Jumala riik on teie sees. Lev Tolstoi

Чтение книги онлайн.

      K: Kas ta võib võidelda armees vaenlaste vastu või sisemiste mässajate vastu?

      V: Muidugi mitte. Tal ei või olla mis tahes osalust armees või sõjalistes ettevalmistustes. Ta ei või tõsta surmatoovat relva.

      Ta ei või vastata solvangule solvanguga, pole vahet, kas ta on üksi või koos teistega, omal käel või teiste inimeste kaudu.

      K: Kas ta võib oma vabal tahtel valitsuse tarbeks sõjamehi välja valida ja neid sõjariistadega varustada?

      V: Ta ei või teha midagi säärast, kui tahab olla truu Kristuse seadusele.

      K: Kas ta võib vabatahtlikult maksta raha valitsuse toetuseks, mida hoiab ülal sõjaline jõud, surmanuhtlus, vägivald üldiselt?

      V: Ei, kui raha pole määratud mingi erilise eesmärgi tarbeks, mis iseeneses õige, ja kus eesmärk ning vahendid on head.

      K: Kas ta võib säärasele valitsusele maksta makse?

      V: Ei, ta ei tohi vabatahtlikult maksta makse, kuid ei tohi ka vastu panna maksude sissenõudmisele. Valitsuse poolt peale pandud maksud nõutakse sisse, sõltumata alamate tahtest. Sellele ei saa vastu seista, pöördumata ise vägivalla poole. Vägivalda aga kristlane kasutada ei või, seepärast peab ta jätma oma omanduse otse võimude meelevalda.

      K: Kas kristlane võib anda valimistel oma hääle ja osaleda kohtutöös ja valitsemises?

      V: Osavõtt valimistest, kohtutööst ja valitsemisest on osavõtt valitsevast vägivallast.

      K: Milles seisneb kurjale mittevastupanu õpetuse peamine tähendus?

      V: Selles, et see üksi annab võimaluse rebida välja kurja juur nii oma südamest kui ka ligimese omast. See õpetus keelab teha seda, mis põlistab ja paljundab maailmas kurja.

      See, kes ründab teist ja teda solvab, süütab teises vihkamise tunde, igasuguse kurja juure. Solvata teist, sest et tema meid solvas, justkui selleks, et kõrvaldada kurja, tähendab korrata halba tegu nii tema kui ka enese suhtes, tähendab sigitada või vähemalt päästa kammitsaist seesama deemon, keda me justkui tahame välja ajada. Saadanat ei saa välja ajada saadanaga, valet ei saa puhastada valega ja kurja ei saa võita kurjaga.

      Tegelik mittevastuhakkamine on ainus toimiv vastupanemine kurjale. See purustab mao pea. See tapab ja lõpuks hävitab kurja tundmuse.

      K: Kuid kui õpetuse mõte on õige, siis kas ta on ka teostatav?

      V: Sama teostatav kui iga teinegi hea, mis Jumala seaduse poolt ette kirjutatud. Head ei saa teha igas olukorras ilma enesesalgamiseta, ilmajäämise, kannatuseta ja, äärmisel juhul, isegi ilma oma elu kaotamata. Kuid see, kes hindab elu rohkem kui Jumala tahte teostamist, on ainsa tõelise elu jaoks juba surnud. Seesugune inimene, kes püüab päästa oma elu, kaotab selle. Pealegi on üldiselt nii, et kus mittevastupanu maksab ühe elu ohverdamise või mõne olulise elu hüve, läheb vastupanu maksma tuhandeid sääraseid ohvreid.

      Mittevastupanemine säilitab, vastupanemine hävitab.

      Võrreldamatult ohutum on toimida õigesti kui kõveralt; kannatada ära solvang on isegi praegust elu silmas pidades ohutum, kui vastata sellele vägivallaga. Kui ükski inimene ei tasuks kurja kurjaga, oleks meie maailm õnnis.

      K: Kuid kui vaid vähesed hakkavad nii toimima, mis neist saab?

      V: Kui nii toimiks isegi kasvõi üks inimene, aga kõik ülejäänud soostuksid ta risti lööma, siis kas poleks talle suuremaks auks surra mittevastupaneva armastuse hiilguses, paludes oma vaenlaste eest, kui elada, kandes Caesari krooni, mis tilgub tapetute verest? Pole vahet, kas inimesi, kes otsustanud kindlalt kurjale kurjaga mitte panna vastu, on üks või tuhandeid, kas nad on haritud või metsikute ligimeste keskel, neil on vägivallalt märksa vähem karta kui neil, kes toetuvad vägivallale. Röövel, mõrtsukas, petis jätab pigem rahule neid, kui neid, kes panevad vastu relvaga. Kes tõmmanud mõõga, hukkub mõõga läbi, aga need, kes otsivad rahu, toimides sõbralikult, solvumata, kes unustavad ja andestavad solvangud, naudivad suures osas rahu ja isegi kui surevad, surevad õnnistusrikkalt.

