Jumala riik on teie sees. Lev Tolstoi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ href="#n26" type="note">26 jms. Tuuakse ära kõik need Kristuse sõnad, mida võib ümber seletada kui õigustust julmusele: templi puhastamine,27 „Soodoma- ja Komorramaal on kohtupäeval hõlpsam põli kui sellel linnal“28 jms.

      Nende inimeste arusaamist mööda pole kristlik valitsus karvavõrdki kohustatud juhinduma tasasuse, solvangule andeksandmise ja vaenlasearmastuse vaimust.

      Sellist väidet ümber lükata pole mõtet, sest inimesed, kes nii sedastavad, kõnelevad ise enesele vastu või pigemini juba tõukavad ennast Kristusest eemale, leiutades oma Kristuse ja oma kristluse selle asemele, mille nimel eksisteerib nii kirik kui ka too ametipost, mida nad seal haldavad. Kui kõik inimesed teaksid, et kirik kuulutab Kristust, kes karistab surmaga, ei anna andeks ja peab sõda, siis ei usuks keegi sellesse kirikusse ja poleks kellelegi tõestada seda, mida ta tõestab.

      Teine võimalus, juba palju vähem labane, on väita, et Kristus tõepoolest õpetas ette keerama teist põske ning andma ära kuube ning et see on üks väga kõrge moraalne nõudmine, kuid … et maailmas on kurjategijaid, ja kui neid kurjategijaid jõuga mitte ohjeldada, siis saab hukka kogu maailm ja hukkuvad head.

      Selle põhjenduse leidsin ma esmakordselt Johannes Kuldsuult29 ning toon selle ebaõigsuse välja raamatus „Milles seisneb minu usk?“.30

      Põhjendus ei pea paika seetõttu, et kui me lubame enesele pidada kedagi teistest suuremaks kurjategijaks (raka), siis, esiteks, me olematustame sellega kogu kristliku õpetuse mõtte, mille järgi kõik on ühe taevase Isa poegadena võrdsed ning vennad; teiseks seetõttu, et kui Jumal lubakski kasutada vägivalda kurjategijate vastu, siis kuna kuidagi ei saa leida õiget ja kaheldamatut määratlust, mille järgi võiks tõenäoliselt eristada kurjategijat sellest, kes pole kurjategija, siis iga inimene või inimeste ühendus saaks vastastikku üksteist kurjategijaiks tunnistama, nii nagu praegu sünnibki; kolmandaks seetõttu, et kui olekski võimalik eksimatult eristada kurjategijat sellest, kes pole kurjategija, ka siis ei saaks kristlikus ühiskonnas neid kurjategijaid hukata ehk sandistada või türmi panna, kuna kristlikus ühiskonnas poleks kedagi, kel sünniks seda teha, sest kristlasele on ette kirjutatud mitte panna toime vägivalda kurjategijate kallal.

      Kolmas vastusevõimalus, veel peenekoelisem kui eelmine, on nentida, et ehkki kurjale vägivallaga mittevastupanemise käsk on kristlase jaoks sunduslik, kui kuri on isiklikult tema vastu suunatud, lakkab see olemast sunduslik, kui kuri on suunatud lähedaste vastu, ja et siis pole kristlane mitte üksi kohustatud käsku pidama, vaid on kohustatud lähedaste kaitseks käsuvastaselt tarvitama vägivalda vägivallatsejate vastu.

      See nending on tervenisti meelevaldne ja kogu Kristuse õpetusest ei ole leida seesugusele tõlgitsusele kinnitust. Säärane tõlgitsus pole mitte ainult käsusõna piiramine, vaid selle otsene eitamine ja tühistamine. Kui igaühel on õigus kasutada vägivalda teist ähvardava ohu korral, siis taandub küsimus vägivalla kasutamisest küsimusele, kuidas määratleda seda, mida lugeda ohuks teise jaoks. Kui minu isiklik hinnang lahendab küsimuse teist varitsevast ohust, siis ei jäägi vägivallajuhtu, mida ei saaks seletada teist ähvardava hädaohuga. Hukati ja põletati nõidu, hukati aristokraate ja žirondiste, hukati nende vaenlasi, sest need, kes võimul olid, pidasid neid inimestele ohtlikeks.

      Kui Kristuse mõte kätkeks seda tähtsat piirangut, mis omakorda õõnestab käsu tähendust, siis oleks seda kusagil mainitud. Aga kogu õpetaja õpetuses ja elus pole mitte üksi seda kitsendust tehtud, vaid vastupidi, on just antud hoiatus seesuguse kõvera ja eksitava, käsusõna olematustava kitsenduse vastu. Seesuguse piirangu vigasust ning ilmvõimatust on iseäranis eredalt näidatud loos Kaivase mõttekäigust, kes nimelt selle möönduse tegi. Ta tunnistas, et pole hea hukata süütut Jeesust, kuid nägi temas ohtu mitte endale, vaid kogu rahvale ning lausus seepärast: „Teile on tulusam, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.“31 Veelgi selgemalt on eitatud seesugust kitsendust sõnades, mis öeldud Peetrusele, kui ta proovis Jeesuse vastu suunatud kurjale vägivallaga vastu hakata (Mt 26:52). Peetrus ei kaitsnud ennast, vaid oma armastatud ja jumalikku õpetajat. Ja Kristus keelas selle otsesõnu, öeldes, et kes mõõga tõmbab, see ka mõõga läbi hukkub.

