Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus. Henry Rider Haggard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tsiviliseeritud maal – absoluutselt puhas, korralik ja hästi riietatud. Ta kandis pruunist tviidist jahiülikonda, sinna juurde sobivat kübarat ja peeni kedrisid. Ta oli hoolikalt raseeritud nagu alati, ta monokkel ja valehambad näisid olevat laitmatus korras. Ma pole neis metsikuis paigus ülepea kohanud hoolitsetuma välimusega meest kui tema. Ta edvistas koguni valgest gutapertšist kraedega, mida tal oli kaasas terve tagavara.

      “Need kaaluvad ju nii vähe,” ütles ta mulle süütult, kui ma selle asjaolu üle imestust avaldasin, “ja mulle meeldib alati välja näha nagu džentelmenile kohane.” Ah, kui ta oleks vaid osanud tulevikku ette näha ja aimata, milliseid kehakatteid oli talle määratud kanda!

      Nii me kolmekesi seal siis istusime, heietasime ilusal kuupaistel jutulõnga ja jälgisime kahvreid, kes meist mõni samm eemal imesid uimastavat dakkat piipudest, mille pits on tehtud antiloobisarvest. Lõpuks mässisid nad end üksteise järel vaipadesse ja uinusid sealsamas tule ääres magama – kõik peale Umbopa, kes istus pisut eemal, lõug toetatud käele, ja oli vajunud sügavaisse mõtteisse. Panin tähele, et ta kunagi eriti ei seltsinud teiste kahvritega.

      Äkki kostis võsast meie selja taga valjult: “Uuf, uuf!”

      “See on lõvi,” sõnasin mina ja me kõik ajasime end üles ning jäime kuulatama. Vaevalt olime seda teinud, kui kuulsime ühe lombi äärest umbes saja sammu kauguselt elevandi läbilõikavat pasundamist. “Unkungunklovo! Ind-lovu!” (Elevant! Elevant!) sosistasid kahvrid ja mõne minuti pärast nägime tumedaid hiiglaslikke kogusid aeglaselt ridamisi lombi äärest tulemas ja võsa poole suundumas.

      Tapahimust põledes kargas Good püsti, mõeldes nähtavasti, et elevanti on niisama lihtne tappa kui kaelkirjakut maha lasta, aga ma haarasin tal käsivarrest ja tõmbasin ta uuesti istuma.

      “Ei ole mõtet,” sosistasin, “las nad lähevad.”

      “Paistab, et oleme sattunud päris jahiloomade paradiisi. Mina teen ettepaneku siin päev või paar peatuda ja nad tõsiselt käsile võtta,” sõnas nüüd Sir Henry.

      Olin õige üllatatud, sest seni oli Sir Henry tahtnud ainult nii kiiresti kui võimalik edasi rühkida, eriti sest ajast peale, kui me Injatis välja uurisime, et umbes kaks aastat tagasi müüs keegi inglane, nimega Neville, seal maha oma vankri ja suundus sisemaale. Aga arvatavasti said ta kütiinstinktid temast hetkeks võitu.

      Good haaras sellest ettepanekust kahel käel kinni, sest ta põles soovist noid elevante kirbule võtta, ja mina tõtt-öelda niisamuti, sest oleksin kaotanud südamerahu, kui selline kari oleks minema pääsenud, ilma et ma oleksin teinud katsetki neid tabada.

      “Hea küll, sõbrad,” ütlesin mina. “Ma arvan samuti, et vajame pisut vaheldust. Nüüd aga heidame puhkama, sest peame juba koidu ajal tõusma – võib-olla õnnestub meil neid tabada, kui nad hommikul enne edasiminekut sööma hakkavad.”

      Sellega olid kõik nõus ja me asusime ööbimiseks ettevalmistusi tegema. Good võttis riided seljast, raputas neid, pistis monokli ja valehambad püksitaskusse, pani iga rõivastuseseme korralikult kokku ja peitis need kaste eest veekindla riidetüki nurga alla. Sir Henry ja mina rahuldusime pealiskaudsemate ettevalmistustega. Peagi olime endid vaipadesse mässinud ja vajusime unenägudeta unne, mis on tasuks rännaku vaevade eest.

      Uni, magus uni… Aga mis see nüüd oli?

      Veelombi poolt kostis äkki ägedat rabinat ja järgmisel hetkel lõikus meie kõrvu rida kõige õudsemaid möirgeid. Polnud enam vähematki kahtlust: niisugust häält võib teha ainult lõvi. Kargasime kõik püsti ja vaatasime veelombi poole ning nägime seal ähmaselt mingit kollase- ja musta-kirjut kogu, mis kõikudes ja rabeldes meie suunas liikus. Haarasime püssid, tõmbasime jalga oma veldtschoon’id – see tähendab parkimata nahast kingad – ja tormasime šermist välja. Vahepeal oli kogu juba maha langenud ja veerles maapinnal. Kui me kohale jõudsime, ei liigutanud ta end enam, vaid lamas täiesti vaikselt.

