Jumala riik on teie sees. Lev Tolstoi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuritööde eest. Ning valitsejate kuritööd saavad meie omaks, kui me, teades, et see kuritöö on, aitame kaasa nende täidesaatmisele … Need, kes väidavad, et on kohustatud valitsuse sõna kuulama ja et vastutus nende poolt toime pandud kuritööde eest kandub neilt üle nende valitsejaile, petavad iseennast.

      Öeldakse: „Me anname oma teod üle teiste inimeste meelevalda, ning meie teod ei või olla halvad ega head; meie tegudes ei või olla teenet hea ees ega vastutust kurja pärast, kuna seda ei panda toime meie tahte kohaselt“.“

      On tähelepanuväärne, et sedasama on väljendatud soldatite meelespeas, mida neid sunnitakse pähe õppima: seal on öeldud, et vaid ülem vastutab oma käsu tagajärgede eest.

      Kuid see pole tõsi. Inimene ei saa jätta vastutamata oma tegude eest. Ning see nähtub järgnevast:

      „Kui ülem käsib teil tappa naabri lapse, tappa oma isa, oma ema, kas te täidate käsku?19 Kui te ei täida, siis ei kõlba kogu mõttekäik kuhugi, sest kui te ei suuda valitsejaile kuuletuda ühel puhul, siis kus te leiate selle piiri olevat, milleni te võite sõna kuulata? Pole teist piiri kui see, mille on kristlus määranud, ning too piir on mõistlik ja teostatav.

      Ning seepärast me väidame, et iga inimese, kes peab sõda kristlusega kokkusobimatuks, kohustus on alandlikult, kuid kindlalt keelduda väeteenistusest. Ning las need, kel tuleb nii toimida, peavad meeles, et neil lasub suur vastutus. Nende truudusest oma religioonile sõltub sama palju kui inimestest üldse – rahu saatus inimkonnas. Las nad annavad tunnistust oma veendest ja kaitsevad seda. Ja mitte üksi sõnade, vaid ka kannatustega, kui see tarvilikuks osutub. Kui te usute, et Kristus keelas tapmise, ärge uskuge nende inimeste arvamusi ja käske, kes kutsuvad teid tapmises osalema. Säärase kindla keeldumisega võtmast osa vägivallast saab teile osaks õnnistus neilt, kes neid sõnu kuulevad ja neid peavad, ning saabub aeg, mil maailmgi austab teid kui osalisi inimkonna uuestisünnis.“

      Musseri raamat (1864) kannab pealkirja „Non-Resistance Asserted“ ehk „Kingdom of Christ and Kingdom of This World Separated“.20

      Raamat on pühendatud samale küsimusele ning lahkab seda seoses Ameerika valitsuse nõudega, et kodanikud teeniksid kodusõja ajal sõjaväes. Ning seega on sel kõige tänapäevasem tähendus, lahates küsimust sellest, kuidas, millistel asjaoludel inimesed peavad loobuma ja võivad loobuda väeteenistusest. Sissejuhatuses ütleb autor: „On teada, et Ühendriikides on palju inimesi, kes teadlikult eitavad sõda. Neid kutsutakse „mittevastupanijaiks“ (non-resistant) või „kaitsetuiks“ (defenceless) kristlasteks. Need kristlased keelduvad kaitsmast oma maad, kandmast relva ja valitsuse nõudmisel sõdimast selle vaenlaste vastu. Senimaani austas valitsus toda religioosset põhjust ja need, kes selle välja käisid, vabastati teenistusest. Kuid kodusõja algusega on avalik arvamine selle asjaolu suhtes üles köetud. On loomulik, et isikud, kes peavad oma kohuseks kanda sõjaväelase elu kõiki raskusi ja trotsida ohte oma isamaa kaitseks,21 tunnevad vastumeelsust nende isikute suhtes, kes ühes nendega nautlesid pika aja vältel valitsuse eestkostet ja hüvesid, aga puuduse ja hädaohu ajal ei taha üheskoos kanda koormat ja trotsida ohte tema kaitseks. On loomulik seegi, et niisuguste inimeste hoiak arvatakse olevat mõistusevastane, koletislik ning kahtlase väärtusega.“ Autor ütleb: „Palju oraatoreid ja kirjanikke on tõusnud üles säärase hoiaku vastu ja püüdnud tõestada mittevastupanu ebaõigsust nii terve mõistuse kui ka pühakirja järgi; ja on täiesti loomulik, ja paljudel puhkudel on neil kirjutajail õigus – õigus isikute suhtes, kes, öeldes lahti väeteenistuse koormast, ei ütle lahti hüvedest, mida nad valitsustelt saavad, kuid neil pole õigus „mittevastupanu“ printsiibi enda suhtes.“ Ennekõike tõestab autor mittevastupanemise reegli sunduslikkust kristlase jaoks sellega, et see ettekirjutus on selge ja et Kristus andis selle kõigile kristlastele ilma ümberseletamise võimaluseta.

