Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus. Henry Rider Haggard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kätte anda, sest ma ei taha, et ta tagasi pöörduks ja hakkaks mulle küsimusi esitama, millele ma niikuinii ei vasta. Ja nüüd lase käia, venivillem, vanker on juba peaaegu silmapiirilt kadunud.”

      Jim võttis kirjakese ja läks, ning see on kõik, mida ma teie vennast tean, Sir Henry. Aga ma kardan väga …”

      “Härra Quatermain,” sõnas nüüd Sir Henry, “ma lähen oma venda otsima. Lähen tema jälgedes Suleimani mägedesse ja ka üle nende kui vaja, kuni ma ta leian või kuni ma kindlasti teada saan, et ta on surnud. Kas tulete minuga kaasa?”

      Ma olen, nagu ma vist juba kuskil ütlesin, väga ettevaatlik inimene, õieti lausa kartlik, ja see ettepanek hirmutas mind. Mulle tundus, et sellisele retkele minek tähendab kindlat surma, ja jättes kõrvale kõik muud kaalutlused, ei võinud ma veel surma minna, sest mul on poeg, kes vajab minu toetust.

      “Ei, tänan teid, Sir Henry, arvan, et ma ei tule,” vastasin. “Olen liiga vana niisuguste pöörasuste jaoks. Me lõpetaksime niisamuti nagu mu vaene sõber Silvestre. Mul on poeg, kes minust sõltub, ja seepärast ei tohi ma mõttetult eluga riskida.”

      Nii Sir Henry kui ka kapten Good näisid olevat väga pettunud.

      “Härra Quatermain,” sõnas esimene, “ma olen jõukas mees ja see asi on mul väga südamel. Te võite nõuda oma teenete eest mõistlikkuse piires nii kõrget tasu, kui iganes heaks arvate, ja see makstakse teile enne teeleasumist välja. Veel enam – ma teen korralduse, et juhul kui meid kõiki või teid peaks tabama õnnetus, kindlustatakse teie pojale korralik elatis. Sellest pakkumisest näete, kui hädavajalikuks pean ma teie osavõttu. Ja kui me õnnekombel siiski sinna jõuame ja leiame teemante, jagatakse need võrdselt teie ja Goodi vahel. Mina neid ei taha. Ent muidugi mõista on selline suusõnaline lubadus täiesti väärtusetu, ehkki see käib samuti ka elevandiluu kohta, kui meil peaks õnnestuma seda hankida. Te võite mulle esitada oma tingimused, härra Quatermain. Ja loomulikult kannan mina kõik retkega seotud kulud.”

      “Sir Henry,” vastasin talle, “see on kõige suuremeelsem pakkumine, mis mulle iial on tehtud, pakkumine, mille peale vaene kütt ja kaubitseja loomulikult ei tohi käega lüüa. Aga see on suurim ettevõte, millega mul kunagi tegemist on olnud, ja ma vajan aega, et selle üle järele mõelda. Annan teile vastuse enne, kui jõuame Durbanisse.”

      “Väga hea,” nõustus Sir Henry.

      Seepeale soovisin head ööd ja läksin oma kajutisse ning nägin und vaesest ammu surnud Silvestrest ja teemantidest.

      III PEATÜKK

      UMBOPA ASTUB MEIE TEENISTUSSE

      Olenevalt laeva sõidukiirusest ja ilmast kulub Kaplinnast Durbanisse reisimiseks neli kuni viis päeva. Mõnikord, kui halb ilm takistab maabumist East Londonis, kuhu pole seni ikka veel ehitatud seda suurepärast sadamat, millest nii palju räägitakse ja mis pidavat tohutult raha neelama, peab laev kakskümmend neli tundi ootama, kuni sadamapraamid saavad välja sõita ja kaubad kaldale toimetada. Seekord aga ei tulnud meil üldse oodata, sest madalikel polnud mainimisväärset murdlainetust ja puksiirid tulid viibimata, pikk rodu näotuid lamedapõhjalisi praame järel, millesse laadung hoolimatult kuhja loobiti. Ükskõik mis kastides peitus, läks raginal ja kolinal üle parda: oli seal siis Hiina portselan või riidepallid – kõike koheldi ühteviisi. Nägin, kuidas üks kast nelja tosina šampanjapudeliga tükkideks lendas ning kuidas šampanja valgus kihisedes ja vahutades räpase kaubapraami põhjas laiali. See oli toores raiskamine ja nähtavasti mõtlesid seda ka kahvrid praamil, sest nad leidsid paar terveks jäänud pudelit, lõid neil kaelad maha ja jõid sisu ära. Kuid vahuveinis peituv gaas hakkas neis ootamatult paisuma ja tundes end sellest puhevile minevat, veerlesid nad praamipõhjas ringi, kisendades, et see hea vedelik on “tagati”, see tähendab nõiutud. Kõnetasin neid laevatekilt ja rääkisin, et see on üks valge mehe kangemaid arstirohte ning et nad on nüüd niisama hästi kui kadunud mehed. Kahvrid läksid kaldale suurimas hirmus ja ma ei usu, et nad kunagi enam šampanjat suhu võtavad.

