Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus. Henry Rider Haggard

Чтение книги онлайн.

      KUNINGAS SAALOMONI KAEVANDUSED

      SISSEJUHATUS

      Nüüd, kus see raamat on trükitud ja peagi lugejate kätte minemas, rõhub mind raskelt teadmine, et selles on nii stiili kui ka sisu osas suuri puudusi. Mis puutub viimasesse, siis võin vaid öelda, et see ei taotlegi olla täielik aruanne kõigest sellest, mida me kuulsime ja nägime. Meie retkega Kukuaanamaale oli seotud paljugi asju, millest ma oleksin meeleldi pikalt-laialt pajatanud, millele aga nüüd vaevalt vihjatakse. Nende hulgas on huvitavad legendid soomussärkidest, mis päästsid meid surmast suures lahingus Loo all, samuti ka Vaikijatest ehk kolossidest, mis seisavad Stalaktiitkoopa sissepääsul. Veel enam: kui oleksin endale vaba voli andnud, oleksin meelsasti käsitlenud suulu ja kukuaana keelemurrete erinevusi, millest mõned on minu arvates väga tähendusrikkad. Tulus oleks ka olnud pühendada paar lehekülge Kukuaanamaa omapärasele floorale ja faunale1. Samuti jäi käsitlemata äärmiselt huvitav teema, mida allpool ainult põgusalt on puudutatud – nimelt tollel maal kehtiv suurepärane sõjaväeorganisatsioon, mis minu arvates on võrratult täiuslikum sellest, mille Tšaka2 Suulumaal maksma pani, kuna see võimaldab mobilisatsiooni veelgi kiiremini teostada ega nõua kahjulikku sundusliku tsölibaadi3 süsteemi. Ja lõpuks, ma pole peaaegu midagi rääkinud kukuaanade kodustest ja perekondlikest tavadest, millest mõned on üpris iseäralikud, samuti ka mitte nende suurest vilumusest metallide sulatamises ning sepatöös. Selle kunsti on nad arendanud märkimisväärsele kõrgusele, mille parimaks tunnistajaks on nende tõllad ehk rasked viskenoad: nende relvade käepidemed on taotud rauast ja tera heast terasest, mis suure osavusega on sobitatud rauast tüviku külge. Asi on nimelt selles – ja minu arvamusega ühinesid ka Sir Henry Curtis ja kapten Good –, et kõige õigem tundus olevat jutustada oma lugu lihtsal ja otsekohesel viisil ja jätta kõigi nende teemade lähem käsitlus edaspidiseks, ükskõik millises vormis see siis peaks soovitavaks osutuma. Seni aga olen ma iseenesestki mõista rõõmuga valmis andma kõigile, keda sellised asjad huvitavad, igasugust informatsiooni, niipalju kui see minu võimuses on.

      Nüüd jääb mul veel ainult vabandust paluda oma tahumatu kirjutamisviisi pärast. Võin oma õigustuseks vaid öelda, et olen harjunud käsitsema rohkem püssi kui sulge ega või pretendeerida ülevatele kirjanduslikele keerdudele ja konksudele, mida ma romaanides tähele panen – sest vahetevahel meeldib mulle lugeda läbi mõni romaan. Arvatavasti on need keerud ja konksud väga soovitavad ja ma kahetsen, et pole osanud neid juurde panna; samal ajal aga tundub mulle, et lihtsad asjad on siiski alati kõige mõjuvamad ja et raamatuid on kergem mõista, kui nad on kirjutatud arusaadavas keeles, kuigi mul ehk pole õigust niisuguses asjas oma arvamust esitada. Kukuaanamaal on käibel kõnekäänd: “Vahedat oda pole vaja läikima nühkida”, ja samast põhimõttest lähtudes julgen loota, et tõepärane lugu, kui tahes kummaline see ka poleks, ei nõua kaunisõnalisi ehteid.

      I PEATÜKK

      KOHTUN SIR HENRY CURTISEGA

      On õige imelik, et minu eas – sain viimasel sünnipäeval viiekümne viie aastaseks – haaran järsku sule ja katsun kirja panna üht ebatavalist lugu. Ma ei tea veel isegi, mis laadi lugu sellest õieti tuleb – kui ma meie retke kirjeldamisega üldse kunagi lõpuni jõuan. Olen oma elus, mis tundub mulle õige pikana, üpris palju korda saatnud – võib-olla seepärast, et hakkasin nii noorelt tööle. Vanuses, kui teised poisid veel koolis käivad, teenisin mina juba vanas koloonias4 kaubitsemisega leiba. Sellest ajast peale olen vahetpidamata kaubelnud, küttinud, lahinguid pidanud ja maapõuevarasid otsinud. Aga rikkaks sain ma alles kaheksa kuud tagasi. Nüüd, kus mul varandus käes, võin öelda, et see on tõesti suur, ja ma ei teagi veel, kui palju teda just on. Ometi ei usu ma, et oleksin nõus selle eest veel kord läbi tegema kõik, mis juhtus viimase viieteistkümne või kuueteistkümne kuu jooksul. Ei, isegi siis mitte, kui teaksin, et tulen sellest lõpuks koos varandusega terve nahaga välja. Olen ju vaikse loomuga inimene ega armasta vägivalda, ja üldse on mul seiklemisest kõrini. Imestan isegi, miks ma seda raamatut kirjutama hakkasin – see pole hoopiski minu ala. Mul pole kirjanduslikke kalduvusi, kuigi olen suur vana testamendi ja samuti ka “Ingoldsby legendide”5 austaja. Püüan siis esitada oma põhjendused – lihtsalt selleks, et näha, kas mul neid üldse on.

