Tiivad. Terry Pratchett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pistis käe oma rüü alla ja tõmbas välja pojapoeg Richardi pildi. Kuigi kaablitorus oli hämar, tundis Masklin ära istmel nähtud inimese. Mehel ei olnud küll voltimiskortse näo peal nagu fotol ja ta ei koosnenud sadadest tillukestest täppidest, aga kui see välja arvata…

      „Mis sa arvad, kas ta on praegu kusagil siin?” küsis Gurder igatsevalt.

      „Võimalik. Võimalik,” vastas Masklin, tundes end näruselt. „Aga tead, Gurder… võib-olla Angalo küll liialdab natuke, aga tal võib õigus olla. Võib-olla on pojapoeg Richard tõesti lihtsalt inimene. Ilmselt ehitasid inimesed tõesti Kaubamaja ainult inimeste jaoks. Teie esivanemad kolisid sinna lihtsalt sisse, sest seal oli, noh, soe ja kuiv. Ja…”

      „Ma ei kuula sind!” teatas Gurder. „Ma ei kavatse kuulata väiteid, et me oleme täpselt samasugused nagu rotid ja hiired. Meie oleme erilised!”

      „Asi ütles täiesti selgelt, et me oleme tulnud kusagilt mujalt,” poetas Masklin leebelt.

      Kloostriülem voltis pildi jälle kokku. „Võib-olla olemegi. Võib-olla mitte,” ütles ta. „See pole oluline.”

      „Angalo meelest on see oluline, kui see on tõsi.”

      „Ei tea, mispärast? Tõtt võib olla mitut sorti.” Gurder kehitas õlgu. „Mina võiksin ju ka öelda: noom on lihtsalt hulk tolmu ja vedelikke ja konte ja karvu – ja mul oleks õigus. Aga ma võin ka öelda: noom on see, mis lahkub sinu seest, kui sa sured. See on samuti tõsi. Küsi Asjalt.”

      Asja pinnal vilkusid värvilised tuled.

      Masklin oli jahmunud. „Midagi sellist pole ma temalt kunagi küsinud,” ütles ta.

      „Miks siis? Mina küsiksin seda kõigepealt.”

      „Kindlasti ütleks ta midagi niisugust, et „Võimatu arvutada” või „Käsitlematud algandmed”. Niimoodi ütleb ta siis, kui ta ei tea ega taha seda tunnistada. Asi?”

      Asi ei vastanud. Tema tulede muster muutus.

      „Asi?” küsis Masklin uuesti.

      „Ma jälgin sidet.”

      „Ta teeb seda tihti, kui tal igav on,” seletas Masklin Gurderile. „Ta passib ja kuulab nähtamatuid sõnumeid õhus. Kuula nüüd hoolega, Asi. See on tähtis. Me tahame…”

      Tulukesed liikusid. Paljud neist läksid punaseks.

      „Asi! Me…”

      Asi klõpsatas vaikselt – see oli tema puhul sama mis hääle puhtaks köhatamine noomide puhul.

      „Piloodikabiinis nähti noomi.”

      „Kuula nüüd, Asi, me… mida?”

      „Ma kordan: piloodikabiinis nähti noomi.”

      Ähmis Masklin vaatas ringi.

      „Angalot?”

      „See on äärmiselt tõenäoline,”vastas Asi.

      3

      REISIVAD INIMESED – Suured noomisarnased olendid. Paljud inimesed kulutavad palju aega ühest kohast teise reisimisele, ja see on kummaline, sest tavaliselt on seal, kuhu nad lähevad, juba niigi liiga palju inimesi. Vaata ka märksõnade LOOMAD, MÕISTUS, EVOLUTSIOON ja KOOGIKREEM all.

      „Teaduslik entsüklopeedia teadmishimulistele noortele noomidele”.

Angalo de Pudukaubad

      Masklini ja Gurderi hääled kaikusid torus, kui nad rüsinal üle juhtmete ronisid.

      „Ma mõtlesingi, et tal läheb liiga kaua aega!”

      „Sa poleks tohtinud tal üksi minna lasta! Sa tead, missugune ta on, kui tal on võimalus mingit sõidukit juhtida!”

      „Või mina poleks tohtinud tal minna lasta?”

      „Tal pole lihtsalt mingit arusaamist… kuhupoole nüüd?”

      Angalo oli öelnud, et ta arvas varem, et lennuki sees on ainult üks juhtmete ja torude rägastik. Tal oli peaaegu õigus – noomid pugesid läbi kitsa, kaableid täis maailma põranda all.

      „Ma olen selliste asjade jaoks liiga vana! Noomi elus tuleb aeg, mil ta ei peaks enam kohutavate lennumasinate sees ringi roomama!”

      „Kui palju kordi sa seda siis teinud oled?”

      „Juba üks kord on liiga palju!”

      „Me jõuame lähemale,” ütles Asi.

      „Täpselt nii läheb, kui ennast inimestele näidata! Nüüd on käes kohtumõistmine!” kuulutas Gurder.

      „Kelle kohtumõistmine?” küsis Masklin süngelt, aidates teda edasi.

      „Mida sa sellega mõtled?”

      „Peab ju olema keegi, kes kohut mõistab!”

      „Ma mõtlesin lihtsalt kohtumõistmist üldiselt!”

      Masklin peatus.

      „Kuhu nüüd, Asi?”

      „Sõnumis öeldi toidujagajatele, et pilooditekil nähti kummalist väikest olevust,” ütles Asi. „Ja just pilooditeki all me praegu oleme. Siin on palju arvuteid.”

      „Ja nad räägivad sinuga, eks?”

      „Natuke. Nad on nagu lapsed. Peamiselt nad kuulavad,” vastas Asi üleolevalt. „Nad ei ole väga arukad.”

      „Mida me nüüd peale hakkame?” küsis Gurder.

      „Me…” Masklin jäi ebalema. Kusagil tema kavandatavas lauses terendas sõna „päästma”.

      See oli hea dramaatiline sõna. Masklin igatses selle välja öelda. Häda oli selles, et natuke kaugemalt paistis teine, lihtsam ja inetum sõna.

      See oli „kuidas?”.

      „Ma arvan, et nad ei taha talle viga teha,” ütles ta, lootes ise, et see on tõsi. „Võib-olla panevad nad ta kuhugi kinni. Me peaksime leidma sellise koha, kust me näeme, mis toimub.” Ta vaatas abitult juhtmeid ja keerulisi metallitükke enda ees.

      „Siis lase minul ees minna,” lausus Gurder asjalikult.

      „Miks?”

      „Lageda peal oled sa võib-olla küll osav,” vastas Gurder temast mööda trügides. „Aga meie, Kaubamaja omad, teame kõike igal pool sees ringiliikumisest.”

      Ta hõõrus käsi.

      „No nii,” ütles ta, haaras ühest kaablist ja libistas end pilusse, mida Masklin polnud märganudki.

      „Poisikesena tegin ma seda kogu aeg,” heitis Gurder. „Me tegime igasugu trikke.”

      „Ah nii?” ütles Masklin.

СКАЧАТЬ