Suluseis. Helen Eelrand

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nentivat.

      Erik viskab koti tagaistmele ja käivitab Škoda – sponsorite poolt kasutada antud auto. Kindlasti poleks see Eriku esimene valik, kuid asjalood on just sellised, nagu need on.

      Seda on meeldinud Erikule endale aastaid korrata. On, nagu on. Valdavalt teadis ta siiski, kuidas asjalood on. Nüüd ja viimasel ajal üldiselt mitte.

      Eks ta mingil ajal – kuigi vist üsna ammu – mõtleski aeg-ajalt sellest, mis Lilyst pärast ta ema surma sai, aga Tallinn on siiski kuni tänaseni olnud piisavalt suur, et neid mitte kokku viia. Või siis maailm – arvestades tema kaheksat Ungaris mängitud aastat.

      Siiski, Normanit ta millalgi hiljem veel nägi, aga seegi võis viimati juhtuda tollel koolikokkutulekul, mida Erik juba Ungari klubi mängijana väisas.

      See oli üsnagi vastik – Erik tundis toona lausa füüsiliselt, kuidas kõik endised koolikaaslased eeldasid tohutut upsakust, ehkki seda temas polnud. Polnud siis ega varem või hiljem. Vanad tuttavad lihtsalt ei tahtnud mäletada, et ta polnud ka kooliaastatel suurem asi seltsija. Mõlemad meeskonnad, klubi ja koondis, täidavad siiani ta sotsiaalsuse vajaduse rohkem kui küll.

      Koolikokkutulekule ta pärast toda korda enam ei läinud. Võimalik, et see lisas upsakuse kuulujuttudele veelgi hoogu juurde, ent vaatamata maine olulisusele polnud Erikul jaksu taolise müüdi murdmisega rohkem tegeleda.

      Erik näeb ülemise korruse tuledest, et Nele on kodus. See on taolise kellaaja kohta veidi ootamatu, sest enamasti läheb Nelel oma restoranis südaööni. Erik peaaegu ei taba iseenda tillukest vastumeelsuse reaktsiooni selle avastuse juures. Niisuguste mõteteni ta ometi jõuda ei tohi. Ta soovis lihtsalt pärast mängu ja garderoobi veidi aega üksi olla ning see tundub üsnagi mõistetav. Nele on nüüd küll viimane, kes teda häiriks või tülitaks.

      Erik kuuleb kergeid samme, kui naine ülevalt trepist alla tulles ja heleda kõlava hääle ning rahumeelse sõbralikkusega viskab: „No tere siis!”

      „Ise kah,” lausub Erik mokaotsast ja tõstab kasutamata jalgpallisaapad spordikotist välja. Ülejäänud vorm temast puutumata kappi jäigi.

      „Võitsite, ma lugesin,” lisab Nele ja laotab sülearvuti köögilauale. „Inga pole veel tulnud, võime natuke ju siin all istuda. Vala omale veini, kui tahad. Võitja ikkagi ju.” Kasvava ja rahutuks tegeva vastumeelsusega kannab Erik asjad trepist üles kappi tagasi.

      Erikule käib vastukarva esmalt see, et naine ta ema jätkuvalt Ingaks kutsub, ehkki ise arvab selle olevat kõige neutraalsema ja sõbralikuma lahenduse. Võib-olla aga veelgi enam see, kuidas Nele meeskonna võidust rääkides arvutiekraanilt pilkugi ei tõsta ega küsi, kas Erik üleüldse platsile pääses.

      Jalgpall on harrastussportlasena visalt suusatava, sukelduva, ujuva, tennist mängiva, bodypump’is käiva ja mägedes matkava Nele jaoks, ikkagi allpool igasugust hea maitse arvestust. Erikule kui oma elukaaslasele teeb ta lihtsalt suuremeelse erandi. Pisut ehk häbeneb teda oma harrastussportlastest, hobikokkadest ja kunstikriitikutest sõprade ees, kuid kõik need elavad selle siiski taktitundeliselt üle, et Nele mees jalgpallur on. Tegelikult üsna mõistlik ja haritud mees, mis siis, et see võib-olla kohe pealtnäha välja ei paista.

      Nele ei märka tegelikult sedagi, et Erik talle ei praegu ei vastanudki.

      „Ma siin uurin seda aastavahetusreisi asja… Praegu tundub küll, et Rootsi on isegi kõige odavam lennata. Åres sulle ju tookord päris meeldis.”

      Et Erik käsi pestes ikka veel sõnagi ei lausu, tõstab Nele esmakordselt pilgu temale ja lisab veidi kaastundlikult: „Ma pean silmas seda, kui su käsi selleks ajaks korda saab. See on ju ikka kõige tähtsam, aga õnneks on sinna veel aega.”

