Suluseis. Helen Eelrand
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Suluseis - Helen Eelrand страница 4

Название: Suluseis

Автор: Helen Eelrand

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789949973231

isbn:

СКАЧАТЬ – klubi tasandil on viimaseid õnneks vähe – nii Facebooki kui ka Twitterisse üles veel enne, kui ülejäänud mehed garderoobi jõuavad. Kommentaare jälgida ta tegelikult muidugi ei jõua, ehkki üritab suvaliselt vastates mulje jätta, nagu teeks ta sedagi.

      Isegi varumeeste pingil istudes püüab Erik kommentaaridega kursis püsida, kuid ikka veel jahmatab teda toorus, millega ülejäänud klubide toetajad temasse isiklikult suhtuvad. „Võta suhu, kuradi pede ja tropp!” on üsna tavaline kommentaar, millega julgetakse suisa oma nime all välja tulla. Siis on Erik sunnitud sel eesmärgil sõbraks tikkunud blokkima, ometi kaasneb sellega teatud süütunne, nagu peaks ta ikoonina kõigi päralt olema.

      Jalgpall on tulvil fanaatilistest tunnetest. Publiku jaoks vist märksa enamgi kui mängijatele endile.

      Üks asi, mida Erik viimasel ajal tänu ebameeldivatele kogemustele siiski piirab, ongi sõbrakutsetele vastamine. Kuigi tema profiililt ei leia iseenesest midagi peale tulemuste ja treeningvideote, muudab Eriku ettevaatlikuks mõte kiibitsejatest, keda ta kunagi elus isegi kohanud pole. Või siis on, aga ei tea seda, ent nemad teavad see-eest temast palju rohkem. Enamik Eriku sõprade nimekirja kuulujatest on siiski mingil moel seotud klubi, koondise ja poolehoidjatega.

      Ent täna leiab ta sõbraks taotlejate hulgast nime, kes talle kohe kindlasti tuttav on.

      Lily Kaaret. Hämmastusega märkab Erik, et see perekonnanimi tekitab temas ebameeldivaid assotsiatsioone. Nagu poleks ta Normanile andeks andnud või teda lõplikult unustanud.

      „Tšau! Lisasin Teid sõbraks, sest ei saa muidu saata pilte, mille eelmisel nädalal koos tegime. Kui Te neid üldse muidugi tahate?” ründab sõbrakutsega kaasa tulnud selgitav kiri otse.

      Sarnaselt Simonega on ka Lily kirjutades oluliselt korrektsem kui rääkides, märkab Erik kohe. Isegi ühtki koma pole tegelikult puudu. Vähesed kirjutavad tänapäeval Teie suure tähega.

      Erik teab tegelikult, kust see tuleb. Raul ja Ann-Thea! Simone vanemad, Lily vanavanemad – mitmendat põlve kunstiinimesed. Nende meelest võiks pigem suure seltskonna silme all põrandale oksendada, kui lausesse õigele kohale koma panemata jätta.

      See asjaolu sundis kunagi ka Erikut lausete moodustamisse pedantselt suhtuma. Simone istus ta kõrval ja tegi ahvinägusid, kui Erik grammatikas eksis. Erik tahtis neile kõigile ju muljet avaldada. Nemad olid see perekond, keda ta oleks siiralt omale soovinud.

      Olgu siis pealegi, mõtleb Erik natuke tuttava heldimusega ja kinnitab sõbrakutse. Üks teismeline fänn ees või taga, mis seal tegelikult vahet on. Pealegi meenub mehele Lily toonane väide, et jalgpallist ei huvitu ta üldse. Lilyl oli suva, tema tuli lihtsalt tolle argentiinlasest vahetusõpilase pärast. See eristab teda Simonest vägagi. Õnneks, võib-olla.

      Ajutise nõrkuse ajel – ning lubades, et teeb tõesti kiiresti, ta ei saa trenni hilineda – vaatab Erik läbi mõned Lily Facebooki fotod, sest sõbrana on tal neile nüüd ligipääs. Erik pole ometi mingi pervert, kes alaealiste plikade fotodest huvituks. Tüdruku ema oli tema… sõbranna. Pinginaaber isegi.

      Sajad, lugematud, kohati üsna halva kvaliteediga ise tehtud grupifotod teiste plikadega, millel on küll keel suust lõpuni välja aetud, küll huuled pardinoka kombel torru pigistatud. Keegi ei jõua neid läbi lapata ega peagi.

      Siiski ei vabane Erik tobedalt rahutuks tegevast tundest, et on midagi sellist varem näinud. Ja mitte üksnes sotsiaalvõrgustikes, kust paratamatult selliseid pilte teinekord silma kargab. Lilyl ei paista olevat sünnimärki ülahuule kohal ega sõrmeotsasuuruseid patsijuppe. Tüdruku plaatinablondid juuksed ulatuvad lausa tagumikuni, kuid Simonega ühesugused tõllarattasuurused silmad, mis tema näole alati pisut üllatunud ilme andsid, on tal küll.