      Nii poleks ilmselgelt ei solvanguid ega kurje tegusid, kui vaid kõik peaksid käsku mitte vastu hakata. Kui selliseid oleks palju, seaksid nad jalule armastuse ja heatahtlikkuse valitsuse isegi nende üle, kes neid solvavad, panemata kunagi kurjale kurjaga vastu, rakendamata kunagi vägivalda. Kui seesuguseid inimesi oleks suhteliselt rohkearvuline vähemus, avaldaksid nad ühiskonnale sellist parandavat kõlbelist mõju, et kaoks igasugune metsik karistamine, aga vägivald ja vaen asenduksid rahu ning armastusega. Kui neid oleks isegi väike vähemus, siis taluksid nad harva midagi hullemat kui maailma põlgus, aga maailm, ise seda tunnetamata ja olemata selle eest tänulik, muutuks pidevalt targemaks ja paremaks selle salajase mõju tõttu. Ja isegi kui mõned vähemuse liikmed oleksid halvimal juhul surnuks kiusatud, siis jätaksid need õiguse eest hukkunud maha oma õpetuse, mis läidetud nende veretunnistusest.

      Olgu rahu kõigiga, kes rahu otsivad, ning saagu kõikevõitev armastus hävimatuks pärisosaks igale hingele, kes vabatahtlikult alistub Kristuse seadusele:

      „Ärge pange kurjale vastu vägivallaga.“

      Ballou kirjutas ja andis 50 aasta vältel välja raamatuid, põhiliselt kurjale vägivallatu vastupanu küsimuse kohta. Neis töödes, mis kaunid mõtte selguselt ja sõnastuse ilult, vaadeldakse küsimust kõikvõimalikest külgedest. Koorub välja selle käsu sunduslikkus iga kristlase jaoks, kes tunnistab piibli Jumala ilmutuseks. Vanast ja uuest testamendist tuuakse välja kõik tavalised vastulaused, mis puudutavad käsku mitte vastu hakata, nagu näiteks templi puhastamine12 jms, mis kõik kummutatakse; näidatakse pühakirjast sõltumatult selle reegli praktilist mõistuspärasust ning tuuakse esile ja lükatakse ümber kõik tavaliselt selle vastu esitatud vastuväited. Nii käsitleb üks tema teose peatükke kurjale mittevastupanu erandlikel puhkudel, milles ta möönab, et kui esineks juhuseid, kus on võimatu rakendada kurjale mittevastupanu, kinnitaks see vaid reegli üldist paikapidamatust. Tuues ära need erakordsed puhud, tõestab ta, et just nende korral on tarvilik ja arukas selle reegli rakendamine. Pole tahku, ei selle pooldajate ega vastaste jaoks, mida poleks neis töödes uuritud. Kõike seda räägin ma selleks, et näidata kaheldamatut huvi, mida peaksid ärgitama seesugused teosed inimestes, kes on kristlased, ja seepärast peaks Ballou’ tegevus olema tuntud ning tema väljendatud mõtted peaksid olema kas omaks võetud või kummutatud; kuid midagi säärast ei ole.

      Garrisoni tegevus ühes tema poolt asutatud mittevastupanijate ühingu ja deklaratsiooniga veensid mind rohkem kui minu suhted kveekeritega, et riigikristluse taganemine Kristuse seadusest vägivallaga mitte vastu panna on asi, mida ammu märgatud ja millele osundatud ning mille paljastamiseks on inimesed töötanud ega lakka töötamast. Ballou’ tegevus kinnitas mulle seda veelgi. Garrisoni ja eriti kõigile tundmatu Ballou’ saatus, vaatamata 50 aastale visale ja pidevale tööle ühes ja sellessamas suunas, kinnitas mulle sedagi, et eksisteerib mingisugune väljaütlemata, kuid kindel kokkulepe kõigi nende püüdluste mahavaikimiseks.

      1890. aasta augustis Ballou suri ja ühes Ameerika kristliku kallakuga ajakirjas (Religio-Philosophical Journal, 23. august) avaldati tema nekroloog.

      Selles ülistavas nekroloogis kirjutatakse, et Ballou oli koguduse vaimne eestvedaja, et ta pidas kaheksa kuni üheksa tuhat jutlust, laulatas 1000 paari ning kirjutas umbes 500 artiklit, kuid ainsamatki sõna polnud lausutud eesmärgist, millele ta pühendas oma elu, sõna „mittevastupanu“ polnud isegi mainitud.

      Just nagu poleks kõike seda, СКАЧАТЬ