Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus. Henry Rider Haggard
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus - Henry Rider Haggard страница 8

СКАЧАТЬ Näib, nagu oleks loodus teinud väikese vea ja torganud auhinnaliste buldogite ahtrikaunistused kogemata härgade tagumiku külge.

      Seejärel tuli lahendada kaasavõetavate toiduainete ja arstimite küsimus – probleem, millele tuli osutada suurimat tähelepanu, sest me ei tohtinud vankrit tarbetu koliga üle koormata, kaasa pidime aga võtma kõik hädavajaliku. Õnneks osutus, et Good on ka väikest viisi arst, sest ta oli sõjaväeteenistuses kunagi läbi teinud meditsiinikursused ja seal omandatud teadmised olid tal veel enam-vähem meeles. Ta pole muidugi kvalifitseeritud arst, aga nagu meile hiljem selgus, tundis ta asja siiski paremini kui nii mõnigi teine mees, kellel on õigus kirjutada oma nime ette dr (med). Tal oli ka suurepärane reisil kasutatav arstikohver ja komplekt arstiriistu. Sel ajal kui me veel Durbanis olime, lõikas ta ühel kahvril suure varba nii osavalt maha, et lust vaadata. Aga ta oli päris rabatud, kui kahver, kes oli tuima rahuga istunud ja operatsiooni pealt vaadanud, palus tal lõpuks uus varvas otsa panna, kinnitades, et häda korral kõlbavat ka valge.

      Kui kõik need küsimused olid leidnud rahuldava lahenduse, tuli arutuse alla veel kaks tähtsat punkti, nimelt relvad ja teenrid. Mis puutub esimesse, siis on ehk kõige parem, kui lisan nimestiku relvadest, mis me lõpuks otsustasime kaasa võtta arvukast tagavarast, mille Sir Henry oli Inglismaalt kaasa toonud, ja minu omadest. Kirjutan selle maha oma taskuraamatust, kuhu ma tookord sissekandeid tegin.

      Kolm rasket tagantlaetavat kaheraudset elevandipüssi, mis kaalusid igaüks umbes viisteist naela ja mille laenguks oli üksteist drahmi17 musta püssirohtu. Kaks neist olid ühe tuntud Londoni firma tooted, suurepärased relvad, aga kus oli valmistatud minu oma, mis pole nii peenelt viimistletud, seda ma ei tea. Olen seda kasutanud mitmel jahiretkel, lasknud temaga hulga elevante ja ta on alati näidanud ennast esmaklassilise relvana, mille peale võib täiesti kindel olla.

      Kolm Express’i-tüüpi kaheraudset, kaliiber 50018, ettenähtud laengukaal kuus drahmi, – mõnusad riistad, mis sobivad suurepäraselt keskmise suurusega jahiloomade jaoks, nagu veiskits ja kõrbeantiloop, aga ka inimeste vastu, eriti lagedal maastikul ning poolõõnsa kuuliga.

      Üks kaheraudne Keeper 12, kesksalvega jahipüss, koonduva rauaõõnega. See püss osutus meile hiljem toidu hankimisel äärmiselt kasulikuks.

      Kolm Winchester-automaatpüssi (mitte karabiini) – igaks juhuks tagavaraks.

      Kolm harilikku kolti raskemate, ameerika tüüpi padrunitega.

      See oli kogu meie relvastus ja lugeja paneb kahtlemata tähele, et kõik vastavalt ühe klassi relvad olid sama marki ja ühe kaliibriga, nii et võis padruneid vastastikku vahetada – see on muide väga tähtis. Ma ei hakka vabandama, et selle küsimuse juures nii pikalt ja üksikasjaliselt peatun, sest iga kogenud kütt teab, kui tähtsat osa retke õnnestumises mängivad relvad ja laskemoon.

      Nüüd tuleme meeste juurde, kes pidid meiega kaasa tulema. Pärast pikemat kaalumist otsustasime, et nende arv peab piirduma viiega: nimelt rakendijuht, ajaja ja kolm teenrit.

      Rakendijuhi ning ajaja leidsin ma ilma suuremate raskusteta: nendeks said kaks suulut, kelle nimed olid Goza ja Tom. Teenrite leidmine kujunes aga hoopis raskemaks ülesandeks. Nad pidid olema tingimata läbi ja läbi usaldusväärsed ning tublid mehed, kuna seda laadi ettevõttes võis nende käitumisest kergesti sõltuda meie elu. Lõpuks palkasin kaks meest: ühe hotentoti, nimega Ventvögel, mis tähendab “tuulelind”, ja ühe väikese suulu, nimega Khiva, kelle eelis oli, et ta rääkis laitmatut inglise keelt. Ventvögelit tundsin juba varasemast ajast: ta oli üks parimaid spoorer’eid, see tähendab jäljeajajaid, kellega mul kunagi tegemist on olnud, ja sitke nagu piitsakeel. Ta näis olevat väsimatu. Aga tal oli üks nõrkus, mis tema tõule nii üldiselt omane on – viin. Kui tema käeulatusse jäi pudel džinni, ei võinud teda enam usaldada. Et me aga pidime reisima kõrtside piirkonnast välja, ei olnud sel väikesel nõrkusel erilist tähtsust.

