Kapten Granti lapsed. Jules Verne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Frowardi neeme juures lõppes päriselt Ameerika manner, sest Kap Hoorn on ainult merre eksinud kalju 56. laiuskraadil.

      Sealt edasi kitseneb väin Brunswicki poolsaare ja Meeleheitemaa – pika, tuhande saarekese keskel asetseva saare – vahel, mis meenutab lamedate kivide keskel lebavat tohutu suurusega vaala. Kui palju erineb see Ameerika nii lõhestatud tipp Aafrika, Austraalia või India selgest ja sirgjoonelisest lõunarannikust! Ei tea, milline katastroof on pihustanud niimoodi kahe ookeani vahele paisatud määratu maanina?

      Taimestikuga kaetud rannikule järgnesid paljad, metsiku ilmega rannad. Keeruka labürindi tuhanded merekitsused tegid rannajoone sopiliseks. «Duncan» liikus ühegi eksimuseta ja vähimagi kõhkluseta mööda tujukalt looklevat teed, segades oma suitsukeeriseid kaljudest lõhestatud uduga. Käiku tasandamata möödus ta mõnedest üksildastele kallastele ehitatud hispaania faktooriatest19. Tamari neeme juures väin laienes. Jahil avanes võimalus pöörduda Narborough’ saarte suunas ja läheneda lõunapoolsele rannikule. Viimaks, pärast kolmekümnetunnist väinas sõitmist, kerkis esile Kap Pilares Meeleheitemaa äärmises tipus. Ääretu, vaba ja sädelev meri õõtsus «Duncani» ees ja Jacques Paganel tervitas seda vaimustust väljendava žestiga. Ta oli mitte vähem liigutatud kui võis olla Fernando Magalhāes ise hetkel, mil «Trinidad»20 kiikus Vaikse ookeani tuules.

      X

      KOLMEKÜMNE SEITSMES PARALLEEL

      Nädal aega pärast Kap Pilaresist möödumist sõitis «Duncan» täie auruga Talcahuano lahte – suurepärasesse kaheteistkümne miili pikkusesse ja üheksa miili laiusesse jõesuudmesse. Ilm oli imeilus. Tolle maa taevas pole ühtki pilve novembrist märtsini ja piki Andide ahelikust varjatud rannikut puhub tuul alati lõunast. Vastavalt Edward Glenarvani korraldustele oli John Mangles Chiloe saarestikust ja kõigist neist loendamatuist Ameerika mandri kurdudest lähedalt möödunud. Mõni laevajäänus, purunenud raatükk, inimkäega töödeldud puukild võis «Duncani» viia laevahuku jälgedele. Kuid midagi ei nähtud, ja oma teed jätkates heitis jaht ankru Talcahuano sadamas nelikümmend kaks päeva pärast seda, kui lahkuti Clyde’i udustest vetest.

      Otsekohe käskis Glenarvan paadi vette lasta ja maabus ühes Paganeliga sadamakail. Geograaf tahtis juhust kasutades tarvitada nii hoolikalt omandatud hispaania keelt, kuid tema suureks üllatuseks ei saanud pärismaalased ühestki tema sõnast aru.

      «Mul puudub õige hääldamine,» ütles ta.

      «Läki tollivalitsusse,» vastas Glenarvan.

      Seal teatati talle mõne ingliskeelse sõna ja ilmekate käeliigutuste varal, et Briti konsuli asukohaks on Concepcion. Sinna oli tunni tee. Glenarvan leidis hõlpsasti kaks nobedat hobust ja veidi aja pärast saabus ta ühes Paganeliga suurde linna, mis oma olemasolu eest võlgnes tänu Valdivia, Pizarro vapra kaaslase ettevõtlikule vaimule.

      Kui palju oli see linn kaotanud oma muistsest hiilgusest! Sageli pärismaalaste poolt rüüstatud, 1819. aastal maha põlenud, tühjaks jäänud, varemeteks varisenud ja leekide hävitustööst veel mustunud müüridega linnas oli vaevalt kaheksa tuhat elanikku. Isegi Talcahuano jättis ta varju.

      Linna tänavad rohtusid elanike laiskade jalgade all. Polnud äritsemist, mingit tegevust, mitte mingisugust asjaajamist. Igal palkonil helises mandoliin, läbi akende varbkardinate kostis raugeid laule. Concepcion, muistne meeste linn, oli muutunud naiste ja laste külaks.

