Jumala riik on teie sees. Lev Tolstoi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teha nägu, et too küsimus on kellelgi juba ammuilma täiesti selgelt ja rahuldavalt lahendatud ning et sellest ei tasu rääkida.

      Viiendat võimalust kasutavad kõik vähem või rohkem kultuursed vaimlised kirjanikud, s.t need, kes peavad enese jaoks loogikaseadusi kohustuslikuks. Teades, et vastuoksust Kristuse õpetuse, millest sõnades tunnistust anname, ja kogu meie elukorralduse vahel ei saa sõnadega lahti harutada ning seda käsitledes võib selle vaid veel ilmselgemaks muuta, hiilivad nad suurema või väiksema osavusega sellest mööda, tehes näo, et küsimus kristluse ühendamisest vägivallaga on juba lahenduse leidnud või seda ei eksisteerigi.32

      Enamik minu raamatu kriitikuid kasutab seda võimalust. Ma võiksin esitada kümneid näiteid seesugusest kriitikast, milles ilma erandita korrutatakse üht ja sedasama: kõneldakse kõigest, kuid ainult mitte sellest, mis moodustab raamatu peamise ainese. Iseloomuliku näitena säärasest kriitikast toon ära artikli kuulsalt ja rafineeritud stiiliga inglise kirjanikult ja jutlustajalt Farrarilt,33 suurelt möödahiilimiste ja mahavaikimiste meistrilt, nagu seda on paljud õpetatud teoloogid. See artikkel on trükitud Ameerika ajakirjas Forum 1888. aasta oktoobris.

      Sõnastanud heas usus lühidalt minu raamatu sisu, ütleb Farrar:

      „Tolstoi jõudis veendumusele, et maailma on haledasti tüssatud, kui inimesi on veendud, et Kristuse õpetus „ärge pange vastu kurjale või kurjaga“ on ühildatav sõja, kohtute, surmanuhtluse, lahutuste, vande, rahvuslike kirgede ning üleüldse enamiku kodanliku ja ühiskondliku elu asutustega. Ta usub nüüd, et Jumala riik saabub siis, kui inimesed hakkavad täitma Kristuse viit käsku, nimelt: 1) elama rahus kõigi inimestega; 2) pidama puhast eluviisi; 3) mitte andma vandeid; 4) mitte kunagi panema vastu kurjale ja 5) loobuma rahvuslikust vahetegemisest.“

      Ta ütleb: „Tolstoi eitab, nagu oleks vana testament ja apostlite kirjad Jumalast ilmutatud, eitab kõiki kiriku dogmasid, nagu kolmainsus, lunastus, püha vaimu allatulek, samuti vaimulikkonda, ning tunnistab vaid Kristuse sõnu ja käske. … Kuid kas seesugune Kristuse õpetuse tõlgitsemine on õige?“ küsib ta. „Kas kõik inimesed on kohustatud toimima nii, nagu õpetab Tolstoi, s.t pidama Kristuse viit käsku?“

      Nii ootadki, et sellele peamisele küsimusele, mis üksi võis ärritada inimest kirjutama artiklit raamatust, vastaks ta, et Kristuse õpetuse too tõlgendus on õige ja seda on tarvis järgida või et seesugune tõlgitsus on väär; tõestaks, miks, ja annaks neile sõnadele, mida ma vääriti seletan, teise, õige tõlgenduse. Kuid midagi niisugust ei tehta. Farrar väljendab üksnes „veendumust“, et „Tolstoi, ehkki ajendatud kõige õilsamast siirusest, sattus Evangeeliumi mõtet ja Kristuse meelelaadi (mind) ning tahet enda järgi ja ühekülgselt tõlgendades eksitusse“.

      Pole lähemalt seletatud, milles seisneb too eksitus, öeldakse vaid: „Laskuda siinses artiklis selle tõestamisse on võimatu, sest olen juba ületanud mulle eraldatud leheruumi.“

      Ja ta lõpetab rahuliku südamega:

      „Kui lugeja aga tunneb end nõutuna mõttest, et ta on kristlasena nagu Tolstoigi kohustatud hülgama oma tavapärased elutingimused ja elama lihtsa töölisena, siis las ta rahuneb ning juhindub printsiibist Securus judicat orbis terrarum.34 Ta jätkab: „Väikeste eranditega on kogu kristlus alates apostlite aegadest kuni meie päevini jõudnud veendumusele, et Kristuse eesmärk oli anda inimestele suur printsiip, mitte lõhkuda kogu inimühiskonna alused, mis põhinevad jumalikul ettemääratusel (sanction) ja paratamatusel. Kui minu siht oleks tõestada, kui ilmvõimatu on kommunismi õpetus, mille Tolstoi rajab jumalikele paradoksidele (sic!) ja mida võib tõlgitseda vaid ajalooliste printsiipide alusel kooskõlas Kristuse õpetamise kõigi meetoditega, nõuaks see enam ruumi, kui on minu käsutuses.“

      Mäherdune mure, tal ei ole ruumi! Kummaline lugu, juba 15 sajandit pole kellelgi ruumi tõestada seda, et Kristus, keda me tunnistame, ei rääkinud sugugi seda, mida ta rääkis. Nad võiksid tõestada, kui ainult tahaksid. Kuid ei tasu tõestada seda, mida kõik teavad. Piisab öelda: Securus judicat orbis terrarum.

