Kapten Granti lapsed. Jules Verne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõrvale kaldumata kuni kohani, kus see jõuab Atlandi ookeani. Võib-olla leiame sel kombel «Britannia» merehädalised.»

      «Nõrk lootus!» vastas major.

      «Olgu see nii nõrk kui tahes,» jätkas Paganel, «kuid me peame õnne katsuma. Kui mul juhuslikult on õigus ja kui pudel on merre jõudnud mööda mõnd selle mandri jõge, siis peame paratamatult leidma vangisolijate jäljed. Vaadake, sõbrad, selle maa kaarti ja te veendute, et mul on ilmselt õigus.»

      Seda öeldes laotas Paganel lauale Tšiili ning Argentiina kaardi.

      «Vaadake,» ütles ta, «ja jälgige mind sel jalutuskäigul läbi Ameerika mandri. Astume üle kitsa Tšiili maariba. Ületame Andide aheliku. Laskume alla pampadesse. On’s neil aladel puudus jõgedest, jõekestest, ojadest? Ei ole. Siin on Rio Negro. Siin Rio Colorado; siin nende harujõed, millest kolmekümne seitsmes laiuskraad üle jookseb – kõik nad võisid olla dokumendi edasikandjateks. Seal, mõne paiksete indiaanlaste suguharu võimuses, mäekurus mõne vähetuntud jõe kaldal ootavad ehk saatuse käe vahelesegamist need, keda mul õigus on meie sõpradeks nimetada! Kas peame siis nende lootusi petma? Kas ei arva teie kõik, et peame läbi mandri jälgima otsejoont, mida mu sõrm praegu kaardile joonistab? Ja kui ma tõenäolisuse kiuste ka seekord eksin, kas ei ole me siis kohustatud minema kolmekümne seitsmenda paralleeli lõpuni, ja kui tarvis, sõitma seda joont mööda ümber maakera, et merehädalisi leida?»

      Need suuremeelsed, ärevusega lausutud sõnad tekitasid Paganeli kuulajais sügava meeleliigutuse. Kõik tõusid püsti ja tulid tema kätt suruma.

      «Jah, mu isa on seal!» hüüatas Robert Grant, silmadega maakaarti neelates.

      «Olgu ta kus ta on, mu laps,» vastas Glenarvan, «me leiame ta! Ei saa olla midagi loogilisemat kui meie sõbra Paganeli tõlgitsus. Peame kõhklemata tema poolt juhatatud teed mööda liikuma hakkama. Kapten on kas arvukate indiaanlaste käes või mõne nõrga suguharu vang. Viimasel juhul vabastame ta. Esimesel juhul uurime olukorda, tuleme tagasi idakaldale jäänud «Duncanile», sõidame Buenos Airesesse; seal kogub major MacNabbs väesalga, mis saab jagu kõigist Argentiina provintside indiaanlastest.»

      «Hästi! Hästi, kõrgeausus!» vastas John Mangles. «Ja mina lisan, et see teekond läbi Ameerika mandri toimub ilma hädaohuta.»

      «Ilma ohtudeta ja ilma väsitavate seikadeta,» võttis Paganel jälle sõna. «Kui paljud on selle teekonna juba sooritanud, ilma et neil oleks olnud selliseid võimalusi selle teostamiseks nagu meil ja ilma et nende vahvust oleks toetanud ettevõtte suur siht! Kas ei rännanud 1782. aastal keegi Basilio Villarmo Carmenist Kordiljeerideni? Kas ei läinud 1806. aastal keegi tšiililane, Concepcioni provintsi kohtunik don Luiz de la Cruz Antucost väljudes ja just nimelt seda kolmekümne seitsmendat laiuskraadi jälgides üle Andide, jõudes Buenos Airesesse pärast neljakümnepäevast teekonda? Kas ei läbinud lõpuks kolonel Garcia, härra Alcide d’Orbigny ja minu auväärne ametivend doktor Martin de Moussy selle maa-ala igas suunas, tehes teaduse heaks seda, mida meie kavatseme teha inimsoo heaks?»

      «Härra! Härra!» ütles Mary Grant liigutusest murduva häälega.» Kuidas tänada teid ustavuse eest, mis viib teid nii paljudesse hädaohtudesse?»

      «Hädaohtudesse!» hüüatas Paganel. «Kes lausus selle sõna?»

      «Mitte mina,» vastas Robert Grant säravate silmade ja kindla pilguga.

