Kapten Granti lapsed. Jules Verne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kulgeb hästi. Ekspeditsiooni kordamineku tõenäosus tundus iga päevaga kasvavat. Kapten Granti päästmisse uskus kõige enam John Mangles, ent tema usk tekkis peamiselt heatahtlikust soovist näha miss Maryt õnnelikuna. Ta oli noorest neiust iseäralikult huvitatud ja varjas seda tunnet nii hästi, et igaüks laevas peale Mary Granti ja tema enda seda märkas.

      Mis puutub geograafi, siis oli ta arvatavasti lõunapoolkera kõige õnnelikum inimene. Päevad otsa uuris ta kaarte, mis tänu temale katsid kogu ühiskajuti laua, nii et tal iga päev tekkis vaidlusi mister Olbinetiga, kes ei saanud söögiaegadeks lauda katta. Kuid Paganeli poolt olid kõik laeva külalised peale majori, keda geograafia-alased küsimused väga ükskõikseks jätsid, eriti söögiaegadel. Lisaks oli Paganel kapteni abi pakkide seast leidnud terve laadungi õige mitmesuguseid raamatuid, nende seas hulga hispaaniakeelseid teoseid. Ta otsustas hakata Cervantese18 keelt õppima, kuna keegi laevas seda ei osanud. See pidi hõlbustama otsinguid Tšiili rannikul. Kuna tal oli keelte peale annet, lootis ta, et suudab õpitavat keelt vabalt kasutada, kui Concepcioni saabub. Ta õppis väsimatult, ning teised kuulsid teda alatasa võõrapäraseid silpe pomisevat.

      Vabal ajal andis ta noorele Robertile süstemaatiliselt praktilisi teadmisi ja tutvustas teda ühtlasi tolle ranniku ajalooga, millele «Duncan» nii kiiresti lähenes. 10. septembril oldi laiusel 5°37’ ja pikkusel 31°15’. Sel päeval sai Glenarvan teada midagi, mida arvatavasti kõige õpetatumadki ei tea. Paganel jutustas Ameerika avastamise lugu. Et jõuda suurte meresõitjateni, kelle jälgedes «Duncan» sõitis, alustas ta Kolumbusest. Ta ütles lõpuks, et see kuulus genualane olevat surnud, teadmata, et oli avastanud uue mandri. Kogu kuulajaskond imestas, sest lugu tundus olevat väheusutav. Paganel jäi aga oma väite juurde.

      «See on kindlam kui kindel,» lisas ta. «Ma ei taha vähendada Kolumbuse kuulsust, kuid tõsiasi jääb tõsiasjaks. Viieteistkümnenda sajandi lõpul liikusid mõtted vaid ühes suunas: hõlbustada läbikäimist Aasiaga ning otsida Idamaid lääne kaudu – ühesõnaga: jõuda lühimat teed mööda «vürtsidemaale». Seda Kolumbus taotleski. Ta sooritas neli teekonda ja riivas Ameerikat Cumana, Honduurase, Mosquito, Nikaraagua, Veragua, Kostariika ja Panama rannikutel, mida ta pidas Jaapani ja Hiina maa-aladeks. Ta suri, ilma et oleks teadlik olnud suure kontinendi olemasolust, millele ta ei saanud isegi oma nime pärandada.»

      «Ma usun teid meelsasti, mu kallis Paganel,» vastas Glenarvan, «kuid lubage siiski imestust avaldada ja küsida teilt, missugused meresõitjad siis Kolumbuse avastuste osas tõe jälile pääsesid?»

      «Tema järglased: Ojeda, kes juba temaga reisidel kaasas käis, Vincent Pinzon, Vespucci, Mendoza, Bastidas, Cabral, Solis, Balboa. Need meresõitjad liikusid piki Ameerika idarannikut, määrates kindlaks selle piirjooned. Sealjuures laskusid nad kolmsada kuuskümmend aastat tagasi lõuna poole samast hoovusest kantuina kui meiegi! Näete, mu sõbrad, me tulime üle ekvaatori just samas kohas, kus Pinzon seda XV sajandi viimasel aastal tegi, ja läheneme üheksandale laiuskraadile, mille all ta ligines Brasiilia maa-aladele. Aasta hiljem laskus portugallane Cabral kuni Porto Seguroni. Vespucci läks oma kolmandal teekonnal 1502. aastal veel kaugemale lõunasse. Aastal 1508 ühinesid Vincent Pinzon ja Solis, et uurida Ameerika randa; ja 1514. aastal avastas Solis La Plata jõe suudme, kus pärismaalased ta ära sõid, nii et Magalhāesile jäi au sõita ümber mandri. See suur meresõitja läks 1519. aastal viie laevaga teele ja, liikudes piki Patagoonia randa, avastas Porto Deseado ning San Juliani sadama, kus ta pikemat aega peatus. 52. laiuskraadilt leidis ta Üheteistkümne Tuhande Neitsi väina, millele hiljem anti tema nimi, ja seejärel saabus ta 28. novembril 1520 Vaiksesse Ookeani. Ah, millist rõõmu ta pidi tundma ja milline ärevus pidi ta südame valjusti tuksuma panema, kui ta nägi uut merd silmapiiril päikesekiirtes sädelemas!»

