Tiivad. Terry Pratchett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on midagi!” ütles Angalo ja tema silmad lõid särama, nagu oleksid nende sees lambid. Angalole meeldisid igasugused sõidukid – eriti, kui need kiiresti liikusid.

      „See sulle meeldiks jah,” nähvas Gurder süüdistavalt.

      „See juba on midagi!” ütles Angalo uuesti. Paistis, et ta vaatab mingit pilti, mida näeb ainult tema.

      „Sa oled hull!” ütles Gurder.

      „Lennuki ärandamisest ei rääkinud keegi,” sõnas Masklin kiiresti. „Me ei äranda lennukit. Loodetavasti me lihtsalt sõidame sellega.”

      „See juba on midagi!”

      „Ja me ei ürita seda ise juhtida, Angalo!”

      Angalo kehitas õlgu.

      „Olgu pealegi,” ütles ta. „Aga oletame, et ma olen lennuki peal ja selle juht jääb haigeks – siis pean ma küll juhtimise üle võtma. Sest noh, veoautot juhtisin ma ju päris hästi…”

      „Sa sõitsid kogu aeg igasugu asjadele otsa!” hüüdis Gurder.

      „Ma alles õppisin. Pealegi pole taevas peale pilvede midagi, millele otsa sõita, ja need paistavad üsna pehmed,” märkis Angalo.

      „Aga maapind!”

      „Oh, maapinna pärast ei pea muretsema. See on liiga kaugel.”

      Masklin koputas Asja pihta. „Kas sa tead, kus see reaktiivlennuk on, mis Floridasse läheb?”

      „Jah.”

      „Vii meid siis sinna. Nii, et me väga paljude inimestega kokku ei satu, kui võimalik.”

      Sadas tasakesi, ja kuna õhtu hakkas kätte jõudma, süttisid lennujaamas tuled.

      Mitte keegi ei kuulnud nõrka kõlksatust, kui ühes välisseinas kukkus ventilatsiooniaugu eest tilluke võre.

      Kolm ähmast kogu laskusid betoonile ja kihutasid hoonest eemale.

      Lennukite poole.

      Angalo vaatas üles. Ja siis veel kõrgemale. Aga isegi veel kõrgemal oli, mida vaadata. Lõpuks oli tema pea nii kuklas, kui võimalik.

      Ta oli peaaegu nutma puhkemas. „Oh, see juba on midagi!” korrutas ta kogu aeg.

      „See on liiga suur,” pomises Gurder, kes üritas mitte vaadata. Nagu enamikule Kaubamajas sündinud noomidest, nii ei meeldinud ka temale, kui üles vaadates lage näha ei olnud. Angaloga oli samamoodi, kuid Väljas olemisest rohkem vihkas ta aeglaselt liikumist.

      „Ma olen näinud, kuidas need taevasse tõusevad,” ütles Masklin. „Need lendavad küll. Ausalt.”

      „See juba on midagi!”

      Lennuk kõrgus nende kohal, nii suur, et selle suuruse nägemiseks pidi muudkui tahapoole astuma. See kiiskas vihmaveest. Lennujaama tuled tekitasid selle külgedele rohelised ja valged viirud. See polnud enam asi, vaid tükk taevast, millele on antud kindel kuju.

      „Muidugi paistavad nad kaugelt vaadates väiksemad,” pomises Masklin.

      Ta vaatas lennukit, pea kuklas. Ta polnud end kunagi varem nii väikesena tundnud.

      „Ma tahan endale ka sellist,” oigas Angalo, surudes käed rusikasse. „Vaadake seda ainult! Isegi kui see paigal seisab, tundub, nagu kihutaks see liiga kiiresti!”

      „Kuidas me selle peale saame?” küsis Gurder.

      „Kas te kujutate ette, mis näo meie omad teeksid, kui me sellega nende ette ilmuksime?” tähendas Angalo.

      „Jah. Kujutan küll. Hirmuäratava selgusega,” vastas Gurder. „Aga kuidas me selle peale saame?”

      „Me võiksime…” hakkas Angalo ütlema. Siis jäi ta kõhklema. „Miks sa pidid seda ütlema?” nähvas ta.

      „Seal on augud, kust rattad välja ulatuvad,” ütles Masklin. „Ma usun, et me saaksime sealt üles ronida.”

      „Ei,” ütles Asi tema kaenla alt. „Seal ei saaks te hingata. Te peate korralikult lennuki sisse minema. Seal, kuhu lennukid lähevad, on õhk hõre.”

      „Ma väga loodan,” pistis Gurder vapralt. „Sellepärast seda õhuks nimetataksegi.”

      „Te ei saaks seal hingata,”seletas Asi kannatlikult.

      „Igatahes saaksin,” väitis Gurder. „Ma olen alati hingata saanud.”

      „Maale lähemal on õhku rohkem,” lausus Angalo. „Ma lugesin ühest raamatust. Madalal on palju õhku, aga kõrgel mitte nii väga palju.”

      „Miks siis?” küsis Gurder.

      „Ei tea. Võib-olla õhk kardab kõrgust.”

      Masklin kahlas läbi lompide betooni peal, et näha lennuki teist külge. Natuke kaugemal tõstsid paar inimest mingite masinate abil kaste lennuki külje sees olevast august sisse. Masklin tuli tagasi, tegi ringi ümber lennuki tohutute rataste, ajas pea kuklasse, pilutas silmi ja jäi vaatama kõrgel jooksvat pikka toru, mis ulatus lennujaamahoonest lennukini.

      Ta näitas seda teistele.

      „Ma arvan, et inimesed laaditakse peale selle kaudu,” ütles ta.

      „Mis, toru kaudu? Nagu vesi?” imestas Angalo.

      „Parem ikka kui väljas seista ja märjaks saada,” ütles Gurder. „Ma olen juba täiesti läbi ligunenud.”

      „Seal on astmed ja juhtmed ja igasugu asjad,” jätkas Masklin. „Sinna üles ronida ei tohiks väga keeruline olla. Kindlasti on seal mõni pilu, kust me saame sisse pugeda.” Ta turtsatas. „Alati on mõni pilu,” lisas ta, „kui inimesed ehitavad.”

      „Lähme siis!” ütles Angalo. „Vaat see juba on midagi!”

      „Aga sa ei tohi üritada seda ärandada,” hoiatas Masklin uuesti, kui nad tüsedavõitu Gurderi vaevaga jooksma aitasid. „See läheb niikuinii sinna, kuhu me tahame…”

      „Mitte sinna, kuhu mina tahan,” ähkis Gurder. „Mina tahan koju minna!”

      „… ja sa ei tohi üritada seda juhtida. Meid ei ole nii palju, et me saaksime seda juhtida. Pealegi on see kindlasti palju keerulisem kui veoauto. See on – Asi, kas sa tead, kuidas seda nimetatakse?”

      „See on Concorde.”

      „Vat nii,” ütles Masklin. „See on Konkord. Mis see ka poleks. Ja sa pead lubama, et ei äranda seda.”

      2

      CONCORDE – See liigub kuulist kaks korda kiiremini ja selle peal saab suitsulõhet.

      „Teaduslik entsüklopeedia teadmishimulistele noortele noomidele”.

Angalo de Pudukaubad

      Läbi pilu inimeste-lennuki-peale-minemise-torusse СКАЧАТЬ