      Esimene põhjus: Sir Henry Curtis ja kapten John Good palusid mind kirjutada.

      Teine põhjus: istun siin Durbanis oma haige vasaku jala pärast. Sellest ajast peale, kui tolle neetud lõvi kätte jäin, teeb jalg mulle sageli piina ja just praegu annab see end jälle üsna kõvasti tunda, pannes mind lonkama rohkem kui kunagi varem. Lõvi hambad peavad olema mürgised, sest kuidas on muidu võimalik, et juba paranenud haavad löövad ikka uuesti lahti ja, pange tähele, enamasti samal aastaajal, mil te selle vea külge saite. Kui inimene on lasknud oma elus kuuskümmend lõvi või rohkem nagu mina, siis on väga narr lugu, kui kuuekümne esimene järab teie jala ära nagu mõne tubakajunni. See rikub kindlakskujunenud korda ja kõiki muid kaalutlusi kõrvale jättes pean ütlema, et olen korraarmastaja inimene ning niisugused asjad mulle ei meeldi. See olgu öeldud muuseas.

      Kolmas põhjus: tahan, et mu pojal Harryl, kes on ühes Londoni hospidalis arstiks õppimas, oleks midagi, mis teda lõbustaks ja hoiaks teda kas või nädalaks ajaks üleannetusi tegemast. Küllap haiglatöögi tüütab ja läheb vahel õige igavaks, sest isegi laipade lahkamisest võib lõpuks isu täis saada. See lugu aga, olgu ta muud mis tahes, ei ole vähemalt igav, ja päevaks-paariks, kuni Harry meie seiklusi loeb, annab see tema argipäevale pisut elavust.

      Neljas ja viimane põhjus: tahan jutustada kõige kummalisemat lugu, mida tean. See kõlab ehk veidralt, eriti kui pidada silmas, et kogu selles loos pole ühtki naist – välja arvatud Foulata. Ent pidage! Ka Gaguul, kui ta üldse oli naine ja mitte paharet. Aga tema oli vähemalt saja-aastane ja seega mitte enam abieluealine, nii et teda ma ei loe. Igatahes võin ma päris kindlasti öelda, et terves loos pole ühtki seelikut.

      Ja nüüd peaksin end vist ikkesse panema. See on väga raske koht ja mul on tunne, nagu oleks mu vanker telgedeni rappa vajunud. Aga “sutjes, sutjes”, nagu buurid ütlevad – mul pole aimugi, kuidas nad seda kirjutavad –, küllap veame tasapisi välja. Tugev rakend tuleb lõpuks ikka läbi, kui loomad just liiga kehvad ei ole. Kehvade härgadega ei jõua te iial kuskile. Ja nüüd teen algust.

      Mina, Allan Quatermain, pärit Durbanist Natalis, džentelmen, vannun ja ütlen.. Jah, nii alustasin ma kohtus oma tunnistust vaese Khiva ja Ventvögeli kurva surma kohta, kuid raamatule ei tundu see siiski päris õige algus olevat. Ja pealegi, kas ma olengi džentelmen? Kes on õieti džentelmen? Mulle pole see päris selge ja ometi on mul olnud küllalt tegemist mustadega – ei, selle sõna “mustad” kriipsutan maha, sest see ei meeldi mulle. Olen näinud pärismaalasi, kes on džentelmenid, ja seda tunnistad ka sina, Harry, mu poiss, veel enne, kui sa selle looga lõpule oled jõudnud, ja ma olen näinud alatuid valgeid, kellel on tohutu palju raha ja kes on just alles kodumaalt tulnud, aga kes ei ole mitte džentelmenid.

      Olgu kuidas on, ma olen sündinud džentelmenina, kuigi ma pole kogu oma elu olnud muud kui vaene ringirändav kaubitseja ja kütt. Kas ma aga džentelmeniks olen jäänud, seda ma ei tea, jäägu see teie otsustada. Taevas teab, et ma olen seda püüdnud. Olen omal ajal maha löönud palju inimesi, aga ma pole kunagi olnud alatu mõrtsukas ega määrinud oma käsi süütu verega, vaid olen tapnud ainult enesekaitseks. Mina olen sel põhimõttel alati toiminud ja ma loodan, et seda mulle süüks ei panda, kui mu tund tuleb. Mis parata, maailm on halastamatu ja õel, ja nii tagasihoidlik inimene, kui ma olengi, on mind tihti võitlusse kistud. Ma ei oska öelda, kas mul on õigus olnud või mitte, aga ma pole vähemalt iialgi varastanud, СКАЧАТЬ