Tiivad. Terry Pratchett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suskas Angalot süüdistavalt sõrmega.

      „Sa kardad!” ütles ta. „Sa kardad, sest kui me pojapoeg Richardit näeme, tähendab see, et Arnold Co on tõesti olemas ja sinul pole kogu see aeg õigus olnud! Sa oled täpselt oma isa moodi. Tema ei sallinud ka üldsegi, kui tal õigus polnud!”

      „Ma kardan sinu pärast,” vastas Angalo. „Sest sa näed, et pojapoeg Richard on lihtsalt inimene. Arnold Co oli samuti lihtsalt inimene. Või kaks inimest. Nad ehitasid Kaubamaja inimeste jaoks. Nad ei teadnud, et noomid üldse olemaski on! Ja minu isa jäta sellest jutust välja!”

      Asi avas väikese luugi enda peal. Vahel tegi ta seda. Kui tema luugid olid kinni, ei olnud näha, kus nad on, aga alati, kui Asi oli millestki tõeliselt huvitatud, tegi ta ennast lahti ja sirutas pulga otsas välja väikese hõbedase taldriku, või keerulise toruderägastiku.

      Seekord tuli välja metallvarre otsa kinnitatud traatvõrgu tükike. See hakkas aeglaselt pöörlema.

      Masklin võttis kasti kätte.

      Samal ajal kui teised vaidlesid, küsis ta vaikselt: „Kas sa tead, kus see ootesalong on?”

      „Jah,” vastas Asi.

      „Lähme siis.”

      Angalo vaatas tema poole.

      „Kuule, mida sa teed?” küsis ta.

      Masklin ei teinud kuulmagi. Ta küsis Asjalt: „Ja kas sa tead, kui palju aega meil on, enne kui ta hakkab Floridasse minema?”

      „Umbes pool tundi.”

      Noomid elavad kümme korda kiiremini kui inimesed. Neid on raskem näha kui täiskiirusel kihutavat hiirt.

      See on üks põhjus, miks inimesed näevad neid väga harva.

      Teine põhjus on see, et inimesed oskavad väga hästi mitte näha asju, mille kohta nad teavad, et neid pole olemas. Ja kuna mõistlikud inimesed teavad, et selliseid asju nagu nelja tolli pikkused mehikesed pole olemas, siis noomi, kes ei taha, et teda nähtaks, tõenäoliselt ei nähtagi.

      Niisiis ei märganud keegi kolme pisikest ähmast kogu, kes üle lennujaama põranda tormasid. Nad põikasid kõrvale mürinal veerevate pagasikärude rataste eest. Nad sööstsid aeglaselt liikuvatel inimestel jalge vahelt läbi. Nad võtsid libisedes kurve ümber toolide. Nad muutusid peaaegu nähtamatuks, joostes läbi tohutu, kajava koridori.

      Ja nad kadusid potitaime taha.

      On öeldud, et kõik mõjutab kõike muud. See võib olla tõsi.

      Aga võib-olla on maailm lihtsalt täis sarnaseid sündmusi.

      Näiteks oli ühe puu otsas kõrgel mäeküljel Masklinist üheksa tuhande miili kaugusel taim, mis nägi välja nagu üksainus väga suur õis. Taim kasvas puuokste vahele kiilutult ja selle juured rippusid õhus, et haarata ududest niipaljukest toitu, kui nad suutsid. Ametlikult võttes oli tegu epifüütse bromeeliaga, kuigi taimel polnud sellest, et ta seda ei teadnud, õigupoolest mitte midagi.

      Vesi kogunes tillukesse lompi õie keskel.

      Ja lombis olid konnad.

      Väga-väga väikesed konnad.

      Nende elutsükkel oli nii tilluke, et sellel olid veel abirattad küljes.

      Nad jahtisid õielehtede vahel putukaid. Nad kudesid lompi õie sees. Kullesed kasvasid suureks ja neist said jälle konnad.

      Kes jälle tegid uusi kulleseid. Lõpuks nad surid, vajusid lombi põhja ja said kompostiks, mis aitas taime toita.

      Ja selline oli konnade elukorraldus olnud nii kaua, kui nad mäletasid1.

      Kuid sel päeval eksis üks konn kärbseid küttides teelt, roomas mööda ühe välimise õielehe – aga võimalik, et see oli ka lihtsalt leht – serva ning nägi midagi, mida ta polnud kunagi varem näinud.

      Ta nägi universumit.

      Täpsemalt öeldes nägi ta oksa, mis sirutus udusse.

      Ja mitu jardi eemal, sätendamas veepiiskadest üksikus päikesevalgusetriibus, oli teine õis.

      Konn istus ja jõllitas.

      „Hõngh! Hõngh! Hõngh!”

      Gurder toetus vastu seina, ähkides nagu palavuse käes kannatav koer päikesepaistelisel päeval.

      Angalo hingeldas peaaegu sama hullusti, aga ta läks näost punaseks, üritades seda mitte välja näidata.

      „Miks sa meile ei öelnud?” nõudis ta.

      „Teil oli vaidlemisega liiga palju tegemist,” vastas Masklin. „Niisiis ma teadsin, et ainus moodus teid jooksma saada on ise liikuma hakata.”

      „Ole… sa… tänatud,” ütles Gurder raskelt hingates.

      „Miks sinul võhm väljas pole?” küsis Angalo.

      „Ma olen harjunud kiiresti jooksma,” ütles Masklin ja piilus potitaime tagant välja. „No nii, Asi, mis edasi saab?”

      „Minge mööda seda koridori,” ütles Asi.

      „See on inimesi täis!” piiksus Gurder.

      „Kõik kohad on inimesi täis. Sellepärast me seda kõike teemegi,” vastas Masklin. Ta oli hetke vait ja lisas siis: „Asi, kas me saaksime kusagilt teistkaudu minna? Gurder oleks hetk tagasi peaaegu laiaks astutud.”

      Asja pinnal liikusid keeruliste mustritena värvilised tulukesed. Siis küsis ta: „Mida te soovite saavutada?”

      „Me peame leidma pojapoeg Richard 39,” hingeldas Gurder.

      „Ei. Tähtis on hoopis sinna Floridasse minna,” ütles Masklin.

      „Ei ole!” nähvas Gurder. „Mina ei taha mingisse Floridasse minna!”

      Masklin oli kahevahel. Siis lausus ta: „Ilmselt pole praegu õige aeg seda öelda, aga ma pole teiega päris aus olnud…”

      Ta rääkis neile Asjast ja kosmosest ja taevas ootavast laevast. Nende ümber oli sagivaid inimesi täis hoone lõputu kõmin.

      Viimaks küsis Gurder: „Nii et sa ei tahtnudki pojapoeg Richardit üles leida?”

      „Ilmselt on ta väga oluline,” pistis Masklin kiiruga. „Aga sul on õigus. Floridas on koht, kus on ühed reaktiivlennuki moodi asjad, mis lähevad otse üles, et taevasse mingeid piiksuvaid raadiovärke panna.”

      „No kuule!” ütles Angalo. „Taevasse ei saa midagi panna! Sealt kukuks ju kõik alla.”

      „Ma ei saa sellest ise ka päris aru,” tunnistas Masklin. „Aga kui piisavalt kõrgele minna, siis ei ole vist enam, kuhu kukkuda. Vist. Igatahes peame me lihtsalt Floridasse minema ja Asja mõne sellise üleslendava lennuki peale panema, ta ütleb, et ülejäänuga saab ta ise hakkama.”

      „Ja see on „lihtsalt”?” СКАЧАТЬ