      Glenarvanil polnud tahtmist selle mandumise põhjusi uurida, kuigi Jacques Paganel teda sel teemal ründas. Ühtki hetke kaotamata läks ta härra J. R. Bentocki, Briti kuningliku konsuli juurde. See ametnik võttis ta väga viisakalt vastu. Kapten Granti lugu kuuldes lubas ta kogu rannikult teateid hankida.

      Mis puutub küsimusse, kas «Britannia» oli randunud kolmekümne seitsmenda paralleeli kohal Tšiili või Araukaania kalda lähedal, siis ei osanud ta midagi vastata. Sellise õnnetuse kohta polnud ühtegi teadet tulnud ei konsulile ega tema ametivendadele teistest rahvustest. Glenarvan ei kaotanud julgust. Ta läks tagasi Talcahuanosse, ei hoolinud vaevast ega rahast, ja saatis hulga mehi rannikule otsima. Kõik asjata! Hoolsaimgi teadetekogumine rannaelanike seas ei andnud tagajärgi. Sellest tuli järeldada, et «Britannia» hukkumine ei olnud mingit jälge jätnud.

      Glenarvan informeeris oma reisikaaslasi otsingute tagajärjetusest. Mary Grant ja tema vend ei suutnud oma valu varjata. Oli möödunud kuus päeva «Duncani» saabumisest Talcahuanosse. Reisijad olid ühiskajutisse kogunenud. Leedi Helena lohutas kapteni lapsi – mitte sõnadega (sest mida oleks ta võinud öelda!), vaid kallistustega. Jacques Paganel oli jälle dokumendi kätte võtnud ja vaatles seda pingutatud tähelepanuga, nagu soovides sellest uusi saladusi välja pigistada. Juba tund aega oli ta seda nõnda silmitsenud, kui Glenarvan äkki tema poole pöördus ja ütles:

      «Paganel! Ma usaldan teie teravat mõistust. Kas meie tõlgitsus on ekslik? Kas sõnadele antud mõte on ebaloogiline?»

      Paganel ei vastanud. Ta mõtles.

      «Kas meie arvamused oletatava õnnetuskoha kohta ei pea paika?» jätkas Glenarvan. «Ent kas Patagoonia nimi ei torka otsekohe silma kõige nürimeelsemalegi inimesele?»

      Paganel vaikis ikka.

      «Kas ei anna lõpuks meile õigust ka poolik sõna indi..?»

      «Just nii,» vastas MacNabbs.

      «Ja kas pole siis ilmne, et merehädalised neid sõnu kirjutades olid kindlad, et nad langevad vangi indiaanlaste kätte?»

      «Peatan teid siin, mu armas lord,» vastas Paganel viimaks. «Kui teie teised järeldused on õiged, siis vähemalt viimane tundub mulle mõistusevastane.»

      «Mida te sellega ütelda tahate?» küsis leedi Helena. Kõikide pilgud kiindusid maateadlasele.

      «Tahan ütelda,» vastas Paganel sõnu rõhutades, «et kapten Grant on praegu indiaanlaste vang; ja ma lisaksin juurde, et dokument ei jäta ses asjas mingit kahtlust.»

      «Rääkige selgemini, härra,» ütles miss Grant.

      «Miski pole kergem, armas Mary. Selle asemel, et lugeda: «langevad vangi julmade indiaanlaste kätte», tuleb lugeda: «on vangis», ja kõik muutub selgeks.»

      «Kuid see on võimatu!» vastas Glenarvan.

      «Võimatu! Ja miks, mu auväärt sõber?»küsis Paganel naeratades.

      «Sest merehädalised võisid pudeli merre visata ainult sel hetkel, mil laev purunes kaljudel. Sellest järeldan, et pikkus- ja laiuskraadid märgivad laeva hukkumispaika.»

      «Miski ei tõenda seda,» vastas Paganel vilkalt. «Ma ei mõista, miks ei võinud sisemaale kaasa viidud merehädalised katsuda oma vangistuskohta pudeli varal teatavaks teha.»

      «See on ju lihtne, armas Paganel. Et pudelit merre visata, pidid nad ikkagi mere läheduses olema.»

      «Kui pole merd, siis võib pudeli visata ka merre voolavasse jõkke,» vastas Paganel ruttu.

      Hämmeldunud vaikus järgnes ootamatule vastusele, mis ometi oli vastuvõetav. Läikest kuulajate silmis mõistis Paganel, et igaühes neist tekkis uus lootus. Leedi Helena lausus esimesena:

      «Milline mõte!»

      «Ja milline hea mõte!» lisas geograaf lihtsameelselt.

СКАЧАТЬ