      Palganud need kaks meest, otsisin asjata kolmandat, kes oleks meile sobiv olnud, ning me otsustasime ilma kolmanda teenrita teele asuda, lootuses, et leiame selle teel põhja poole. Asjalood aga kujunesid nii, et kindlaksmääratud ärasõidupäeva eelõhtul teatas mulle suulu Khiva, et üks kahver soovib minuga kokku saada. Istusime parajasti lauas, ja kui olime lõunasöögi lõpetanud, käskisin Khival ta sisse juhatada. Tuppa astus pikk ilusa välimusega mees, aastailt umbes kolmekümnene ja suulu kohta väga heleda nahavärvusega. Ta kergitas tervituseks oma nupuga keppi, kükitas nurka ja jäi vaikides sinna konutama. Ma ei teinud temast mõnda aega väljagi, sest teisiti toimida oleks olnud suur viga. Kui te kiirustate viibimatult kõnelust alustama, siis kaldub suulu arvama, et te olete ebaväärikas ja tähtsusetu isik. Panin muide siiski tähele, et ta oli kešla ehk rõngakandja, see tähendab, et ta kandis peas musta võru, mis on valmistatud kummist, rasvaga läikima hõõrutud ja juustesse kinnitatud. Suulude hulgas kannavad seda mehed, kes on jõudnud teatud vanusesse või auastmesse. Mulle tundus ka ta nägu kuidagi tuttavana.

      “Mis su nimi on?” küsisin lõpuks.

      “Umbopa,” vastas mees aeglaselt sügaval häälel.

      “Olen su nägu varem näinud.”

      “Jah, inkoosi19, mu pealik ja isa, sa nägid mu nägu kohas, mida nimetatakse Little Handiks,” (see on Isandhlvana20) “päeval enne lahingut.”

      Nüüd meenus mulle. Olin tolles õnnetus Suulu sõjas üks lord Chelmsfordi21 teejuhte ja lahkusin õnnekombel mõningate vankrite saatjana lahingu eel laagrist. Loomade etterakendamist oodates sattusin vestlusse tollesama mehega, kes oli pärismaalastest koosnevais abiüksustes mingil väiksemal juhtival kohal, ning ta avaldas mulle oma kahtlusi meie laagri julgeoleku suhtes. Tol korral käskisin tal suu pidada ja jätta sellised asjad targemate peade otsustada, hiljem aga tuletasin ta sõnu meelde.

      “Ma mäletan,” ütlesin mina. “Mida sa soovid?”

      “Asi on nii, Makumazahn.” (See on minu kahvrikeelne nimi ja tähendab meest, kes öösel üles tõuseb, ehk, lihtsamalt öeldud, meest, kes hoiab silmad lahti.) “Kuulsin, et sa lähed suurele retkele kaugele põhja poole koos valgete pealikega, kes tulid üle vee. Kas mu sõnad on õiged?”

      “On küll.”

      “Kuulsin, et sa lähed isegi Lukanga äärde, mis on ühe kuu teekonna kaugusel Manikamaalt. Kas see on nii, Makumazahn?”

      “Miks sa küsid, kuhu me läheme? Mis sinul sellega tegemist on?” vastasin mina kahtlustavalt, sest olime oma retke eesmärki sügavas saladuses hoidnud.

      “Sellepärast, et on nii, oh valged mehed: kui te tõesti nii kaugele reisite, siis reisin mina koos teiega.”

      Mehe kõneviisis oli teatud uhkust ja väärikust, eriti torkas mulle kõrva, et ta tarvitas sõnu “oh valged mehed” ja mitte tavalist väljendit “oh inkoosid”, see on pealikud.

      “Sa unustad end,” ütlesin mina. “Sinu sõnad tulevad mõtlematult. Nõnda ei sobi kõnelda. Mis on su nimi ja kus on sinu kraal? Ütle meile, et me teaksime, kellega meil tegemist on.”

      “Minu nimi on Umbopa. Ma olen suulu rahva hulgast, aga ma pole mitte nende seas sündinud. Minu suguharu eluase on kaugel põhjas. See jäeti maha, kui suulud tuhat aastat tagasi siia lõunasse tulid, ammu enne seda, kui Tšaka valitses Suulumaa üle. Mul polegi kraali. Olen rännanud palju aastaid. Tulin lapsena põhjast Suulumaale. Ma teenisin Cetewayo22 juures Nkomabakosi rügemendis, sõdisin suure СКАЧАТЬ



<p>17</p>

Drahm – kaubakaaluühikuna 1,771 g.

<p>18</p>

Inglise relvakaliiber antakse tuhandiktollides. Kaliiber 500 on pool tolli ehk 10,26 mm.

<p>19</p>

Inkoosi – pealik, juht.

<p>20</p>

Isandhlvanas hävitasid suulud 22. jaanuaril 1879. a 1400-mehelise inglaste väe koos 60 ohvitseriga.

<p>21</p>

Lord Chelmsford – inglise kindral, kes juhatas inglise sõjajõude Lõuna-Aafri-kas, sõjas suulude vastu, aastal 1879.

<p>22</p>

Cetewayo ehk Ketšvajo – suulude kuningas 19. sajandi lõpupoolel; organise-eris igal ajal löögivalmis, hästi relvastatud sõjaväe. Sõjas inglaste vastu saavutas algul nimetamisväärseid võite (vt viide 2 eelmisel lk-l), hiljem aga sai täielikult lüüa.