Suluseis. Helen Eelrand

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sisse, kooris teksasääre üles ja hüüatas juba eemalt Eriku suunas:

      „Kuule, vaata nüüd ise ka! Siin pole midagi naljakat. Vaata, millised sinikad mul on! Kodus arvati laupäeval, et andsid mulle jalkamängimise asemel peksa.”

      Enne inglise keele õpetaja tulekut sõbralikult sumisenud klass vakatas selle sobimatu etteaste peale. Jah, Simone nukumõõtmeis pahkluuga jalasäärt, mida tüdruk võidukalt kahekümne üheksale klassikaaslasele demonstreeris, täitsid ebaühtlased sinilillakad laigud. Kuid hoopis hirmutavam selle kõrval oli Kristeli pilk, millega ta Erikut ainuisikuliselt sihtis.

      Erikut, kes pidanuks ta kokkuleppe järgi nädalavahetusel pubisse või siis vähemalt kinno kutsuma.

      Nii mänguväljaku naljade eel kui ka järel unistas Erik sellest ju alatasa. Edvistamine töövõiduga sellest, kuidas jalgpallur klassi esikaunitari rajalt maha võtab, polnud otseselt see, mida ta oleks soovinud – liiga primitiivne, ehkki mingitel momentidel ei saanud ta salata ka seda enesekindlust ja adrenaliini tekitavat mõtet. Rohkem andis talle ainet unistamiseks siiski ülejäänu. See, kuidas nad viimaks ometi kahekesi jäävad. Ta küll ei teadnud midagi Kristeli kodustest oludest. Kas seal võinuks leiduda variant omaette jääda, kuid unistustes see nii oli – tüdruk surub end oma pisikeste kõvade rindadega tema vastu ja Erik lihtsalt peab ta pluusi üles lükkama. Ajaküsimus ainult.

      „Kella 0.55 ja 2.03 vahel Läänemeres Utö saare lähedal põhja vajunud parvlaev Estonia…” tabas ta kõrv kellraadios uudistediktori tavalisest hoopis rohkem erutatud hääle. Erik rüüpas veel lonksu mahla ega lasknud end uudisest häirida. Ta oli harjunud tapmistest ja surmadest iga päev kuulma. Hoopis rohkem meeldinuks mõelda äsjalõppenud unenäole – et see poleks ikkagi just parima koha peal katkenud.

      Koolikoridori sisse astudes tajus ta tavapärasest hoopis teistsugust meeleolu. Alles hiljuti omavahel kokku saanud ja rahu sobitanud grupid moodustasid peaaegu ühtse massi. Nad nõjatusid lambakarjana mõne nädala eest roheliseks värvitud radiaatorite vastu, et veidigi sooja saada ja silmitsesid ärevate pilkudega puuoksi lohutult vastu seinu loopivat tormi. Osa käratses ja laiutas käsi, samas ükskõiksust teeseldes. Mõned tüdrukud nutsid. Kristel oli end tavapäraselt keset seltskonda pressinud, ent Erik ei kuulnud, mida tüdruk täpselt seletas.

      Teiste nägudelt võis aimata, et juhtunud oli midagi väga hirmsat, midagi nii kohutavat, et Erik polnud korraga valmis selle suurust aduma. Ta oli äsja ärganud, pealegi ilusast ja erutavast unenäost.

      Erik seisatas sooja saamiseks samuti radiaatori äärde ja otsis pilguga Simonet, kes oleks talle oma rumalate naljadega mingi veidra kindlustunde andnud. Paraku ei hakanud pinginaaber mitte kusagil silma.

      „Kuulge, kas Simone vend ei tööta ka mitte Estonia peal?” küsis äkki üks Triinudest. See natuke suurema kondiga plika, kes tuli nende klassi Raplamaalt. „Ta kunagi rääkis sellest ju.”

      Korraks tekkinud vaikuses libistas 10.c ettevaatlikud pilgud üle üksteise ja veendus, et Simone oli täna puudu.

      „Vist küll, tõesti, jah,” võttis Kristel asja aeglaselt kokku ning äkki sihtisid nende kõigi silmad Erikut. Tema ju pidi teadma. Tema ju tundis Simonet.

      „Mulle ütles ta ainult, et laeva peal,” tõi Erik kuuldavale esimese ja tegelikult ainsa pähe turgatanud mõtte. Simone oli öelnud… või mida ta tegelikult üldse oligi öelnud? Et sa peaksid mu vennaga tutvuma ja ta töötab… jumala eest polnud meeles. Ja tõesti polnud Simonet kusagil näha ka.

      Erikule ei meeldinud see paanika, millega klassikaaslased teda silmitsesid – otsekui oleks ta isiklikult vastutav selle eest, mis kusagil Utö saare juures juhtus. Ta polnud ju uudiseid korralikult kuulanud, ta ei teadnudki.