      Peale selle on ligimese kallal toime pandava vägivalla õigustamine teise ligimese kaitseks hullema vägivalla eest alati väär, kuna mitte kunagi ei saa vägivalla tarvitamisel kurja veel mitte korda saatnu vastu teada, kumb kuri on suurem – kas minu vägivallast lähtuv või sellest, kelle eest tahan kaitsta. Me hukkame kurjategija, vabastades temast ühiskonna, ega või kuidagi teada, kas eilane kurjategija poleks homme muutunud ning ega meie hukkamine ole kasutu julmus. Me paneme enda arvates ohtliku ühiskonnaliikme luku taha, kuid homsest päevast võiks see inimene lakata olemast ohtlik ja tema vangis hoidmine oleks asjatu. Ma näen, et mulle teada röövel jälitab tüdrukut, mul on püss käes – ma tapan röövli, päästan tüdruku, kuid röövli surma ehk vigaseks muutmist olematuks ei tee; see, mis saanuks edasi, kui kõike seda polnuks, jääb mulle teadmata. Missugune ilmatu hulk kurja peab aset leidma, nagu see ka sünnib, sellest, et inimesed arvavad enesel õiguse olevat suuremat kurja ennetada! 99 % maailma kurjast, alates inkvisitsioonist kuni dünamiitpommide ja kümnete tuhandete niinimetatud poliitiliste kurjategijate hukkamiste ning kannatusteni, rajaneb sellel mõttekäigul.

      Neljas, veel lihvitum vastus küsimusele, kuidas tuleb kristlasel suhtuda Kristuse käsku kurjale vägivallaga mitte vastu panna, on väita, et nad ei eitagi kurjale vägivallaga mittevastupanemise käsku, vaid tunnistavad seda nagu iga teistki, kuid ei omista sellele käsusõnale erilist, eksklusiivset tähendust, nagu sektandid seda teevad. Teha sellest käsust kristliku elu äramuudetamatu eeltingimus, nagu seda teevad Garrison, Ballou, Dymond, kveekerid, mennoniidid, shaker’id ning nagu seda on teinud Moraavia vennad, valdeslased, albilased, bogomiilid, paulikiaanid – on ühekülgne sektantlus. Sel käsul pole suuremat ega väiksemat tähendust kui kõigil teistel ning inimene, kes nõtrusest astub üle mistahes käsust, niisamuti ehk mittevastupanemise käsust, ei lakka olemast kristlane, kui ta õigesti usub.

      See kõrvalepõige on väga oskuslik ja paljud inimesed, kes soovivad olla petetud, saavadki sellest hõlpsasti petetud. Kõrvalepõige varjub selles, et käsu otsene teadlik eitamine taandatakse juhuslikuks üleastumiseks. Kuid maksab vaid kõrvutada vaimulike suhtumist sellesse ja teistesse, nende poolt ka tegelikult tunnustatud käskudesse, ning veendume, et vaimulike suhtumine käskudesse, mida nad tunnistavad, ja tollesse, on täiesti erinev.

      Käsku mitte hoorata tunnistavad nad tõelikult ega mööna seepärast kunagi ühelgi puhul seda, et hooramine pole kurjast. Kiriklikud jutlustajad ei osuta kunagi juhtumeile, mil käsku mitte hoorata peaks rikkuma, ning õpetavad seepärast, et on tarvis vältida lihahimu kiusatusse viivaid ahvatlusi. Kuid nii ei ole mittevastupanu käsuga. Kõik kiriku jutlustajad teavad puhke, mil seda käsusõna võib rikkuda. Ning selles vaimus ka õpetavad inimesi. Ning mitte üksi ei õpeta vältima neid kiusatusi, millest peamine on vandetõotus, vaid sünnitavad neid ise. Kiriku jutlustajad ei kuuluta kunagi ühelgi juhul ühegi teise käsu rikkumist. Aga mittevastupanemise käsu suhtes õpetavad nad otseselt, et seda käsku pole tarvis liiga otsesõnu mõista, et mitte alati pole tarvis käsku pidada, vaid et on tingimused ja olukorrad, milles on tarvis toimida otse vastupidiselt, s.t mõista kohut, sõdida, hukata. Nii kuulutataksegi kurjale vägivallaga mittevastupanemise käsu mõttes enamikul puhkudel seda, kuidas seda mitte pidada. Nad ütlevad, et tolle käsu täitmine on ärarääkimata raske ja omane vaid täiusele. Kuid kuidas see ei saakski raske olla, kui selle tühjakspidamist mitte üksi ei keelata, vaid sellele otse kannustatakse, kui lausa õnnistatakse kohtuid, türme, suurtükke, püsse, sõjavägesid, lahinguid.

      Järelikult pole tõsi, et kiriklikud jutlustajad seda käsku teiste käskudega võrdväärseks peavad. Kiriklikud jutlustajad otsesõnu eitavad selle СКАЧАТЬ