      «Jah, härra Paganel,» hüüdis Robert Grant, keda maateadlase sõnad vaimustasid, «kuidas ma tahaksin, et ma seal oleksin olnud!»

      «Seda tahaksin minagi, ja ma poleks sealt puudunud, mu poiss, kui saatus oleks lasknud mul sündida kolmsada aastat varem!»

      «Meil oleks sellest kahju olnud, härra Paganel,» vastas leedi Helena, «sest teid poleks siis praegu «Duncani» kajutis meile seda lugu jutustamas.»

      «Mõni teine oleks seda minu asemel jutustanud, proua, ja oleks lisanud, et läänepoolse ranniku uurijateks olid vennad Pizarrod. Need julged seiklejad olid suured linnaderajajad. Nende rajatud on Cusco, Quito, Lima, Santiago, Villarica, Valparaiso ja Concepcion, kuhu «Duncan» meid viib. Pizarrode avastused täiendasid Magalhāesi omi ja Ameerika ranniku kaardid muutusid vana maailma õpetlaste rõõmuks aina üksikasjalikumaks.»

      «Mina poleks siiski veel rahuldunud,» ütles Robert.

      «Miks siis?» küsis Mary, vaadeldes oma noort venda, keda nende avastuste ajalugu kirglikult kaasa kiskus.

      «Jah, mu poiss, miks?» küsis lord Glenarvan julgustava naeratusega.

      «Sest ma oleksid tahtnud teada, mis on teisel pool Magalhāesi väina.»

      «Braavo, mu sõber!» vastas Paganel. «Ka mina oleksin tahtnud teada, kas manner ulatub pooluseni või kas on olemas vaba meri, nagu oletas Drake, üks teie kaasmaalasi, milord. Seega on ilmne, et kui Robert Grant ja Jacques Paganel oleksid elanud XVII sajandil, siis oleksid nad kaasa läinud Schouteni ja Lemaire’iga, kahe hollandlasega, keda huvitas väga selle maateadusliku mõistatuse lahendus.»

      «Kas nad olid õpetlased?» küsis leedi Helena.

      «Ei, vaid hulljulged ärimehed, kes õige vähe hoolisid avastuste teaduslikust küljest. Sel ajal kuulus Magalhāesi väina kaudu käiva kaubanduse ainuõigus mingile hollandi äriühingule. Kuna ei tuntud muud läbikäiguteed, siis oli see ainuõigus äärmiselt tulutoov. Mõned ärimehed tahtsid monopoliõigusi omava äriühinguga võistlusse astuda ja hakkasid otsima mõnd teist väina. Nende ärimeeste seas oli õige arukas ja suurte teadmistega mees, keegi Isaac Lemaire. Ta saatis omal kulul välja ekspeditsiooni, mille juhtideks said tema vennapoeg Jakob Lemaire ja Hoornist pärit olev tubli meremees Schouten. Need julged meresõitjad läksid teele 1615. aasta juunis, ligi sada aastat hiljem kui Magalhāes. Nad avastasid Lemaire’i väina mandri ja Tulemaa vahel ning möödusid 12. veebruaril 1616 kuulsast Kap Hoornist, mis vääriks Tormide neeme nime veel enam kui tema vend Hea Lootuse neem.»

      «Jah, tõesti, ma oleksin tahtnud seal olla!» hüüdis Robert.

      «Ja sa oleksid kõige otsesemast allikast ammutanud tugevaid elamusi, mu poiss,» jätkas Paganel elavnedes. «Tõepoolest, kas leidub tõelisemat rahuldust, suuremat rõõmu kui meresõitja oma, kes märgib oma avastusi laevakaardile? Ta näeb maid vähehaaval oma silma all kuju võtvat – saar saare järel, neem neeme järel; näeb neid nagu vete rüpest esile kerkivat! Algul on piirjooned ebamäärased, katkendlikud. Siin üksildane maanina, seal eraldatud abajas, eemal kaugusse kaduv laht. Siis täienevad avastused, ühinevad jooned, punktiiri asendab kaardil kriips, abajad omandavad kindlad kaldad, neemed toetuvad täpsetele rannikutele. Lõpuks tuleb uus manner oma järvedega, oma ojade ja jõgedega, oma mägedega, oma orgude ja lagendikega, oma küladega, oma linnade ja pealinnadega maakeral nähtavale kogu oma suurepärases hiilguses. Ah, mu sõbrad, maadeavastaja on tõeline leidur! Kui palju tuleb tal ette ärevust ja üllatusi! Aga nüüd on see kullaauk peaaegu tühjaks ammutatud. Mis mandritesse või uutesse maailmadesse puutub, siis kõik on nähtud, kõik uuritud, ja meil, geograafia alal hilinenutel, ei ole enam midagi teha.»

      «On siiski, kallis Paganel,» vastas Glenarvan.

      «Ja mida siis?»

      «Seda, mida teeme meie!»

      Vahepeal ruttas «Duncan» mööda Vespucci ja Magalhāesi teed imetlusväärse kiirusega edasi. 15. septembril ületas ta Kaljukitse pöörijoone ja käänas СКАЧАТЬ