Jumala riik on teie sees. Lev Tolstoi

Чтение книги онлайн.

      Samasuguse mulje soovist varjata, maha vaikida see, mida ma oma raamatus välja öelda püüdsin, tekitasid minus ka hinnangud raamatu kohta.

      Nagu olingi oodanud, keelustati raamat pärast ilmumist ning pidanuks seaduse kohaselt langema tuleroaks. Aga selle asemel, et see ära põletada, lammutasid tšinovnikud raamatu laiali ning see levis suurel hulgal ärakirjade, litograafkoopiatena ja välismaal trükitud tõlgetena.

      Ning väga ruttu hakkas raamatu osas ilmuma kriitika, mitte ainult vaimulik, vaid ka ilmalik, mida valitsus mitte üksi läbi ei lasknud, vaid ka julgustas. Isegi nii, et kõigile tundmatuks peetud raamatu kummutamisest tehti akadeemiates teoloogiliste kirjatööde temaatika.

      Minu raamatu kriitikud nii Venemaal kui ka välismaal jagunevad kahte peamisse gruppi: religioossed kriitikud – inimesed, kes peavad ennast usklikeks, ja ilmalikud kriitikud – vabamõtlejad.

      Alustan esimestest.

      Oma raamatus süüdistan ma vaimulikke selles, et nad õpetavad, vastupidiselt Kristuse käskudele, mis selgelt ja kindlapiiriliselt on väljendatud Mäejutluses, ning iseäranis vastupidiselt kurjale mittevastupanemise käsule, jättes Kristuse õpetuse sellega ilma tema tähendusest. Vaimulikud tunnistavad Mäejutlust ühes käsuga kurjale vägivallaga mitte vastu panna jumaliku ilmutusena ning seepärast tundub, et kui nad kord juba on pidanud tarvilikuks minu raamatust kirjutada, pole neil teist pääsu kui vastata ennekõike sellele põhilisele süüdistuspunktile ning otse välja öelda, kas nad peavad või ei pea kristlase jaoks maksvaks Mäejutluse õpetust ja käsku kurjale vägivallaga mitte vastu panna. Ja vastata mitte nii, nagu seda tavaliselt tehakse, s.t öelda, et kuigi ühelt poolt ei saa õigupoolest seda eitada, siis ometigi teisalt ei saa seda kinnitada, seda enam et … jne; vastata nii, nagu on küsimus püstitatud minu raamatus: kas Kristus tõepoolest nõudis oma õpilastelt selle täitmist, mida Mäejutluses õpetas, ja seepärast, kas kristlane võib või ei või, jäädes kristlaseks, käia kohtus selle tööst osa võttes, mõistes inimesi hukka või otsides sealt jõu kaitset; kas kristlane võib või ei või, jäädes kristlaseks, osaleda valitsemises, pruukides vägivalda oma ligimeste kallal; ja, mis peamine, vastata praegu kõigil ees seisva üldise sõjaväekohustuse juures küsimusele, kas kristlane võib või ei või, jäädes kristlaseks, vastuoksa Kristuse otsesele juhisele, anda tõotuse tulevaste tegude osas, mis õpetuse suhtes otse vastupidised, ning võtta osa väeteenistusest ja valmistuda inimeste tapmiseks või seda korda saata.

      Küsimused on esitatud selgelt ja otse, ning jääb mulje, et neile on tarvis anda selge ja otsekohene vastus. Kuid üheski minu raamatu pihta sihitud kriitikas midagi seesugust ei tehta, täpselt samuti nagu on jäetud päevavalgele toomata kõik vaimulike taganemised Kristuse käsust, millest ajalugu on tulvil juba Constantinuse aegadest.

      Väga palju räägiti minu raamatu puhul sellest, kuidas ma neid või teisi Evangeeliumi kohti vääriti tõlgitsen, sellest, kuidas ma eksin, tunnistamata kolmainsust, lunastust ja hinge surematust; väga paljut sai öeldud, ainult mitte üht, mis iga kristlase jaoks on peamine, sisuline eluküsimus: kuidas ühendada õpetaja sõnades ja meist igaühe südames selgelt väljenduv õpetus andestamisest, tasasusest, enesesalgamisest ning armastusest kõigi vastu – nii lähedaste kui ka vaenlaste vastu, nõudmisega pruukida sõjaväelist vägivalda nii oma kui ka võõra rahva kallal.

      Kõik, mida võib ligilähedaseltki nimetada vastuseks sellele küsimusele, võib taandada järgmisse viide klassi. Ma püüdsin selles osas kokku korjata kõik, mida suutsin, mitte ainult minu raamatu kriitikast, vaid ka kõikjalt, mis varasemail aegadel kirja pandud.

      Esimene ja kõige rämedam võimalus vastata on südikalt kinnitada, et vägivald ei räägigi vastu Kristuse õpetusele, et see on lubatud ja vana ning uus testament kirjutavad seda kristlastele isegi ette.

      Seda tüüpi väited tulevad suuresti inimestelt, kes on valitsuse või vaimse hierarhia kõrgetel redelipulkadel ning seetõttu läbi ja lõhki veendunud, et nende väidetele ei söanda keegi vastu hakata, aga kui keegi ehk tihkabki, siis ei kuula nad neid vastulauseid. Need inimesed on võimu joovastavuse tõttu suures osas sedavõrd minetanud ettekujutuse sellest, mis on too kristlus, mille nimel nad oma ametiposte peavad, et kõik see, mis kristluses on kristlikku, heiastub neile sektantlusena; kõike, mida võib nii vana kui ka uue testamendi kirjutistes antikristlikus ja paganlikus vaimus ümber tõlgitseda, peavad nad kristluse aluseks. Toetamaks oma väidet, et kristlus ei räägi vastu vägivallale, toovad СКАЧАТЬ