Jumala riik on teie sees. Lev Tolstoi

Чтение книги онлайн.

      Üheks esimeseks vastukajaks minu raamatule olid kirjad Ameerika kveekereilt. Neis kirjades, milles väljendus poolehoid minu vaateile mistahes vägivalla ja sõja seadusevastasusest kristlase jaoks, annavad kveekerid mulle teada üksikasjust oma niinimetatud sekti kohta, mis on üle 200 aasta tunnistanud teos Kristuse õpetust kurjale vägivallatust vastupanemisest ja mis pole kasutanud ega kasuta praegugi enesekaitseks relvi. Ühes kirjadega saatsid kveekerid mulle oma brošüüre, ajakirju ja raamatuid. Noist brošüüridest, ajakirjadest ja raamatuist, mis nad mulle läkitasid, sain ma teada, mil määral nad juba palju aastaid tagasi olid ümberlükkamatult tõestanud kurjale vägivallatu vastupanemise käsu kohustuslikkuse kristlase jaoks ning paljastanud surmanuhtlust ja sõda lubava kirikliku õpetuse ebaõigsuse.

      Näidates terve rea arutluste ja tekstidega, et sõda, s.t inimeste sandistamine ja tõurastamine, ei käi kokku religiooniga, mis rajatud rahuarmastusele ja heatahtlikkusele inimeste suhtes, väidavad ja tõestavad kveekerid, et mitte miski pole aidanud sedavõrd kaasa Kristuse tõe ähmastumisele paganate silmis ega seganud kristluse levikut maailmas, kui selle käsu mittetunnistamine inimeste poolt, kes nimetavad ennast kristlasteks, ning sõja ja vägivalla lubamine kristlaste jaoks.

      Nad kõnelevad: „Kristuse õpetus, mis on jõudnud inimeste teadvusse mitte mõõga ja vägivalla abil, vaid kurjale vastupanematuse teel, tasasuse, alandlikkuse ja rahuarmastuse kaudu, võib maailmas levida üksnes rahu, kooskõla ja armastuse eeskujuga oma järelkäijate seas.“

      „Jumala enda õpetuse kohaselt võib kristlane suhtumises inimestesse juhinduda vaid rahuarmastusest ning seepärast ei või olla autoriteeti, kes sunniks kristlast tegutsema Jumala õpetuse ja kristlase põhilise tunnusjoone vastaselt oma ligimeste suhtes.“

      Nad ütlevad: „Vaid riigi hädapärasuse printsiip võib sundida murdma truudust Jumala seadusele neid, kes maise saagi pärast püüavad kooskõlastada kooskõlastamatut, kuid kristlase jaoks, kes tõeliselt usub seda, et Kristuse õpetuse järgimine annab talle pääste, ei või sel seadusel olla mingisugust tähendust.“

      Tutvumine kveekerite ja nende töödega: Foxi, Paine’i ja iseäranis Dymondi raamatuga (1827), näitas mulle, et mitte üksnes kristluse sidumise ilmvõimatus sõja ja vägivallaga pole juba ammu teada, vaid et see ühtimatus on juba ammu aega tagasi nii selgelt ja kaheldamatult tõestatud, et jääb üle vaid tunda kummastust, kuidas võib edasi kesta kristliku õpetuse võimatuna näiv sidumine vägivallaga, millest kirikud on jutlustanud ja edasi jutlustavad.

      Lisaks teateile kveekereilt sain ma umbes samal ajal samuti Ameerikast selsamal teemal teavet täiesti teisest ja mulle varem sootuks tundmatust allikast.

      William Lloyd Garrisoni, tuntud neegrite vabastamise eest võitleja poeg kirjutas mulle, et lugenud läbi minu raamatu, milles ta leidis sarnaseid mõtteid nendega, mida ütles välja tema isa 1838. aastal, ja oletades, et mulle pakub huvi sellest teada saada, saadab ta mulle oma isa peaaegu 50 aasta eest koostatud deklaratsiooni ehk üleskutse mittevastupanemiseks – „Non-resistance“.

      Too proklamatsioon sündis järgmiste asjaolude ajel. William Lloyd Garrison, arutledes 1838. aastal Ameerikas tegutsenud ühingus, mis oli kutsutud ellu rahu jaluleseadmiseks inimeste keskel, sõja katkestamise abinõudest, jõudis järeldusele, et üleüldine rahu võib olla rajatud vaid kurjale vägivallaga mittevastupanemise käsu (Mt 5:39) selgesõnalisele tunnistamisele kogu selle tähenduses, nii nagu mõistavad seda kveekerid, kellega Garrison oli sõbralikes suhetes. Jõudes säärasele järeldusele, Garrison koostas ja esitas ühingule järgmise deklaratsiooni, mille siis paljud liikmed 1838. aastal allkirjastasid.