Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus. Henry Rider Haggard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üks. Teie tasute kõik kulud ning kogu elevandiluu ja muu väärismaterjal, mis meie valdusse langeb, jagatakse kapten Goodi ja minu vahel.

      Punkt kaks. Enne kui me teele asume, maksate mulle viissada naela, kusjuures mina kohustun teid truult teenima, kuni te otsustate ettevõttest loobuda või kuni me selle edukalt lõpetame – või kuni meid tabab õnnetus.

      Punkt kolm. Enne teeleminekut teete korralduse, mille põhjal minu surma või raske vigastuse puhul makstakse mu pojale Harryle, kes õpib Londonis Guy hospidalis arstiteadust, viie aasta jooksul kakssada naela aastas – pärast seda peaks ta olema võimeline ise leiba teenima, kui temast üldse asja saab. See on minu arvates kõik ja ma usun, et seda pole just vähe.”

      “Ei,” vastas Sir Henry, “ma nõustun nende tingimustega meeleldi. See ettevõte on mul väga südamel ja ma maksaksin teie abi eest rohkemgi, arvestades teile teada olevaid ebatavalisi ja ainulaadseid andmeid.”

      “Kahju siis, et ma ei küsinud rohkem, aga ma ei tagane oma sõnast. Ja nüüd, kus olen esitanud oma nõudmised, avaldan teile põhjused, miks tegin otsuse kaasa tulla. Kõigepealt, mu härrad, olen teid viimastel päevadel jälginud, ja kui te seda minu poolt häbematuks ei pea, ütleksin, et meeldite mulle, ja ma usun, et me ühises ettevõttes omavahel hästi hakkama saame. See on küllaltki oluline, lubage seda kinnitada, kui ees seisab selline pikk reis nagu meil.

      Mis puutub nüüd otseselt retkesse, siis ütlen teile avameelselt, Sir Henry ja kapten Good: ma ei usu, et me sellest eluga pääseme – see tähendab juhul, kui teeme katset tungida üle Suleimani mägede. Milline oli vana dom da Silvestra saatus kolmsada aastat tagasi? Milline oli tema järeltulija saatus kahekümne aasta eest? Milline oli teie venna saatus? Ütlen teile avalikult, mu härrad, et kuna nende saatus oli selline, siis usun, et samasugune saab osaks ka meile.”

      Peatusin, et jälgida oma sõnade mõju. Kapten Good näis muutuvat pisut rahutuks, kuid Sir Henry nägu jäi liikumatuks. “Peame õnne katsuma,” sõnas ta.

      “Te võib-olla imestate,” jätkasin siis, “miks mina, kes ma olen, nagu ma teile juba ütlesin, kartlik inimene, seesuguse veendumusega siiski säherduse retke ette võtan? Selleks on kaks põhjust. Esiteks olen ma fatalist ja usun, et minu tund tuleb täiesti sõltumatult mu enda tegevusest ja tahtest ning et kui mulle on määratud minna Suleimani mägedesse ja seal elu kaotada, siis ma sinna ka lähen ja seal suren. Kõigevägevamal jumalal on minuga kahtlemata oma plaan ja seepärast pole mul vaja selle üle muret tunda. Ja teiseks – ma olen vaene mees. Ligi nelikümmend aastat olen ma küttinud ja kaubitsenud, aga kunagi pole ma teeninud rohkem kui elu ülalpidamiseks vaja. Ma ei tea, mu härrad, kas teil on aimu sellest, et elevandiküti keskmine eluiga, arvestatuna sellest hetkest, kus ta oma ameti juurde asub, on neli kuni viis aastat. Te näete niisiis, et ma olen elanud üle oma ametivendade seitse põlve ja mul on põhjust arvata, et mu tund ei või niikuinii enam kaugel olla. Kui mind peaks mu hariliku tegevuse juures tabama õnnetus, siis ei jääks pärast mu võlgade tasumist järele midagi, mis oleks mu pojale Harryle toetuseks, kuni ta ise endale leiba teenima võib hakata, nüüd aga on ta viieks aastaks kindlustatud. Selles ongi kogu asja tuum…”

      “Härra Quatermain,” sõnas Sir Henry, kes oli mind suurima tähelepanuga kuulanud, “motiivid, mis sunnivad teid osa võtma ettevõttest, mis teie arvates võib lõppeda ainult katastroofiga, seavad teid kõige paremasse valgusse. Kas teil on õigus või mitte, seda võib loomulikult näidata ainult aeg ja sündmuste käik. Kuid olgu teil õigus või mitte, ütlen teile otsekohe, et viin selle asja lõpule, olgu see lõpp siis õnnelik või õnnetu. Mul jääb vaid lisada, et kui meile peakski pähe koputatama, laseme enne siiski relvadel pisut kõnelda, eks ole, Good.”

      “Jah, muidugi,” kinnitas kapten, “me oleme kõik kolm harjunud hädaohule vastu astuma ning mitmesugustes olukordades oma elu eest väljas olema, nii et ei ole põhjust praegugi taganeda. Ja nüüd teen ma ettepaneku minna salongi ja oma edušansid vaatluse alla võtta.” Vaatlesimegi siis neid.. läbi õllekannu põhja.