      Ja niisugune oli eranditult kogu kriitika kultuurseilt usklikelt inimestelt, kes sellest lähtuvalt mõistavad oma olukorra ohtlikkust. Ainus väljapääs oli nende jaoks lootus sellele, et kasutades kiriku, põlisuse, pühaduse autoriteeti, võib lugejat heidutada, meelitada kõrvale mõttelt lugeda läbi Evangeelium ja ise oma aruga küsimus läbi kaaluda. Ja see õnnestubki.

      Kellele tuleks tegelikult pähe, et see, mida kõik need arhidiakonid, piiskopid, arhipiiskopid, pühad sinodid ja paavstid seesuguse veendumuse ja pidulikkusega sajandist sajandisse korrutavad, on nurjatu vale ja laim, mille nad Kristuse kaela ajavad, kindlustamaks enesele sissetulekut, mida on neil tarvis magusaks eluks teiste inimeste kaela peal, vale ja laim, mis on sedavõrd ilmne, eriti nüüd, et ainus võimalus seda valet jätkata seisneb selles, et inimesed ära kohutada oma enesekindlusega, oma jultumusega.

      See on kõik see, „mis viimasel ajal on sündinud sõjaväelistes riigiasutustes: kohtupeegliga35 laua otsas, imperaatori elusuuruses portree all istuvad vanad tähtsad regaalidega tšinovnikud ning jutlevad vabalt ja sundimatult, teevad märkmeid, käsutavad ning kutsuvad välja. Siin on ka hea väljanägemisega siidses rjassas vanamees, esiletükkivad hallid juuksed epitraheeli alt välja turritamas, rist kaelas – preester analogioni ees, millel lamab kuldrist ühes kulda sepistatud Evangeeliumiga.

      Kutsuvad välja Ivan Petrovi. Tuleb ette halvasti ja räpaselt riides äraehmatatud noormees, kes tõmblevate näolihaste ja läikivate vilavate silmade ning katkendliku häälega, peaaegu sosinal lausub: „Ma … seaduse järgi … ma kui kristlane … ei või …“

      „Mis ta seal pomiseb?“ küsib eesistuja kannatamatult silmi vidutades ja kuulatades, pead raamatust tõstes.

      „Kõnele valjemalt!“ käratab talle kiiskavate pagunitega polkovnik.

      „Ma … ma … kui kristlane …“

      Ja lõpuks selgub, et noormees keeldub sõjaväeteenistusest, kuna on kristlane.

      „Ära räägi lollust. Võta oma mõõt. Doktor, võtke vaevaks üle mõõta. Kõlbab?“

      „Kõlbab.“

      „Püha isa, tooge ta vannet andma.“

      Keegi mitte üksi pole kohmetunud, vaid isegi ei pööra tähelepanu sellele, mida too ärahirmutatud, armetu noormees laliseb. „Nad lalisevad kõik midagi, aga meil pole mahti, tarvis veel palju seesuguseid vastu võtta.“

      Nekrut tahab veel midagi öelda. „See on Kristuse käsu vastu.“

      „Minge-minge, teatakse ilma teietagi, mis on käsu järgi ja mis mitte, aga teie suunduge edasi. Püha isa, pange talle mõistus pähe. Järgmine: Vassili Nikitin.“

      Ja värisev noormees viiakse välja. Ja kellele – valvureile, Vassili Nikitinile, keda sisse tuuakse, kõigile, kes seda stseeni kõrvalt nägid, tuleks pähe, et too noormehe ebaselge lühikene jutt, mille ametnikud summutasid, kätkeb endas tõde, aga need valjud, pidulikult lausutud iseteadlike, rahulike tšinovnikute ja preestri kõned on vale, pettus?

      Sellist muljet ei jäta mitte ainult Farrari artiklid, vaid kõik need pidulikud jutlused, ajaleheartiklid ja raamatud, mis ilmuvad välja igast kaarest, kui ainult kusagil hakkab viivuks nähtavale tulema tõde, mis paljastab valitsevat valet. Sedamaid alustatakse pikkade, tarkade, peenekoeliste, pidulike keskustelude või kirjutistega küsimuste üle, mis teemat puudutavad, kuid vaikivad СКАЧАТЬ