      „Otsustage ise, kas on õige kuulata pigem inimese sõna kui Jumala oma,“ laususid Peetrus ja Johannes.22 Ja niisamuti peab iga inimene, kes soovib olla kristlane, suhtuma nõudesse minna sõtta, kui Kristus on talle öelnud: „Ärge pange vastu kurjale vägivallaga.“

      Sellega loeb autor küsimuse printsiibist endast lahendatuks. Kuid teist küsimust, sellest, kas isikuil, kes ei ütle lahti hüvedest, mille on valitsus taganud vägivallaga, on õigust keelduda väeteenistusest, lahkab autor üksikasjaliselt ja jõuab järeldusele, et kristlane, kes Kristuse seadust järgides ei lähe sõtta, ei või niisamuti osa võtta valitsuse mingisugustest korraldamistest: ei kohtutes ega valimistel, ega või samuti isiklikes asjus pöörduda võimu, politsei või kohtu poole. Edasi käsitletakse raamatus vana testamendi suhet uude, valitsuse tähendust mittekristlase jaoks; esitatakse vastulaused mittevastupanu õpetusele ja kummutatakse need. Autor võtab oma raamatu kokku järgmiselt:

      „Kristlastele pole valitsust tarvis ja seepärast ei või nad tema sõna kuulata selles osas, mis on vastandlik Kristuse õpetusele, ega, veel vähem, sellest osa võtta.

      Kristus on valinud oma õpilased maailmast,“ räägib ta. „Nad ei oota maiseid hüvesid ega maist õnne, vaid vastupidi, nad ootavad igavest elu. Vaim, milles nad elavad, teeb nad igas olukorras rahulolevaks ja õnnelikuks. Kui maailm neid talub, on nad alati rahul. Kui aga maailm ei taha neid rahule jätta, siis lähevad nad teise kohta, kuna nad on palverändurid maa peal ja neil pole kindlat elupaika. Nad arvavad, et surnud võivad matta oma surnuid, neil on tarvis vaid üht: minna oma õpetaja järel.“

      Puudutamata küsimust sellest, kas mõlemas raamatus esitatud kristlase kohustus sõja suhtes on õigesti esile tootud või mitte, ei saa märkamata jätta selle küsimuse lahendamise praktilist tähtsust ja pakilisust.

      On inimesed – on sajad tuhanded kveekerid, on mennoniidid, on kõik meie duhhoboorid, molokaanid ja need, kes ei kuulu ühegi kindlapiirilise sekti ridadesse –, kes arvavad, et vägivald ja seetõttu ka väeteenistus on kokkusobimatu kristlusega. Ja seepärast keeldub meil Venemaal igal aastal mõni värvatu sõjaväeteenistusest oma religioossete veendumuste alusel. Aga kuidas toimib valitsus? Annab nad vabaks? – Ei. – Sunnib neid minema ja mittenõustumisel, karistab? – Ei. 1818. aastal toimis valitsus järgmiselt. Siinkohal Venemaal peaaegu mitte kellelegi tuntud väljavõte Nikolai Muravjov-Karski23 päevikust, mida tsensuur läbi ei lasknud:

      2. oktoober 1818, Tiflisi

      „Vastu hommikut ütles komandant mulle, et hiljuti olla saadetud Gruusiasse viis Tambovi kubermangu mõisatalupoega. Need inimesed olid soldatiks värvatud, kuid nad ei tahtnud teenida; neid oli juba mitu korda nuudiga pekstud ja läbi kadalipu aetud, kuid nemad võtavad meeleldi kanda kõige metsikumad piinamised ja surma, et mitte teenida. „Laske meil minna,“ ütlevad nad, „ärge meisse puutuge, meie ei puutu kellessegi. Kõik inimesed on võrdsed ja valitseja on samasugune inimene nagu meiegi; milleks meil talle andamit maksta, miks ma oma elu ohtu sean, et tappa sõjas inimene, kes mulle midagi kurja pole teinud? Te võite meid tükkideks lõigata, kuid meie oma meelt ei muuda, ei kanna sinelit ega söö pajukit. See, kes meid haletseb, annab meile armuandi, kuid kroonu poolt poleks meil midagi ega tahagi me midagi.“ Need on nende mehepoegade sõnad, kes on veendunud, et nendetaolisi Venemaal palju leidub. Neid veeti neli korda Ministrite Komiteesse ja lõpuks otsustati sellest teavitada valitsejat, kes käskis nad parandamiseks Gruusiasse saata ning tegi sõjavägede ülemjuhatajale kohuseks talle iga kuu ette kanda järkjärgulistest edusammudest nende talupoegade toomisel õigele meelsusele.“

      Millega too parandamine lõppes, pole teada, kuna teadmata on kogu episood, mida suures saladuses hoiti.

      Nii toimis valitsus 75 aastat tagasi, nii on ta toiminud enamikul juhtudel, mida hoolikalt rahva eest varjatakse. Nii toimib СКАЧАТЬ