Tiivad. Terry Pratchett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja surus nina põrandakatte sisse.

      „Vaip!” õhkas ta peaaegu nutma puhkedes. „Vaip! Ma poleks arvanud, et ma sind veel kunagi näen!”

      „No kuule, tõuse üles,” ütles Angalo, tundes piinlikkust, et kloostriülem käitub niimoodi kellegi ees, kes võis olla küll väga hea sõber, aga ei olnud Kaubamajas sündinud.

      Gurder ajas end häbelikult püsti. „Andke andeks,” pomises ta end puhtaks kloppides. „Ei tea, mis mul hakkas. Lihtsalt vanad ajad tulid meelde, muud midagi. Tõeline vaip! Ma pole mitu kuud tõelist vaipa näinud.”

      Ta nuuskas häälekalt. „Kaubamajas olid meil imeilusad vaibad. Imeilusad. Mõnel oli muster ka peal.”

      Masklin vaatas torus ringi. See meenutas Kaubamaja koridori ja oli üsna eredalt valgustatud.

      „Liigume edasi,” ütles ta. „Siin oleme me kõigile näha. Asi, kus kõik inimesed on?”

      „Nad tulevad varsti.”

      „Kuidas ta teab?” küsis Gurder kaeblikult.

      „Ta kuulab teisi masinaid,” vastas Masklin.

      „Selle lennuki peal on samuti palju arvuteid,” ütles Asi.

      „Noh, see on tore,” lausus Masklin äraolevalt. „Siis on sul, kellega rääkida.”

      „Nad on üsna rumalad,” ütles Asi ja tal õnnestus väljendada põlgust, kuigi tal polnud midagi, millega põlgust väljendada.

      Mõne jala kaugusel jõudis koridor järgmisesse ruumi. Masklin nägi kardinat ja veel midagi, mis meenutas tooli serva.

      „Hea küll, Angalo,” ütles ta. „Mine ees. Ma tean, et sa tahad seda.”

      Möödunud oli kaks minutit.

      Kolm noomi istusid lennukiistme all.

      Masklin polnud kunagi mõelnud, missugune üks lennuk võiks seestpoolt välja näha, kuigi ta oli päevade kaupa karjääri serval kalju otsas istunud ja vaadanud, kuidas lennukid õhku tõusevad. Loomulikult oli ta oletanud, et lennukite sees on inimesed. Inimesed jõuavad igale poole. Aga ta polnud kunagi mõelnud, mis lennukite sees veel võiks olla. Kui üldse on olemas midagi, mis paistab koosnevat ainult välimistest asjadest, siis on see lendav lennuk.

      Aga Gurderile oli see olnud liig. Ta oli pisarais.

      „Elektrivalgus!” ägas ta. „Ja siin ka vaibad! Ja suured pehmed istmed! Neil on isegi salvrätid peal! Ja mitte kusagil ei ole pori! Isegi sildid on olemas!”

      „Mis sa nüüd, mis sa nüüd,” proovis Angalo teda abitult rahustada ja patsutas talle õlale. „Muidugi oli Kaubamajas hea.” Ta vaatas Masklinile otsa.

      „Aga peab tunnistama, et see teeb rahutuks,” ütles ta. „Ma arvasin, et siin on… noh, juhtmed ja torud ja põnevad kangid ja sellised asjad. Mitte midagi Arnold Co Mööbliosakonna taolist!”

      „Me ei tohiks siia jääda,” lausus Masklin. „Varsti on siin kõik kohad inimesi täis. Mäletate küll, mida Asi ütles.”

      Nad aitasid Gurderi püsti ja sörkisid pingiridade all edasi, hoides teda kahe vahel. Kuid Masklin mõistis, et midagi väga tähtsat oli siin teisiti kui Kaubamajas – siin ei olnud kuigi palju peidukohti. Kaubamajas oli alati võimalik millegi taha või alla ronida või kuskilt läbi pugeda…

      Juba kuuliski ta kaugeid hääli. Lõpuks leidsid nad orva ühe kardina taga, lennuki selles osas, kus istmeid ei olnud. Masklin roomas sisse, lükates Asja enda ees.

      Nüüd ei kostnud hääled enam kaugelt. Need kostsid väga lähedalt. Masklin pööras pead ja nägi paari tolli kaugusel inimese jalga.

      Orva tagumises osas oli metallseina sees auk, mille taga jooksid jämedad juhtmed. Auk oli parasjagu nii suur, et Angalo ja Masklin sealt läbi mahtusid; sealt mahtus läbi ka hirmunud Gurder, kui ülejäänud kaks teda kätest tõmbasid. Augus ei olnud just väga palju ruumi, aga vähemalt ei olnud noome väljast näha.

      Kuid nad ei näinud ka ise. Nad lamasid hämaruses tihedalt üksteise kõrval, üritades end juhtmete peal mugavalt sisse seada.

      Natukese aja pärast ütles Gurder: „Nüüd on juba parem.”

      Masklin noogutas.

      Kõikjalt ümberringi kostis helisid. Kaugel all käis rida metalseid kolksatusi. Kostis kurblikku inimhäält ja siis käis jõnksatus.

      „Asi?” sosistas Masklin.

      „Jah?”

      „Mis toimub?”

      „Lennuk hakkas ruleerima.”

      „Ah soo.”

      „Kas sa tead, mida see tähendab?”

      „Ei. Tegelikult mitte.”

      „Ta sõidab õhkutõusmisrajale. Ruleerima tähendab maa peal sõitma ja õhkutõusmisrada on õhkutõusmisrada. Lennuk ruleerib, võtab hoo sisse ja tõuseb õhku.”

      Masklin kuulis Angalo hingamist.

      Ta seadis end metallseina ja juhtmekimbu vahel võimalikult mugavalt sisse ja jäi pimedusse vahtima.

      Noomid vaikisid. Mõne aja pärast käis jälle nõrk jõnksatus ja tunda oli liikumist.

      Rohkem ei juhtunud midagi. Ja ei juhtunud aina edasi.

      Viimaks ütles Gurder, hääl kabuhirmust värisemas: „Ei tea, kas on juba hilja maha hüpata, kui…”

      Tema lause lõpetas äkitselt tõusnud kauge mürin. Tuim kõmin raputas kõike nende ümber väga vaikselt, kuid väga kindlalt.

      Järgnes raske vaikusehetk – umbes selline tunne võib olla ülesvisatud pallil enne seda, kui ta hakkab jälle alla kukkuma –, siis paiskas miski kõik kolm noomi rabelevasse hunnikusse. Põrand üritas seinaks hakata.

      Noomid rippusid üksteise küljes, vahtisid üksteisele näkku ja kisendasid.

      Mõne aja pärast jätsid nad kisendamise järele. Paistis, et polnud erilist mõtet jätkata. Pealegi sai neil kopsudes õhk otsa.

      Põrand muutus väga aeglaselt jälle korralikuks põrandaks ega ilmutanud enam vähimatki ambitsiooni seinaks saada.

      Masklin lükkas Angalo jala oma kaela pealt ära.

      „Ma arvan, et me lendame,” ütles ta.

      „Ah selles on siis asi,” tähendas Angalo hädiselt. „Maa pealt vaadates paistab lendamine sutike graatsilisem.”

      „Kas keegi sai viga?”

      Gurder ajas end püsti.

      „Ma olen üksainus suur sinikas,” kurtis ta. Ta kloppis ennast puhtaks. Ja siis, kuna noomide loomust juba ei muuda, lisas ta: „Kas siin kusagil süüa on?”

      Söögi peale ei olnud nad mõelnud.

      Masklin СКАЧАТЬ