      Seejärel süveneb Nele uuesti lennupiletite portaali. Juba kaugelt on näha, kui õnnelikuks see ta teeb.

      Korraks on Erikul temast isegi kahju – sellest, kuidas naine nii kenasti disainerkleidikese, laitmatute lokkide, kõrvarõngaste ja huulepulgaga varustatuna köögilaua taga istub. Nele ei lase latti iial alla ega märka samas sedagi, et ta mees teda ei näe.

      Ja selle mõtte peale valab Erik omale tõepoolest külalistest jäänud poolikust, ehkki Nele poolt korralikult asenduskorgiga kaetud prantsuse punase veini pudelist pokaali täis. Võib-olla äratab see naise tähelepanu – Erik ei joo peaaegu kunagi – või siis lubab tal süümepiinadeta enesega omaette jääda. Sest tõele au andes mingit tähelepanu Erik tegelikult antud hetkel ju ei soovigi.

      1994

      Esimese septembri aktus oli just läbi saanud, kui Erik end ema valitud kuldnööpidega erkpunases pintsakus, kuid ise märkamatuks jääda soovides, uude klassiruumi pressis ja just nimelt seda algatuseks kuuliski. Lauset, mis muutis ta elu mitmeks järgnevaks aastaks.

      „Mine perse!”

      Korraks tundis ta end nagu ikka inimesed, keda ootamatult kõrvakiil tabab. See polnud päris see fraas, mille pärast ta uue gümnaasiumi oleks valinud.

      Eelmine kool oli olnud kassikullast ristiga kaelakettide, neoondressides ja siilisoengutes enesekindlate, omavahel peaaegu eristamatute ja lakkamatult ropendavate kärssade tempel. Seda küll, et Erik teadis oma eelmiste klassivendade nimesid ning viskas kombekohaselt igal hommikul käppa ka, aga ikkagi…

      Nad talusid küll Erikut, lihtsalt tema ei talunud neid. See oli viimasel ajal olnud liig mis liig ja sundiski gümnaasiumiaastateks paremat kohta otsima. Et saaks rahulikult keskenduda sellele, mis ainsana oluline näis. Sportimisele. Vastasel juhul oleks ta pidanud midagi muutma või nende sarnaseks muutuma. Aga seda viimast ta hästi ette ei kujutanud.

      „Sa oledki see ju! Päriselt! Pole võimalik!”

      Kuna tüdruk tõkestas ta tee täpselt klassiuksel, polnud Erikul mingit võimalust temast mööduda ja jätkuvalt märkamatuks jääda soovides maha istuda, et lihtsalt oodata, kes talle juhuse tõttu pinginaabriks võiks tulla või sattuda.

      Selles suhtes puudusid tal muidugi ka eelistused. Oma uuest klassist ei tundnud ta tõepoolest ühtki tegelast. Ta vaevu märkas paari siredamat ja naeratavat pitspluusides ning kohevate juustega tüdrukut, kes aktusel lakkamatult sosistades tema kõrval istusid.

      „Ma ei saa täpselt aru, mida sa mõtled,” kostis ta uksel kõõluvale tunkedes plikale ettevaatlikult.

      „Erik Jansen! Noortekoondise kapten! Perse, ma nägin küll su nime klassinimekirjas, aga ei jaganud ära, et see sina oled! Sul on liiga tavaline nimi.”

      Erik ei teadnud kummasse väljaütlemisse klammerduda. Kas sellesse, et ta nimi on liiga tavaline, või sellesse, et ta kellegi silmis siiski vaatamata sellele nii eriline tundub. Tõsi, kuueteistaastasena oligi ta Eesti noortekoondise kapten, aga arvestades Eesti jalgpalli hetkeseisu, polnud see teab mis saavutus, vähemalt tavaliste inimeste silmis. Staadioni ümber jõlkuvatele tüdrukutele oli see tegevus lihtsalt harrastus, harjumus või väljakutse – spordialast ei sõltunud siin suurt miskit.

      Enamjaolt said nad tappa. Mängudel jagus rahvast tribüünidele õige vähe ja enda ülehindamiseks puudus seetõttu küll põhjus. Ülejäänud klassil ei paistnud igal juhul sellega probleeme olevat.

      „On. Kas käime nüüd samas klassis? Sa oled ka tsees?” pakkus Erik igaks juhuks välja rahumeelse variandi.

      „Just! Tsees! Appi, kui lahe! Tule istu minu kõrvale, istusin eelmisel aastal, vaata, umbes samas kohas.”

      Pärlitaolisi СКАЧАТЬ