      Sama üsna õõnsaks võttev déjà vu-tunne tabas teda juba siis, kui Lily teda nädala eest tänavalaterna all kõnetas. Hea veel, et ütles: „Va-ban-dust!”, mitte näiteks: „Mine perse!” Nüüd on Erik juba pahane. Et ta nii detailselt mäletab mõlemat algust ja see emotsioon, mida need tekitada suudavad, on peaaegu üks ja sama – alati valgusaastate kaugusel ükskõiksusest. Armastuse, õrnuse, usalduse, häbi, süütunde ja vihkamise piiril.

      Nädala pärast 36, palju õnne, mõtleb Erik sapiselt ja vastab Lilyle:

      „Tšau! Saada siis pilte, tahaks tõesti näha, mis neist välja tuli.

      Terv, Erik.”

      See peaks olema neutraalne küll. Polegi ju mingit muud võimalust, kui olla neutraalne tüdruku suhtes, kes – nagu ta just äsja luges – saab 18aastaseks alles 8. veebruaril tuleval aastal.

      8. veebruaril? Jah, loomulikult mäletab Erik ka seda kuupäeva. Tegelikult.

      1994

      „Kas sa mind ka mängima õpetad?”

      Sedasama, pealtnäha absurdset küsimust kuulis Erik kaks korda sama nädala jooksul.

      Kooliaasta algas hoogsalt ja klassikollektiiv tegi esimesi katseid omavahelisi jõuvahekordi paika sättida. Tekkisid esimesed spontaansed sõpradegrupid, esimesed väljajäetud, mõned neutraalse tsooni esindajad ning juba organiseeriti esimest ühist klassiläbu Joosepi-nimelise klassivenna juures, kelle vanematel oli saunaga eramaja.

      Erikule endale tundus see kõik teisejärguline. Päris kollektiiv, kuhu ta tegelikult kuulus, tegutses klassiruumidest väljas, ja see oli prioriteet. Õnneks olid nüüd seljataha jäänud kuldkettidega klassivennad, kelle arvates ta normaalne polnud, sest ei käinud nendega putkast lahtist õlut ostmas ega viitsinud Saksast toodud autodest rääkida.

      Kuueteistaastasena sai ta esimese kutse täiskasvanute koondisesse. Esmakordselt noortetreenerilt sellekohast vihjet kuuldes arvas Erik, et tema üle tehakse jõhkrat nalja. Mitte et ta sellest unistanud poleks, ent kui see hetk kätte jõudis, polnud ta enda meelest ikka selleks valmis.

      „Kas sa mind ka mängima õpetad?” küsis mustade juustega Kristel just sellel samal õhtul. Piiga nõjatus laisalt vastu staadioniväravat, et Erikut trennist tulles tabada. Tema naeratus andis täiesti üheselt mõista, et tegelikku soovi jalgpalli õppida tal pole ega saa kunagi olema. Samas võiks muidugi mängida midagi muud.

      Et ta end staadioni ette teiste tüdrukutega sarnasesse poosi oli sättinud, ehmatas Erikut veidi. Poiss vältis neid lantijaid alati, kandis esmaabiks peas kõrvaklappe ja kuulas kassetipleierit. Samas tabas teda ka põgus kergendustunne, et tegu on siiski klassiõe, mitte suvaliselt ja julmalt sisse sõitva võõra tibiga. Mis siis, et alt veidi laienevas miniseelikus ja pisikesi terava siluetiga rindu esile tõstvas roosas lukuga pluusis.

      „Sind? Mängima?” küsis ta lõbustatult ja eufooriliselt, ise samas rinnapartiist püüdlikult mööda vaadates. Kõik, absoluutselt kõik teed olid tema ees lahti nüüd, mil tal jäi oodata kutset koondisesse. „Sinuga võiks näiteks hoopis kinno minna. Kui sulle muidugi sobib.”

      Kohe sealsamas mõistis Erik, kui äpult see kõlas.

      Kinno. Tore küll, hoiame pimedas käest kinni ja ma saadan su pärast vanemate rõõmuks koju. Ülehomme koolis jälle näeme. Küllap seejärel irvitavad tema üle kõik klassi plikad, kelle hulgas hoidis Kristel ilmselgelt liidrikohta.

      „Või siis välja, nädalavahetusel,” lisas Erik pisut liialdatud naeratusega.

      See ettepanek teenis truult oma eesmärki. Kristeli muidu üsna kurjana mõjuvad pruunid silmad tõmbusid kiisu moodi kissi.

      „Jah? Millal siis? Sel laupäeval СКАЧАТЬ