Tiivad. Terry Pratchett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütles äsja, et selleks läheb kuus tundi ja nelikümmend viis minutit,”vastas Asi2.

      „Me nälgime surnuks!” karjatas Gurder.

      „Võib-olla on siin mingeid jahiloomi?” pakkus Angalo lootusrikkalt.

      „Ei usu,” arvas Masklin. „See ei paista sedasorti koht, kus võiks hiiri olla.”

      „Inimestel on kindlasti toitu,” ütles Gurder. „Inimestel on alati toitu.”

      „Ma teadsin, et sa seda ütled,” pistis Angalo.

      „Lihtsalt terve mõistus.”

      „Huvitav, kas me saaksime aknast välja vaadata?” ütles Angalo. „Ma tahaksin näha, kui kiiresti me lendame. Kõik need puud ja muud sihukesed asjad vuhisevad mööda…”

      „Kuulge,” ütles Masklin, et olukord käest ei läheks. „Ootame natuke aega lihtsalt siinsamas, eks? Rahunege maha. Puhake natuke. Siis saame võib-olla toitu otsima hakata.”

      Nad seadsid end uuesti sisse. Vähemalt oli seina vahel soe ja kuiv. Vanasti, kui Masklin elas urus teeperve sees, oli tal liiga tihti olnud külm ja märg, et kirtsutada nina võimaluse peale magada soojas ja kuivas.

      Ta tukastas…

      Nad olid õhus.

      Õhus…

      Võib-olla elavad lennukites sajad noomid – täpselt nii, nagu nad olid elanud Kaubamajas. Võib-olla nad elavad kusagil selle vaibaga kaetud põranda all oma elu, samal ajal kui neid viiakse meeletul kiirusel kõigisse neisse kohtadesse, mida Masklin oli näinud ainsalt kaardilt, mille noomid olid kunagi leidnud. See oli olnud taskumärkmiku vahel ja sellele kirjutatud kaugete kohtade nimed kõlasid nõiduslikult: Aafrika, Austraalia, Hiina, Ekvaator, Trükitud Hong-Kongis, Island…

      Võib-olla ei vaata lennukinoomid kunagi aknast välja. Võib-olla nad ei teagi, et nad liiguvad.

      Ta mõtles, kas just seda oli Grimma mõelnud kogu oma jutuga konnadest, kes elavad lilleõie sees. Grimma oli seda mingist raamatust lugenud. Sa võid elada kogu oma elu tibatillukeses kohas ja arvata, et see ongi kogu maailm. Kahjuks oli Masklin siis pahane olnud. Ta ei tahtnud kuulata.

      Noh, nüüd oli ta igatahes oma õiest väljas…

      Konn oli toonud oma kohale õiemaailma serval, lehtede keskel, veel teisi noori konni.

      Nad vahtisid ainiti oksa. Seal polnud mitte ainult üks lill, neid oli seal kümneid, kuigi konnad ei suutnud niimoodi mõelda, sest konnad oskavad loendada ainult üheni.

      Nad nägid palju ühtesid.

      Nad vahtisid lilli. Vahtimine on üks väheseid asju, mida konnad hästi oskavad.

      Mõtlemine aga pole. Oleks tore öelda, et tillukesed konnad mõtlesid pikalt ja pingsalt uuest lillest, elust vana lille lehtede vahel, vajadusest uusi paiku avastada, võimalusest, et maailm on suurem kui lehtedega ümbritsetud lombike.

      Tegelikult mõtlesid nad ainult: „-mipmip-mipmip-mipmip.”

      Aga see, mida nad tundsid, oli liiga suur, et ühe lille sisse ära mahtuda.

      Pikalt venitades, ettevaatlikult ja teadmata ise sugugi, miks, hüppasid nad plätsudes alla oksa peale.

      Asi piiksatas viisakalt.

      „Võib-olla on teil huvitav teada,” ütles ta, „et me purustasime helikiiruse.”

      Masklin pöördus väsinult teiste poole.

      „No nii, tunnistage üles!” lausus ta. „Kes selle puruks tegi?”

      „Ära minu otsa vaata,” vastas Angalo. „Mina pole midagi puutunud.”

      Masklin roomas augu juurde ja piilus välja.

      Väljas olid inimese jalad. Naisinimese jalad, kui välimuse järgi otsustada – tavaliselt olid naisinimestel vähem praktilised jalatsid.

      Jalatsite järgi võis inimeste kohta palju teada saada. Enamasti olid need ka ainsad asjad, mida noom sai vaadata. Ülejäänud inimene paistis tavaliselt ainult ninasõõrmetena kõrgel üleval.

      Masklin nuhutas õhku.

      „Kusagil on toitu,” ütles ta.

      „Millist?” küsis Angalo.

      „Pole oluline, millist!” hüüatas Gurder ja lükkas Angalo eest. „Mis see ka poleks, mina võtan!”

      „Tagasi!” nähvas Masklin ja surus Asja Angalole kätte. „Mina lähen! Angalo, ära lase tal kuhugi minna!”

      Ta sööstis välja, jooksis kardina juurde ja lipsas selle taha. Mõne sekundi pärast pistis ta pea niipalju välja, et paistis üks silm ja kortsus kulm.

      Ruum teisel pool kardinat oli mingi toidukoht. Naisinimesed võtsid seina seest kandikuid toiduga. Noomide haistmismeel on teravam kui rebasel, nii et Masklinil oleks suu äärepealt vett jooksma hakanud. Seda pidi ta tunnistama – toidu küttimine ja kasvatamine on väga tore, aga niimoodi saadav saak ei ole midagi, võrreldes selle toiduga, mida inimeste läheduses võis leida.

      Üks naisinimestest pani viimase kandiku kärule ja lükkas selle Masklinist mööda. Käru rattad olid peaaegu Masklini kõrgused.

      Kui käru kiuksudes mööda veeres, sööstis Masklin oma peidukohast välja, hüppas kärule ja surus end pudelite vahele. Ta teadis, et see oli rumal tegu. Aga see oli ikkagi parem, kui konutada augus kahe lollpea seltsis.

      Ta nägi ridade viisi kingi. Mõned olid mustad, mõned pruunid. Mõned paeltega, mõned ilma. Üsna paljudes neist ei olnud jalgu, sest inimesed olid need jalast võtnud.

      Käru liikus aeglaselt edasi ja Masklin vaatas üles.

      Nüüd nägi ta jalgade ridu. Mõned olid seelikutes, kuid enamik pükstes.

      Masklin vaatas kõrgemale. Istuvaid inimesi näevad noomid harva.

      Ridade viisi kehi, mille otsas olid peade read, näod eespool. Ridade viisi…

      Masklin tõmbus pudelite vahel küüru.

      Tema poole vaatas pojapoeg Richard!

      See oli seesama nägu, mis oli olnud ajalehes. Eksida polnud võimalik: väike habe oli olemas ja naeratav suu, mille sees oli palju hambaid. Ja juuksed, mis nägid välja, nagu oleksid need mingist läikivast materjalist välja raiutud, mitte tavalisel moel kasvanud.

      Pojapoeg Richard. 39.

      Nägu vahtis Masklinit hetke ja pöördus siis ära.

      Ta ei saanud mind näha, mõtles Masklin. Ma olen korralikult peidus.

      Mida Gurder ütleb, kui ma talle räägin?

      Ta läheb hulluks, vaat mis.

      Ma jätan selle vist mõneks ajaks enda teada. Jah, võibolla on see hämmastavalt СКАЧАТЬ