      Järgmisel päeval läksime maale ja ma paigutasin Sir Henry ja kapten Goodi väikesesse majauberikku, mille ma endale Berea nõlvale olen ehitanud ja mida ma oma koduks nimetan. Seal on ainult kolm tuba ja köök. Majake on rohelisest telliskivist, plekk-katusega, aga teda ümbritseb ilus aed; paremaid lokvapuid pole ma kuskil näinud ja samuti on mul mõned kenad noored mangod, millest ma loodan palju. Sain need botaanikaaia juhataja käest. Aia järele vaatab üks minu vana kütt, nimega Jack, kellel pühvel Sikukunisimaal nii pahasti puusaluu murdis, et mehest enam kunagi jahimeest ei saa. Aga ta võib väikest viisi tööd nokitseda ja aia eest hoolitseda – sünnilt on ta nimelt grikva. Suulus ei suuda te kunagi aiatöö vastu huvi äratada. See on rahulik tegevus ja rahulikud toimetused temale ei istu.

      Sir Henry ja Good magasid väikeses telgis, mille me aia kaugemas sopis apelsinipuude all üles lõime, sest majas ei jätkunud nende jaoks ruumi. Aroom, mis hoovab apelsiniõitest, ja nii rohelised kui ka juba kuldsed viljad (Durbanis võib neid kõiki näha korraga ühel puul) teevad selle minu arvates väga meeldivaks ööbimiskohaks, sest siin Bereal on meil vähe moskiitosid – muidugi, kui ainult ei juhtu tulema ebatavaliselt ägedat vihmahoogu.

      Et aga nüüd jälle jutujärjega edasi jõuda – sest kui ma seda ei tee, Harry, siis tüdid sa minu jutustusest ammu enne, kui me Suleimani mägedele ronime –, kui olin kord juba otsustanud kaasa minna, asusin tegema vajalikke ettevalmistusi. Esiteks hankisin Sir Henrylt dokumendi, mis sind, mu poiss, õnnetuse korral rahaliselt oleks kindlustanud. Selle seadusliku vormistamisega oli mõningaid raskusi, sest Sir Henry oli siin võõras ja summad, millega oli vaja opereerida, asusid teisel pool ookeani. Lõpuks korraldati see asi siiski ühe advokaadi abiga, kes nõudis oma teenete eest kakskümmend naela – hind, mida mina igatahes lausa röövimiseks pidasin. Seejärel realiseerisin oma tšeki viiesajale naelale.

      Kui olin end nende ettevaatusabinõudega igati kindlustanud, ostsin Sir Henry ülesandel vankri ja härjarakendi – kõik esmaklassilised. Vanker oli kakskümmend kaks jalga pikk, raudassidega, väga tugev, väga kerge ja läbini hästi kuivatatud puidust. Ta polnud mitte päris uus, sest oli juba teinud ühe otsa teemandiväljadele ja tagasi, aga minu meelest oli see paremgi, sest nüüd võisin kindel olla, et vanker on korralikust materjalist. Kui vankril on mõni nõrk koht või kuskil tükk toorest puitu sees, siis tuleb see juba esimesel retkel tingimata ilmsiks. Meie sõiduk oli, nagu siinpool öeldakse, poolkattega vanker – see tähendab, et tal oli kaetud ainult tagumine osa kaheteistkümne jala pikkuselt, kuna eesmine osa oli katteta. Sinna paigutasime kõik vajalikud esemed, mis meil tuli kaasa võtta. Tagumisse, kaetud ossa, mahutasime nahast koi – aseme, milles oli ruumi kahele inimesele –, samuti püssivarna ja mitmed muud väiksemad tarbeasjad. Maksin kõige eest kokku sada kakskümmend viis naela ja leian, et sain odavalt kätte.

      Siis ostsin toreda kahekümnest suulu härjast koosneva rakendi, millel olin juba paar aastat silma peal hoidnud. Tavalises rakendis on kuusteist looma, aga ma võtsin igaks juhuks neli rohkem, et vajaduse korral kaotusi tasa teha. Suulu härjad on väikesed ja kerged, poole väiksemad kui afrikanderi härjad, keda üldiselt vedudel kasutatakse, kuid seal, kus afrikanderid nälga kärvavad, jäävad nemad ellu, ja mõõduka koormaga teevad nad viis miili päevas rohkem, sest on väledamad ega hõõru nii kergesti sõrgu hellaks. Ja mis veel tähtsam – nad olid hästi soolatud, see tähendab, et olid töötanud kõikjal Lõuna-Aafrikas ja seepärast suhteliselt immuunsed hematuuria vastu, mis nii sageli tapab terve rakendi, kui satutakse võõrale rohumaale. Kopsutaudi vastu aga, mis on kopsupõletiku äge vorm ja siin maal väga levinud, olid nad kõik saanud kaitsepookimise. Selleks tehakse härja sabasse sisselõige ja seotakse sinna tükike sellesse taudi lõpnud härja kopsust. Tagajärjeks on, et loom haigestub, põeb haiguse kergel kujul läbi, kusjuures saba langeb enamasti alati umbes jala kaugusel sabajuure küljest ära, ja härg edaspidi enam ei nakatu. Näib võib-olla СКАЧАТЬ