      «Hädaohud!» jätkas Paganel. «On’s neid olemas? Mis seisab meil ees? Vaevalt kolmesaja viiekümne miili pikkune reis, sest me liiguksime otsejoones. Reis toimuks laiuskraadi all, mis vastab Hispaania, Sitsiilia ja Kreeka omale teisel poolkeral, järelikult umbes samasuguses kliimas, ja kestaks kõige rohkem kuu aega. See on jalutuskäik!»

      «Härra Paganel,» küsis nüüd leedi Helena, «te arvate siis, et indiaanlaste kätte sattunud merehädaliste elu kallale pole kiputud?»

      «Kas ma seda arvan, proua! Indiaanlased pole ju inimsööjad! Kaugeltki mitte. Üks minu kaasmaalasi, keda ma geograafiaühingus tundsin, härra Guinnard, oli kolm aastat pampade indiaanlaste juures vangis. Ta kannatas, teda koheldi õige pahasti, kuid ta väljus sellest katsumusest võitjana. Eurooplane on siinmail kasulik olend: indiaanlased tunnevad tema väärtust ja hoolitsevad tema eest nagu kallihinnalise kodulooma eest.»

      «Noh, ei mingit kõhklust enam!» ütles Glenarvan. «Tuleb minna, ja otsekohe. Millise tee me valime?»

      «Kerge ja meeldiva,» vastas Paganel. «Algul pisut mägesid, siis aeglane nõlvak Andide idapoolsel kallakul ja lõpuks lauskmaa, paiguti murune, paiguti liivane – tõeline aed.»

      «Vaatame kaarti,» ütles major.

      «Siin see on, armas MacNabbs. Me alustame Tšiili ranniku kolmekümne seitsmendalt laiuskraadilt, Rumena neeme ja Carnero abaja vahel. Kui oleme läbinud Araukaania pealinna, läheme Antuco mägiteed kaudu üle Kordiljeeride, jättes vulkaani lõuna poole, siis laskume mööda lauske mäeharusid, läheme üle Neuquemi ja Rio Colorado ning jõuame pampadesse ja sealt Guamini jõeni, siis Sierra Tapalqueni. Seal on Buenos Airese provintsi piir. Me läheme üle piiri, ronime Sierra Tandilile ning jätkame oma otsinguid kuni Medano neemeni Atlandi ookeani kaldal.»

      Niiviisi uurimisretke kava esitades ei võtnud Paganel isegi vaevaks enese ette laotatud kaardile vaadata; tal polnud selleks vajadust. Frezier, Molina, Humboldti, Miers’i, D’Orbigny teoste varal arenenud mälu ei võinud eksida ega üllatuda. Geograafilise nimestiku lõpetanud, lisas ta:

      «Niisiis, mu kallid sõbrad, tee on sirge. Kolmekümne päevaga on see käidud, ja me jõuame idarannikule enne «Duncanit», eriti siis, kui laeval tuleb sõita vastutuult.»

      «Niisiis,» ütles John Mangles, «peab «Duncan» ristlema Corrientese ja San Antonio maanina vahel?»

      «Just nii.»

      «Ja millise meeskonna te selliseks retkeks koostaksite?» küsis Glenarvan.

      «Võimalikult väikesearvulise. Tuleb ju vaid uurida kapten Granti olukorda, mitte aga indiaanlastega tulevahetusse astuda. Usun, et kaasa tuleksid: lord Glenarvan, meie tegelik juht; major, kes oma kohta kellelegi ei tahaks loovutada; teie teener Jaques Paganel…»

      «Ja mina!» hüüdis noor Grant.

      «Robert! Robert!» ütles Mary.

      «Ja miks mitte?» vastas Paganel. «Reisid arendavad noori inimesi. Niisiis: meie neljakesi ja kolm madrust «Duncanilt»…»

      «Kuidas,» ütles John Mangles oma peremehe poole pöördudes, «kõrgeausus ei võta mind kaasa?»

      «Armas John,» vastas Glenarvan, «me jätame laeva oma naisreisijad, seega need, kes on meile kõige kallimad maailmas! Kes kaitseks neid kui mitte «Duncani» truu kapten?»

      «Me ei saa siis ühes teiega tulla?» ütles leedi Helena, ja tema silmi looritas kurbus.

      «Armas Helena,» vastas Glenarvan, «meie teekond peab toimuma erandliku kiirusega, lahusolek ei kestaks kaua ja…»

      «Jah, mu sõber, ma mõistan,» vastas leedi Helena. «Minge siis, ja õnnestugu teie ettevõtmine!»

      «Pealegi – see pole reis,» ütles Paganel.

      «Ja mis see siis on?»küsis leedi Helena.

      «Lühike teekond, muud midagi. Sooritame selle nagu aus inimene oma maise teekonna, tehes võimalikult palju head. Transire benefaciendoСКАЧАТЬ