. See riik on sada viiskümmend ljööd pikk ja kolmkümmend lai. Elanikeks on malušid, need tšiili tõu vanemad pojad, kellest laulis luuletaja Ercilla. Uhke ja tugev tõug, ainus mõlemas Ameerikas, kes end iial võõrastel alistada ei lasknud. Arauco oli küll kunagi hispaanlastele kulunud, ent rahvas ei alistunud, ta pani vastu samamoodi, nagu ta nüüd Tšiilile vastu paneb, ja tema sõltumatu lipp – valge täht helesinisel kangal – lehvib ikka linna kaitsva kindlustatud künka tipul.

      Kuni õhtusööki valmistati, jalutasid Glenarvan, Paganel ja katapas õlgkatustega majade vahel. Araucos polnud midagi huvitavat peale ühe kiriku ja frantsiskaanlaste kloostri varemete. Glenarvan katsus saada mõningaid teateid laevahuku kohta, kuid asjata. Paganel oli meeleheitel, et ta ei suutnud end pärismaalastele arusaadavaks teha, kuna need aga rääkisid araukaania keelt – muistset keelt, mida üldiselt tarvitatakse kuni Magalhāesi väinani – siis oli Paganelil oma hispaania keelest sama vähe kasu kui heebrea keelest. Et puudus võimalus kuulmismeele harjutamiseks, andis ta tööd silmadele ja tundis tõelist õpetlaserõõmu, vaadeldes mitmesuguseid talle ette sattuvaid malušide tõu tüüpe. Mehed olid pikka kasvu, lameda, habemeta näoga, vasekarva jumega, umbuskliku pilguga ja suure, pikkade mustade juustega kaetud peaga. Nad näisid olevat andunud erilisele sõjameeste laiskusele, kes ei tea, mida rahuaegadel teha. Nende naised – välimuselt viletsad, kuid hingelt vaprad – tegelesid raskete majapidamistöödega, hoolitsesid hobuste eest, puhastasid relvi, kündsid, küttisid oma isandatele ja leidsid veel aega valmistada neid türkiissiniseid pontšosid, mille tegemiseks kulub kaks aastat ja mille hinnaks on vähemalt sada dollarit.

      Kõike kokku võttes on malušid vähehuvitav ja võrdlemisi metsikute kommetega rahvas. Neile on omased peaaegu kõik inimlikud pahed ja üksainus voorus – vabadusearmastus.

      «Tõelised spartalased,» kordas Paganel, kui ta jalutuskäigu lõpetanuna õhtusöögist osa võtma tuli.

      Auväärt õpetlane muidugi liialdas, ja teda mõisteti veelgi vähem, kui ta lisas, et tema prantslasesüda hakkas Arauco linna külastades tugevasti lööma. Kui major temalt küsis nende ootamatute südamelöökide põhjust, vastas Paganel, et tema meeleliigutus oli väga loomulik, sest üks tema kaasmaalasi istunud kunagi Araukaania troonil. Major palus lahkesti öelda selle valitseja nime. Jacques Paganel nimetas uhkelt vahvat härra de Tonneins’i, oivalist inimest, endist Périgueux’ advokaati, kes oli saanud saatuse osaliseks, mida troonilt tõugatud kuningad meelsasti nimetavad «oma alamate tänamatuseks». Kui major kergelt naeratas, kujutledes troonilt tõugatud advokaati, vastas Paganel väga tõsiselt, et vast on advokaadil hõlpsam saada heaks kuningaks kui kuningal heaks advokaadiks. Ja selle märkuse peale naersid kõik ning jõid mõned piisad tšitšat23 Araukaania ekskuninga Orelie Antoine I terviseks.

      Mõne minuti pärast magasid reisijad pontšodesse mässituina sügavat und.

      Järgmisel hommikul kell 8 alustas väike salkkond teekonda mööda kolmekümne seitsmendat paralleeli, madrina ees, eesliajajad taga. Liiguti mööda Araukaania viljakat maa-ala, mis on rikkalikult kaetud viinamarjaistanduste ja karjadega. Kuid vähehaaval jäi maa ümberringi tühjemaks. Vaevalt nähti miilikauguste vahemaade tagant mõnd onni, mis kuulusid kogu Ameerikas kuulsaks saanud indiaanlastest hobusetaltsutajatele – rastreadooridele. Mõnikord kohati hüljatud postijaama, mis oli ulualuseks tasandikel luusivaile pärismaalastele. Päeva jooksul tõkestas kaks jõge reisijate teed: Raque ja Tubal. Kuid katapas leidis suurema vaevata koolmekoha, kus üle vee pääseti. Silmapiirile joonistus Andide ahelik oma põhja suunas üha paisuvate mäeseljandike ja sagenevate tippudega. Need olid alles madalad lülid määratus selgroos, millele tugineb Uue Maailma luukere.