      Muide, kogu aeg, mil me üles Natali poole tossutasime, mõtlesin ma Sir Henry Curtise ettepaneku üle järele. Päeva või paari jooksul ei teinud me enam sellest juttu, kuigi ma pajatasin neile palju jahilugusid, aga ainult tõestisündinuid. Mul pole põhjust jahiseikluste asjus valesid välja mõelda, sest mees, kellele küttimine on elukutseks, saab niigi rääkida paljudest kummalistest sündmustest. Aga olgu see öeldud niisama jutujätkuks.

      Lõpuks, ühel ilusal jaanuariõhtul – see on meie kõige palavam kuu – lähenesime Natali rannikule, lootes piki randa edasi sõites päikeseloojanguks Durbani alla jõuda. East Londonist peale on rannik imekaunis oma punaste liivakivimägedega ja halja roheluse lappidega. Siin-seal elustavad seda kahvrite kraalid14 ning mere poolt palistab lainemurru valge riba, paiskudes kõrgete vahusammastena üles seal, kus vood vastu kaljusid põrkavad. Just enne Durbanit muutub maastik kuidagi eriti mitmekesiseks. Järskude nõlvadega uhteorgudes, mille on mägedesse uuristanud sajandite jooksul sealt allatormavad vihmaveed, sädelevad jõed; võsa, mis kasvab nii, nagu jumal on ta istutanud, näitab oma sügavat rohelust, teises toonis on haljad maisiväljad ja suhkruistandused, ning aeg-ajalt naeratab vaiksele merele mõni valge hoone, kroonides kogu panoraami ja andes sellele koduse ilme. Sest minu arvates vajab iga looduspilt, kui kaunis see ka poleks, märki inimese juuresolekust, mis selle tõesti alles täiuslikuks teeb. Võib-olla tuleb niisugune arvamus sellest, et olen nii kaua elanud metsikuis, asustamata paikades ja tunnen seepärast tsivilisatsiooni väärtust, kuigi see, tõsi küll, jahiloomad eemale peletab. Kahtlemata nägi Eedeni aed enne inimese loomist kaunis välja, aga ma mõtlen ikka, et veel kaunim pidi ta olema siis, kui Eeva ta ehteks sai.

      Meie loo juurde tagasi tulles olgu öeldud, et olime arvestanud pisut valesti ja päike oli juba ammu loojas, kui me Durbani all ankru merre heitsime ja kuulsime kahuripauku, mis kuulutas Durbani ausaile kodanikele, et Inglismaa post on sadamasse jõudnud. Oli juba liiga hilja ega olnud mõeldav samal ööl üle madalike sõita. Niisiis vaatasime, kuidas post päästepaadis maale viidi, ja läksime seejärel mõnusalt einestama.

      Kui me jälle tekile tulime, paistis kuu, kallates merele ja rannikule nii heledat sära, et sundis peaaegu kahvatama tuletorni laia kiiresti vilkuva valgusvihu. Rannalt hoovas magusat vürtsilõhna, mis tuletab mulle alati meelde vaimulikke laule ja misjonimaju, ning Berea kõrgendik säras sadades tuledes. Suurelt prikilt15, mis meie lähedal seisis, kostis madruste laulu, kes ankrut üles vinnasid, et valmis olla, kui tõuseb sobiv tuul. Ühesõnaga, oli suurepärane öö, öö, mäherdusi vaid Lõuna-Aafrikas vahel ette tuleb, ja see laotas rahu kõigi inimeste hinge, nagu kuu heitis oma hõbedase liniku üle kogu looduse. Isegi suur buldog, kes kuulus ühele oma lõbuks reisivale härrasmehele, näis alistuvat leebe öö mõjule, unustas oma iha õiendada arved paavianiga, kelle puur seisis bakil16, ja norskas mõnuledes kajutiukse ees, nähes kahtlemata õndsat und, et on oma vihavaenlasega valmis saanud.

      Meie kolmekesi – see tähendab Sir Henry Curtis, kapten Good ja mina – läksime ja istusime tüüriratta juurde ning vaikisime mõnda aega.

      “Noh, härra Quatermain,” ütles lõpuks Sir Henry, “kas olete minu ettepaneku üle järele mõelnud?”

      “Jah,” kõlas nagu kaja kapten Goodilt, “mis te sellest arvate? Loodan, et teete meile seda rõõmu ja saadate meid Saalomoni varakambriteni või kuhu iganes võis minna too džentelmen, keda teie Neville’i nime all tunnete.”

      Tõusin ja koputasin enne vastamist piibu tühjaks. Ma polnud veel otsust langetanud ja vajasin veel mõnda hetke, et lõplikult selgusele jõuda. Enne kui hõõguv tubakas merre langes, olin ma otsuse teinud. Just see viimane sekund otsustas asja. СКАЧАТЬ