Tiivad. Terry Pratchett

Чтение книги онлайн.

      Ma mõtlesin, et reaktiivlennukid on lihtsalt veoautod, millel on rohkem tiibu ja vähem rattaid.

      Siin on rohkem inimesi, kui ma kunagi varem näinud olen. Kuidas me sellises kohas pojapoeg Richard 39 üles leiame?

      Ma loodan, et nad jätavad mulle ka natuke friikartulit…

      Angalo tõstis pea.

      „Nägid siis teda või?” küsis ta sarkastiliselt.

      Masklin kehitas õlgu. „Seal on palju habemega inimesi,” vastas ta. „Nad kõik on minu meelest ühesugused.”

      „Ma ju ütlesin,” ütles Angalo. „Pimedast usust pole kunagi kasu.” Ta põrnitses Gurderi poole.

      „Võib-olla on ta juba läinud,” arvas Masklin. „Ta võis minust lihtsalt mööda kõndida, ilma et ma oleksin aru saanud.”

      „Lähme siis tagasi,” ütles Angalo. „Meie pärast muretsetakse juba kindlasti. Me tegime proovi, nägime lennujaama ära, kümneid kordi oleks meile peaaegu peale astutud. Lähme tagasi pärismaailma.”

      „Mida sina arvad, Gurder?” küsis Masklin.

      Kloostriülem vaatas talle pikalt meeleheitel pilguga otsa.

      „Ma ei tea,” sõnas ta. „Ma tõesti ei tea. Ma lootsin…”

      Tema hääl kustus. Ta paistis nii masendunud, et isegi Angalol hakkas temast hale ja ta patsutas talle õlale.

      „Ära võta seda nii südamesse,” lohutas ta. „Sa ei saanud ju tegelikult uskuda, et mingi pojapoeg Richard 39 sööstab taevast alla ja viib meid Floridasse. Igatahes me üritasime. See ei läinud õnneks. Lähme koju.”

      „Muidugi ei uskunud ma seda,” nähvas Gurder pahaselt. „Ma lihtsalt mõtlesin, et… võib-olla kuidagi… oleks see võimalik.”

      „See maailm kuulub inimestele. Nemad on ehitanud kõik, mis siin on. Nemad juhivad kõike. Me võiksime sellega juba leppida,” lausus Angalo.

      Masklin vaatas Asja. Ta teadis, et Asi kuulab. Kuigi Asi oli kõigest väike must kuubik, paistis ta kuulates alati erksam.

      Häda oli selles, et rääkis Asi ainult siis, kui tuju tuli. Ta aitas alati täpselt nii palju kui hädapärast vaja ja mitte raasugi rohkem. Tundus, et ta paneb Masklinit kogu aeg proovile.

      Miskipärast paistis, et Asjalt abi küsimisega tunnistaks Masklin, et tal endal on mõtted otsas. Aga…

      „Asi,” ütles Masklin, „ma tean, et sa kuuled mind, sest siin hoones on kindlasti hunnikute kaupa elektrit. Me oleme lennujaamas. Me ei suuda pojapoeg Richard 39-t üles leida. Me ei oska otsimist isegi kusagilt alustada. Palun aita meid.”

      Asi vaikis endiselt.

      „Kui sa meid ei aita,” lausus Masklin vaikselt, „siis läheme me tagasi ja astume inimestele vastu, aga sinul pole sellest enam midagi, sest sinu jätame me siia. Me teeme seda tõepoolest. Ja ükski noom ei leia sind enam üles. Rohkem ei tule ühtegi võimalust. Me sureme välja, noome ei jää enam kusagile ja selles kõiges oled süüdi sina. Ja paljude aastate pärast oled sa täiesti üksi ja kasutu ja mõtled: „Võib-olla oleksin ma pidanud Masklinit aitama, kui ta palus,” ja siis mõtled sa: „Kui ma saaksin kõike uuesti teha, siis ma aitaksin teda.” Noh, kujuta ette, et see ongi juba juhtunud ja sinu soov on võluväel täidetud. Aita meid!”

      „See on ju masin!” nähvas Angalo. „Masinat ei saa ähvardada… !”

      Asja mustal pinnal süttis üksik punane tuluke.

      „Ma tean, et sa saad aru, mida teised masinad mõtlevad,” jätkas Masklin. „Aga kas sa saad aru, mida noomid mõtlevad? Loe siis praegu minu mõtteid, kui sa arvad, et ma tõsiselt ei räägi. Sa tahad, et noomid käituksid arukalt. Noh, ma käitungi praegu arukalt. Ma olen piisavalt arukas, et mõista, millal mul abi vaja on. Ja praegu on mul abi vaja. Ja sina saad aidata. Ma tean, et saad. Kui sa meid ei aita, läheme me kohe praegu minema ja unustame, et sa üldse olemas olid.”

      Süttis teine tuluke, väga nõrk.

      Masklin tõusis ja noogutas teistele.

      „Olgu siis pealegi,” ütles ta. „Lähme!”

      Asi tõi kuuldavale vaikse elektroonilise heli – see tähendas tema juures sama, mida hääle puhtaks köhatamine noomide juures.

      „Kuidas ma saan abiks olla? ”küsis ta.

      Angalo vaatas Gurderile laialt muiates otsa.

      Masklin istus.

      „Otsi üles pojapoeg Richard Arnold, 39,” ütles ta.

      „See võtab kaua aega,”vastas Asi.

      „Ah soo.”

      Asja pinnal liikusid tulukesed. Siis ütles Asi: „Ma leidsin kellegi Richard Arnoldi, vanus kolmkümmend üheksa. Ta läks äsja esimese klassi väljuvate lendude ootesalongi, et asuda lennule number 205, mis suundub Floridasse, Miamisse.”

      „See ei võtnud küll väga kaua aega,” arvas Masklin.

      „Kolmsada mikrosekundit,” ütles Asi. „See on pikk aeg.”

      „Ja sellest, mida sa ütlesid, ei saanud ma vist midagi aru,” lisas Masklin.

      „Millest täpselt sa aru ei saanud?”

      „Peaaegu mitte millestki,” vastas Masklin. „Kõigest, mis tuli peale sõnu „läks äsja”.”

      „Siin on õige nimega isik, kes ootab parajasti erilises ruumis, et minna taevas lendava suure hõbedase linnu peale ja jõuda Florida-nimelisse kohta,”ütles Asi.

      „Mis see suur hõbedane lind on?” ei saanud Angalo aru.

      „Ta mõtleb reaktiivlennukit. Asi räägib sarkastiliselt,” seletas Masklin.

      „Või nii? Kuidas ta seda kõike teab?” uuris Angalo umbusklikult.

      „See hoone on arvuteid täis,” ütles Asi.

      „Mis, kas selliseid nagu sina?”

      Asjal õnnestus haavunud nägu teha. „Need arvutid on väga, väga algelised,” vastas ta. „Aga ma saan nendest aru. Kui ma piisavalt aeglaselt mõtlen. Nende tööks on teada, kuhu inimesed lähevad.”

      „Seda ei tea suurem osa inimesi isegi,” märkis Angalo.

      „Kas sa saad välja uurida, kuidas me tema juurde pääseksime?” küsis Gurder näost särades.

      „Oota nüüd, oota,” pistis Angalo kähku. „Ärme üleliia kiirusta.”

      „Aga me tulime ju siia, et ta üles otsida!” õiendas Gurder.

      „Jah! Aga kuidas me seda täpselt tegema peaksime?”

      „Noh, muidugi, me… me… see tähendab, me…”

СКАЧАТЬ