      Kell neli õhtul, pärast kolmekümne viie miili pikkust teekonda, peatuti lausa lageda taeva all hiigelmirdipõõsaste salu juures. Muuladel võeti päitsed peast ja loomad läksid vabalt rohtlaane tihedat rohtu sööma. Alforhadest võeti välja juba harjumuspäraseks saanud toit – kuivatatud liha ja riis. Maapinnale laotatud sadulavaibad olid katteks ja peaaluseks ning igaüks leidis neil improviseeritud asemetel kosutavat puhkust. Katapas ja ajajad olid kordamööda valvel.

      Kuna ilm oli väga ilus ja kõik reisijad – Robert kaasa arvatud – terved, tuli nii paljutõotava teekonna algust kasutada ja edasi rutata – nagu teeb mängur, kel mängus veab. Seda arvasid kõik. Järgmisel päeval mindi ilma ebameeldivate vahejuhtumiteta üle Belli kärestiku ja kui õhtul peatuti Bio-Bio jõe kaldal, mis on piiriks Hispaania Tšiili ja iseseisva Tšiili vahel, võis Glenarvan märkida, et jällegi oli 35 miili selja taha jäetud.

      Maastik polnud muutunud. Pinnas oli endiselt viljakas, kõikjal kasvas rohkesti amarülle, suuri kannikesi, fluskiaid, datuurasid ja kuldsete õitega kaktusi. Tihnikus oli mõnesuguseid loomi peidus, teiste seas panterkasse24. Kuid pärismaalasi oli vähe näha. Harva kihutasid hobustel mööda mõned guassod, indiaanlaste ja hispaanlaste mandunud järeltulijad, loomi paljaste jalgade külge kinnitatud hiigelkannustega veriseks torkides. Nad kadusid kiiresti nagu varjud. Polnud teel kellegagi rääkida ja teated puudusid täiesti. Glenarvan tegi sellest oma järeldused. Ta arvas, et indiaanlaste kätte langenud kapten Grant pidi olema teisele poole Andide mäeahelikku viidud. Tagajärjekalt võis otsida ainult pampades, siin aga mitte. Seepärast tuli olla kannatlik ja minna aina edasi.

      17. kuupäeval asuti teele harilikul tunnil ja tavalises järjekorras. Robertil oli raske sellele korrale alistuda, sest kirglikus kärsituses oleks ta oma muula meeleheiteks meelsasti madrinast ette rutanud. Alles Glenarvani karm hoiatus sundis poissi oma kohale jääma.

      Maastik muutus nüüd ebatasaseks ja kõrgustikud kõnelesid juba mägede lähedusest. Jõgede arv suurenes, kohinal voolasid nad mööda tujukaid nõlvu. Paganel silmitses sageli oma kaarte ja kui mõnd oja polnud sinna märgitud, mida juhtus sageli, hakkas maateadlase veri ta soontes keema ja ta oskas sel puhul nii muhedasti pahandada.

      «Jõgi, mil pole nime,» ütles ta, «see on sama hea nagu isik ilma isikutunnistuseta! Maateaduslike seaduste silmis pole teda olemas.»

      Ta ei tüdinenud arvututele ojadele nimede andmisest. Ta märkis need oma kaardile ja ehtis neid kõige kõlavamate hispaaniakeelsete nimedega.

      «Milline keel!» kordas ta. «Milline kõlav, lausa helisev keel! See on metallist keel, ja ma olen kindel, et see koosneb seitsmekümne kaheksast osast vasest ja kahekümne kahest osast tinast nagu kirikukellade pronks.»

      «Kuidas on, kas teete edusamme?» küsis Glenarvan.

      «Muidugi, mu kallis lord..! Ah, kui poleks rõhkusid! Aga rõhud on olemas!»

      Oodates paremaid võimalusi keeleharjutamiseks, nägi Paganel teel olles vaeva oma kõri kohandamiseks õigele hääldamisele, unustamata siiski oma maateaduslikke tähelepanekuid. Viimases oli ta hämmastavalt tugev ega oleks kusagilt endale võrdset leidnud. Kui Glenarvan katapasilt mõne selle maa iseärasuse kohta päris, jõudis tema õpetatud kaaslane alati oma vastusega juhist ette. Katapas vahtis teda jahmunud ilmega.

      Samal päeval kella kümne paiku jõuti teele, mis jooksis risti üle reisijate sihi. Glenarvan küsis muidugi selle nime ja vastas muidugi Paganel:

      «See on Yumbeli ja Los Angelesi vaheline tee.»

      Glenarvan vaatas katapasi poole.

      «Just nii,» vastas see.

      Siis küsis mees maateadlaselt:

      «Te olete siis siin maal rännanud..?»

      «Muidugi!» vastas Paganel tõsiselt.

      «Muula СКАЧАТЬ