Jumala riik on teie sees. Lev Tolstoi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teosed, on tšehh Chelčický13 raamatu saatus – raamat sai tuntuks alles hiljuti ega ole tänini veel trükitud.

      Peagi pärast oma raamatu ilmumist sain ma Prahast ühelt sealse ülikooli professorilt kirja, mis teatas mulle, et on olemas tšehh Chelčický mitte kunagi mitte kusagil trükivalgust näinud teos 15. sajandist, mis kannab pealkirja „Usuvõrk“. Selles teoses, nagu mulle kirjutas professor, ütles Chelčický neli sajandit tagasi välja sellesama vaate tõelisele ja väärale kristlusele, mille tõin mina välja töös „Milles seisneb minu usk?“. Professor kirjutas mulle, et Chelčický teos tuleks esimest korda välja anda tšehhi keeles Peterburi Teaduste Akadeemia ajakirjas. Omamata võimalust hankida tööd ennast, püüdsin ma tutvuda sellega, mis Chelčický’st teada, ja andmed sain ma ühest saksakeelsest raamatust, mille läkitas mulle seesama Praha professor, ja Põpini14 tšehhi kirjandusloost. Näe, mida ütleb Põpin:

      „„Usuvõrk“ on Kristuse õpetus, mis peaks tõmbama inimese välja elumere ja selle kõveruse tumedaist sügavusist. Tõeline usk seisneb selles, et uskuda jumalasõna; kuid nüüd on tulnud säärane aeg, mil inimesed peavad tõelist usku ketserluseks, ja seepärast peab mõistus näitama, milles seisneb tõeline usk, kui keegi seda ei tunne. Pimedus on varjanud ta inimeste eest ning nad ei tunne ära Kristuse tõelist seadust.

      Selle seaduse seletamiseks osutab Chelčický kristliku koguduse esialgsele ülesehitusele, sellele ülesehitusele, mida tema sõnul rooma kirikus praegu nurjatuks ketserluseks loetakse.

      Too esiaja kirik oli tema isiklikuks võrdsusele, vabadusele ja vendlusele rajatud ühiskonnakorralduse ideaaliks. Chelčický arvates säilitab kristlus tänini eneses neid põhimõtteid, on tarvis vaid, et ühiskond keeraks tagasi tema puhta õpetuse manu, ning siis muutuks üleliiaseks igasugune teine elukorraldus, mille tarbeks on vaja kuningaid ja paavste: kõiges oleks armastuse seadusest üksi küllalt …

      Ajalooliselt omistab Chelčický kristluse allakäigu Constantinus Suure ajale, kelle paavst Silvester I kõigi tolle paganlike kommete ja eluga kristlusse tõi. Constantinus õnnistas omakorda paavsti ilmaliku rikkuse ja võimuga. Sellest ajast alates on mõlemad võimud teineteist pidevalt aidanud ning püüelnud üksnes välise au suunas. Doktorid ja magistrid ning vaimulik seisus hakkasid muret tundma vaid selle pärast, et alistada kogu maailm oma võimu alla, relvastasid inimesi tapmiseks ja röövimiseks üksteise vastu ning on sootuks hävitanud kristluse usus ja elus. Chelčický eitab täielikult õigust sõjaks ja surmanuhtluseks: iga sõdur, isegi „rüütel“, on vaid vägistaja, kurjategija ja tapja.“

      Sedasama on öeldud mõningaste biograafiliste täpsustuste ja väljavõtetega Chelčický kirjavahetusest saksakeelses raamatus.

      Saanud sel teel teada Chelčický õpetuse sisu, ootasin ma seda suurema maldamatusega „Usuvõrgu“ ilmumistAkadeemia ajakirjas. Kuid möödus aasta, kaks, kolm – raamatut ei ilmunud. Alles 1888. aastal sain teada, et raamatu trükkimisel ei jõutud alustamisest kaugemale. Ma hankisin korrektuurilehed sellest, mis oli trükitud, ja lugesin raamatu läbi. Raamat on igas mõttes hämmastav.

      Põpin annab selle sisu täiesti õigesti edasi. Chelčický peamine mõte on see, et kristlus, mis heitis Constantinuse ajal võimuga ühte ning jätkas õilmitsemist neis oludes, on täielikult moondunud ning lakanud olemast kristlus. Chelčický paneb oma teose pealkirjaks „Usuvõrk“ seepärast, et võttes epigraafiks Evangeeliumi salmi õpilaste kutsumisest selleks, et neist saaksid inimestepüüdjad, arendas ta võrdlust edasi: „Kristus püüdis õpilaste vahendusel oma usuvõrku kogu maailma, kuid suured kalad, lõhkudes võrgu, hüppasid sellest välja ja nende suurte kalade tekitatud aukudest lahkusid ka kõik ülejäänud, nii et võrk jäi peaaegu tühjaks.“

      Suured kalad, kes lõhkusid võrgu, on valitsejad, imperaatorid, paavstid, kuningad, kes, ütlemata lahti võimust, võtsid vastu mitte kristluse, vaid selle maski.