      Nüüd nägime siis, mis see õieti oli. Rohul lebas isane kõrbeantiloop, kes on ilusaim kõigist Aafrika antiloopidest. Ta oli surnud. Kuid oma pikkade kõverate sarvedega oli ta läbi pistnud toreda mustalakalise lõvi, kes oli samuti surnud. Ilmselt oli see kõik juhtunud nii: kõrbeantiloop oli tulnud jooma lombi äärde, kus varitses lõvi, kahtlemata seesama, keda olime kuulnud. Kui antiloop jõi, kargas lõvi talle peale, aga kohtas antiloobi teravaid kõveraid sarvi, mis tal kehast läbi tungisid. Ma olen kord varemgi niisugust asja näinud. Tookord rebis ning hammustas lõvi, kes end enam vabastada ei suutnud, antiloobi turja ja kaela, ning hirmust ja valust hullunult kihutas see edasi, kuni lõpuks surnult maha langes.

      Kui olime loomi küllalt silmitsenud, kutsusime kahvrid ja ühisel jõul suutsime korjused šermi tirida. Seejärel heitsime puhkama ega ärganud enne, kui koitis.

      Juba aovalgel olime jalul ja hakkasime end jahiretkeks valmis seadma. Võtsime kaasa oma kolm suurekaliibrilist püssi, tubli tagavara laskemoona ja suured veepudelid, mis olid täidetud lahja külma teega – olen alati leidnud, et see on jahiretkel kõige sobivam jook. Neelasime kiiruga kerge hommikueine ning asusime Umbopa, Khiva ja Ventvögeli saatel teele. Teised kahvrid jätsime laagrisse ülesandega lõvi ja kõrbeantiloop nülgida ning viimane tükkideks lõigata.

      Üsna kergesti leidsime üles elevantide laia raja, ja kui Ventvögel oli seda uurinud, kuulutas ta, et siit on läbi läinud kakskümmend kuni kolmkümmend looma, enamikus täiskasvanud isased. Kari oli aga öösel hulga maad edasi liikunud ning alles kell üheksa, kui ilm oli juba väga kuumaks läinud, nägime murtud puude, katkirebitud lehtede, kriimustatud puukoore ja veel auravate väljaheidete järgi, et me pole neist enam kaugel.

      Peagi märkasimegi karja, mis, nagu Ventvögel oli ennustanud, koosnes umbes kahekümnest-kolmekümnest loomast, kes olid parajasti lõpetanud hommikuse söömaaja ja seisid oma suuri kõrvu lehvitades väikeses orus. See oli suurepärane vaatepilt, sest nad olid meist ainult paarisaja jardi kaugusel. Kitkusin peotäie kuivanud rohtu ja viskasin selle õhku, et näha, kustpoolt tuul puhub: teadsin, et kui loomad meid haistavad, siis on nad läinud enne, kui me tulistada jõuame. Leidsin, et kui üldse mingit tuuleõhku oli, siis puhus see elevantide poolt meie suunas, ja me hakkasime vargsi lähemale hiilima. Tänu sellele meid varjavale asjaolule õnnestus meil hiiglaelukatele läheneda umbes neljakümne jardi kaugusele. Otse meie ees, küljega meie poole, seisid kolm uhket isalooma, üks neist tohutute kihvadega. Sosistasin teistele, et võtan endale keskmise, Sir Henryle jäi vasakpoolne elevant ja Goodile suurte kihvadega pull.

      “Nüüd!”

      Trahh! Trahh! Trahh! mürisesid kolm rasket püssi ja Sir Henry elevant vajus kokku nagu kott, tabatuna otse südamesse. Minu oma vajus põlvili ja ma arvasin juba, et ta kohe sureb. Ent järgmisel hetkel oli ta jälle jalul ja pistis jooksu, kihutades minust mööda. Tühjendasin talle teise raua jooksu pealt ribidesse ja see pani ta lõpuks pikali. Lükkasin kiiruga kaks uut padrunit rauda, jooksin looma juurde ja lõpetasin vaesekese piinad, kihutades talle kuuli pähe. Seejärel ruttasin vaatama, kuidas Good on toime tulnud oma suure pulliga, keda ma kuulsin valust ja vihast kisendavat sel ajal, kui enda omale otsa peale tegin. Kapteni juurde jõudes leidsin ta suures erutuses. Selgus, et saanud kuuli kerre, oli elevant kõrvale pöördunud ja tormanud otse küti poole, kes vaevalt mahti sai kõrvale hüpata. Seejärel oli ta kihutanud meeletult temast mööda meie laagri poole. Kari aga sööstis vahepeal metsikus ärevuses vastupidises suunas minema.

      Pidasime pisut aega nõu, kas asuda jälitama haavatud elevanti või järgneda karjale. Lõpuks otsustasime viimase plaani kasuks ja asusime teele, arvates, et me suurekihvalist pulli enam kunagi ei näe. Hiljem olen sageli soovinud, et see nii oleks olnudki.

      Elevante oli kerge jälitada, sest nad jätsid endi taha paraja külavahetee laiuse raja, tallates pöörases pagemishoos maha paksu СКАЧАТЬ