Suluseis. Helen Eelrand

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juba ootab omamehelikku laksu õla pihta – nii, nagu Minka neid alati jagab, ja saab kohe ka selle osaliseks. Vanamehe tiitlit ta muidugi ei oota, sünnipäeva puhul seda vähem. Samas on seegi täiesti minkalik.

      Kolme aasta jooksul, mil Marko Minka tema klubi treenib, on Erik muidugi palju õppinud. Ja vähemalt esiotsa seda perioodi oma mängijakarjäärist tänu treenerile tõepoolest ka nautinud. Paljudele, eeskätt kohtunikele, on Minka täiesti vastuvõetamatu: keevaline, lärmakas, kompromissitu. Ikka juhtub, et vend tuleb juba poole mängu pealt treeneripingilt minema kupatada. Aga fakt on seegi, et kolm aastat järjest on nende klubi Triumf tema vedamisel Eesti meistriks tulnud.

      „Ja vanamees pole sa muidugi,” jätkab Minka sama hoogsalt, „kolmkümmend kuus pole väravavahi jaoks mingi vanus. Paned veel viis-kuus-seitse aastat rahulikult. Sa mõtle, mina lõpetasin ründajana kolmekümne neljaselt. Kiirust polnud enam ja vsjoo, perses, noh.”

      Ärevalt, nagu tal tagasisidet oodates kombeks, jääb Minka teel staadioniväravani seisma.

      „Jah, aga kas see mõte ikkagi ei häirinud sind?” küsib Erik otse. „Kas sa teadsid kohe, mida edasi teha tahad?”

      „Mis variant mul oleks olnud?” põrutab Minka. „Ma olin juba enne mängiv treener… Tõesti ei tulnud pähe kelneriks või taksojuhiks minna. Loll olin! Äkki oleks rohkem pappi kokku ajanud.” Erik saab uue laksu vastu õlga ja treener toob rinna vappudes ning lumivalgete, klaveriklahvitaoliste hammaste välkudes kuuldavale müriseva naeru.

      Erik üritab tema huumoriga kaasa minna ja mainib võltslõbusalt:

      „Mind nimetati ajalehes vanameistriks juba mingi neli või viis aastat tagasi.”

      „Jäta nüüd järele,” jätkab Minka ning lisab vahelduseks sammu, „see on selge, et kondid ja liigesed pole enam kahekümneaastase omad, ikka tekivad traumad, aga vaata mind! Ma olen kümme aastat sinust vanem ja ikka veel pandav! Naised lähevad jalgpallurite peale alati märjaks. Ja erinevalt neist meie hind ainult kasvab, kui juustesse natuke hõbeniiti ilmub. Ha-ha-haa!”

      Ise oma naljast ilmselgelt vaimustusse sattudes viskab Minka paksude kuldkollaste ja läikivate juustega pea kuklasse ning naerab nii, et kurgunibu peaaegu paistab.

      Erik teab, et see on tühipaljas huumor. Minka naine Kaia on mehest paar aastat vanem – tõeline, ajatu ja stiilne Marilyn Monroe tüüpi kaunitar, keda alailma seltskonnaajakirjanduses eksponeeritakse. Minka on tema üle tegelikult hirmus uhke ja see pole kellelegi märkamatuks jäänud.

      Pandavate jalgpallurite teema jätkuks seisab staadioni kõrval tänavalaterna all väike tume kuju, pabertuutu näpus.

      „Tere! Palju õnne!” astub ta lähemale ja Erik tunneb Lily ära. „Facebookis oli kirjas, et teil on täna sünnipäev. Ma ei tea, tõin natuke lilli või midagi.” Ta ulatab lahti pakkimata tuutu Erikule, kelle näole valgub kimbatusega segatud naeratus.

      „Einoh, aitäh!” kostab ta. „Selle pärast ainult tulidki?”

      Lily õienuputaolisena tundunud suu tõmbub meeleheitlikuks kriipsuks enne, kui ta pisut väriseval häälel tunnistab:

      „Mhh! Te ju lubasite mind aidata.”

      Stseeni kangestunult pealt vaatama jäänud Minka reageerib esimesena, väljendades suurimat hämmingut. Mida muud siis veel.

      „Einoh, vana,” pomiseb ta, „sul on ikka tõesti vist keskeakriis. Motikat ei taha osta?”

      Igaks juhuks läheb Minka lihtsalt minema. Pisike alaealine plika ja tema soosikmängija meeskonnas on kombinatsioon, mis ilmselt liiast tundub, aga sellepärast Erik hetkel isegi ei põe. Kogu oma tulisuse juures on Minka üks arusaajamaid tüüpe üldse. Erik usub veendunult, et suudab treenerile juhtunu ära seletada. Minkast võib sellistel puhkudel lausa tulu tõusta.