      Chelčický õpetab sedasama, mida õpetasid ja õpetavad praegu mittevastupanijad mennoniidid, kveekerid, aga varasemail aegadel bogomiilid, paulikiaanid ja paljud teised. Ta õpetab seda, et kristlus, mis nõuab oma järelkäijailt alandlikkust, tasasust, lahkust, solvangu andestamist, teise põse etteseadmist, kui lüüakse ühele, vaenlasearmastust, on kokkusobimatu vägivallaga, mis on vältimatu tingimus võimu juures.

      Chelčický tõlgenduse kohaselt ei või kristlane mitte ainult olla ülemus või sõdur, vaid ei või võtta ka mistahes moel osa valitsemisest, ei või olla kaupmees ega isegi maaomanik, ta võib olla vaid käsitööline ehk maaharija.

      See raamat on üks haruldastest, tuleriitadelt pääsenud raamatuist, mis paljastab ametlikku kristlust. Kõik seesugused raamatud, mida tembeldatakse ketserlikeks, on põletatud ühes autoritega, nii et vanu teoseid, mis paljastaksid ofitsiaalse kristluse ususalgamist, on väga vähe, ja seetõttu on see raamat iseäranis huvitav.

      Kuid lisaks sellele, et see on huvitav, kuidas sellele ka ei vaataks, on raamat üks mõtteloo tähelepanuväärsemaid teoseid ka sisu sügavuse poolest, rahvaliku keele hämmastava jõu ning ilu poolest, oma iidsuse poolest. Aga seejuures on raamat jäänud juba üle nelja sajandi trükkimata ning jääb tundmatuks, õpetatud spetsialistid välja arvatud.

      Tundub, et kõik kveekerite, Garrisoni, Ballou’ ja Chelčický seda tüüpi teosed, mis väidavad ja kinnitavad Evangeeliumi alusel, et meie maailm mõistab Kristuse õpetust vääralt, peaksid õhutama huvi, rahutust, kõmu ja vaidlusi nii karjaste kui ka karjatatavate seas.

      Näikse, et seda tüüpi teosed, mis puudutavad kristliku õpetuse tõelikku olemust, peaksid, olema üksipulgi läbi analüüsitud ning tunnistatud õigeks või tagasi lükatud ning kummutatud.

      Kuid midagi niisugust pole juhtunud. Kõigi nende teostega kordub üks ja seesama. Kõige erinevamate vaadetega inimesed, nii usklikud kui ka – mis on hämmastusväärne – uskmatud liberaalid, justkui olles kokku rääkinud, vaikivad need ühtesoodu kangekaelselt maha ning kõik see, mida inimesed teevad Kristuse õpetuse tõelise mõtte selgitamiseks, jääb teadmatuks või vajub unustuse hõlma.

      Kuid veelgi hämmastavam on kahe teose, mille olemasolust sain samuti teada seoses oma raamatu ilmumisega, tundmatuks jäämine. Need on Dymondi raamat „On War“15 – „Sõjast“, mis anti esimest korda välja Londonis 1824. aastal, ja Daniel Musseri „Mittevastupanust“, kirjutatud 1864. aastal. Nende raamatute tundmatuksjäämine on seda hämmastavam, et, rääkimata nende väärtusest, käsitlevad mõlemad raamatud mitte niivõrd teooriat, kuivõrd teooria praktilist ellurakendamist, kristluse suhet armeeteenistusse, mis on nüüd üldise sõjaväekohustuse16 juures iseäranis tähtis ja huvitav.

      Küsitakse ehk, kuidas peab toimima sõjaväekohuslane, kes usub, et sõda on tema religiooniga kokkusobimatu, kuid kellelt valitsus nõuab osalust armeeteenistuses?

      Näib, et see on kõige elulisem küsimus ja sellele on praeguse üldise sõjaväekohustuse juures vastata eriti tähtis. Kõiki või suurt hulka inimesi – kristlasi, ja kõiki mehi kutsutakse väeteenistusse. Kuidas peab inimene kristlasena vastama sellele nõudmisele? Dymondi vastus on säärane:

      „Tema kohustus seisneb selles, et alandlikult, kuid kindlalt teenistusest keelduda.

      On mõned inimesed, kes ilma igasuguse selgepiirilise arutluskäiguta otsekohe millegipärast järeldavad, et vastutus riiklike abinõude eest lasub üksnes neil, kes asju korraldavad, või et valitsus (ja tsaarid)17 otsustavad küsimuste üle selle kohta, mis alamaile hea ja mis halb, ja et alamad on kohustatud sõna kuulama. Ma arvan, et seda tüüpi СКАЧАТЬ