      „Kas sa tead, kus Simone elab? Äkki lähed ja vaatad…?” pakkus toosama Triin. Kristel nõksatas nõudlikult peaga ja ega muud üle jäänudki. See pandi talle ülesandeks – Simone ei elanud ju koolimajast kaugel. Simone oli nende gümnaasiumiklassist üks väheseid peale Kristeli, kes selles koolis algusest peale õppisid.

      Nii ebameeldiva ülesandega polnud Erik kunagi pidanud silmitsi seisma. Kui see laevakatastroof tõesti Simonet puudutas, siis mida tema teha saaks?

      Need kolmsada meetrit asfalti, mida ta oma tossuninasid põrnitsedes mõõtis ja peas erinevaid küsimusi ette valmistas, olid tema senises elus ühed vastikumad. Hiljem lisandus neid muidugi ridamisi.

      Ta parem käsi kõhkles ja tõmbus enne uksekella helistamist vähemalt viis korda tagasi. Jumala pärast, mida öelda? Tal polnud vähimatki aimu.

      Viimaks tõi kell peaaegu aegluubis kuuldavale lollaka, kägiseva, viisist väljas koleda muusika vene estraadi kullavaramust.

      Simone seisis äkki tema ees tumesiniseks tõmbunud silmade ja umbes sama tooni silmaalustega. Ta kandis KOFFi õllekirjaga pleekinud punast särki ja ilmet, nagu kavatseks iga sissetungija sealsamas ära tappa.

      „Tere,” lausus Erik kohmetult, teadmata, mida edasi öelda. Juba esikust õhkus paanikat ja meeleheidet – sedasama, mida ta nii peljanud oli.

      „Sina…?” vaatas Simone talle üksisilmi otsa ega poetanud ainsatki nalja. „Kust sina nüüd siis siia said?”

      Erik langetas poolkogemata pilgu ta jalgadele ja täheldas, et Simone oli särgi all paljasääri. Tema nahk tundus sinakasvalge, peaaegu läbipaistev.

      „Sa ei tulnud kooli,” sõnas Erik midagigi – lootuses, et Simone ta tekkinud tupikust välja aitab. „Mis juhtus?”

      Suured silmad, millest enamiku moodustasid mustad pupillid, puurisid end tema pilku kinni. Ahastavalt, umbusklikult, kohkunult, otsustavalt ja tänulikult.

      „Tule sisse,” ütles Simone. „Kuule, oota, las ma oksendan korraks.”

      Erikut peaaegu jõuga kõrvale tõugates sukeldus ta pisikesse vetsu sealsamas esiku kõrval. Simonest jäid maha üksnes tagasihoidmatu öök ning kerge higi- ja hirmulõhn. Erik tundis, kuidas ta jalad paratamatult nõrgaks muutuvad. Siin olidki asjad väga pahasti.

      Ta istus tuimalt valgele moodsale jalatsikapile ja ootas Simonet.

      Nüüd vaatas seesama ainitine, klammerduv pilk talle uuesti tualettruumi ukse vahelt vastu.

      „Kas sina tead, mida nüüd siis teha? Mu vanemad on Soomes, nad sõitsid üleeile ema näituse avamisele… Aga mu vend on… oli… vist selle laeva peal…? See ei uppunud ikka ära ju? Või arvad, et uppus?”

      Vastumeelsuse, hirmu, vapruse ja haledaks tegeva õrnuse seguga tõusis Erik püsti ja astus oma väikese pinginaabri juurde. Tema käed, just need, mille pärast ta Eesti esindusmeeskonna ja parima klubi eest palle püüdma valiti, osutusid korraga täiesti kasutuks. Neid käsi oli korduvalt kiidetud – et vaatamata üsna lühikesele kasvule ühe väravavahi kohta tegutsevad need ülimalt kiiresti.

      Aga praegu mitte. Simone seisis, õlad longus, tema ees ja Erik ei osanud teda emmatagi. Oleks tahtnud, aga ei julgenud. Ei osanud. Samas ei tohtinud ta selles olukorras öelda: „Ma ei oska.”

      „Lähme, vaatame sinna laevaterminali,” pakkus Erik päästva mõtte tekkides. „Tule minuga kaasa, võtame takso ja lähme. Kohapeal teavad nad ikka rohkem.”

      Simone kiiret hingamist oli kogu aeg kuulda. Erik peaaegu tundis ta rabelevaid südametukseid, kui tüdruk kohmakaid vateeritud pükse jalga ajas ja ukse sneprisse lasi, ise vaikides ning ülekere lõdisedes.

      Jumal СКАЧАТЬ