      Parema meelega oleks Erik antud kohtumist muidugi edasi lükanud. Kahtlemata ta lubas ja kahtlemata peab ta oma lubadusest kinni, ent tal pole siiani vähimatki ettekujutust, kuidas seda teha. Erik on selle üle tõesõna juurelnud, kuid selget lahendust ei paista. Ann-Theale jõuga appi minna ju ei saa.

      „Tule, istu mu auto peale. Räägime,” pakub ta Lilyle. Ka see ettepanek kõlab üsna kommionulikult, aga õnneks ei näe ega kuule neid hetkel keegi.

      Lily longib kuulekalt temaga kaasa. Ta on parema enesetunde nimel vist kõigega nõus.

      Erik keerab süüdet ja küsib:

      „Kuidas keemias kontrolltöö läks? Mis hinde said?”

      „Kolme,” kostab Lily mõrult ja kinnitab automaatselt turvavöö. „Aga pohui, vähemalt polnud kaks. Ei pea õpsi maha laskma, nagu see Viljandi kutt tegi. Tegelt mõnikord tahaks küll!”

      Siis kerkib õhku pinev vaikus ning Erik ei tea, kas alustada sõitu – ja kuhu sellisel juhul. Ta laseb Škoda mootoril esialgu tühjalt töötada, et nad mõlemad sooja saaks.

      „Nii,” kostab ta seejärel otsustavalt, „mis seis Ann-Theaga on? Saab ta mingit ravi? Kas tead, kui kaugele see vähk tal arenenud on?”

      Ta püüab oma tavapärast, kergelt tõrksat tooni lahkemana hoida – ikkagi laps ju.

      „Kuule, ma tõesti ei tea,” venitab Lily, „nad panid talle opi kolme nädala pärast kirja. Siis saab vist täpsemalt teada, mis värk on.”

      „Mis sa nüüd arvad…” Erik pöörab pingelise pilgu Lily kahvatule näole. „Mismoodi mina saaksin praegu kasulik olla? On sul endal millestki puudus? Või arvad, et äkki vajab Ann-Thea midagi?”

      Esmakordselt nende vestluste jooksul ei reageeri Lily kohe ja vajub mõttesse.

      „Ma ei taha kodus olla. Seal on vastik. Luís Miguel vingub kogu aeg. Kogu aeg! See on Ann-Thea süü, et ta meile võeti. Mina ütlesin algusest peale – pole meile mingit vahetusõpilast vaja, sest minu sõbrad või nende sõbrad ööbivad jumala tihti meie juures. Nagu faking koerte varjupaik! Ja nüüd on Ann-Thea haige. Ta ei räägi kellegagi ÜLDSE! Ja Raul joob pidevalt. Tema ei räägi ka eriti midagi. Tal pohui.”

      Erik hingab situatsiooni üle aru pidades nina kaudu välja. See kõik ei kõla paraku otseselt nii, nagu oleks tema võimuses midagi parandada.

      „Luís Miguelile ütle, et võtku ennast kokku. Kui vana ta on? Sinuvanune? Saab hakkama küll. Rauli suhtes ei oska nõu anda, ausõna. Ma arvan, et tal on raske, aga kindlasti teil kõigil on. Eks ole? Sinul on, Ann-Theal on… Esimene asi on iseendaga hakkama saada,” räägib Erik endalegi üllatuseks väga mõistlikku juttu ja annab omale kohkumusega aru, et naudib seda mingil määral. Autoriteeti siis täpsemalt.

      „Ann-Thea puhul peame operatsiooni ära ootama. Enne ei saa keegi midagi ette võtta. Võin sulle lubada, et kui mingit erilist ravi vaja on, siis ma aitan. Aitan otsida haiglaid või ravi kinni maksta või muud, mida vaja peaks minema. Uurime asja! Niimoodi saab ta terveks, ära muretse!”

      Erik usub end ise ka. Vaadates paksus jopes trööstitult koogutavat kogu, leiab ta äkitselt üles kogu kindlameelsuse või vähemalt motivatsiooni anda oma parim. Mis seal salata, selle taga on ju samas ka ammune tung olla isa, saada ja kasvatada lapsi, keda tal seni pole. Tema kunagise pinginaabri tütar on samas juba seitseteist.

      Igal suvel, rohkem küll ikooni kui treenerina omanimelist laagrit juhatades on Erik tihti sama mõtteni jõudnud: tema poeg võiks praegu siinsamas mängida. СКАЧАТЬ